N, 8.12.2022

Valdur Mikita: Jätkumuutlik maailm

Tartu 2024
Valdur Mikita: Jätkumuutlik maailm
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Foto: Mana Kaasik

Euroopa kultuuripealinn Tartu 2024 üks sümboleid võiks olla tagurpidi Eesti kaart.

Maakaartide põhjasuunalise kujutamisviisi võttis kasutusele hellenistlik õpetlane Claudios Ptolemaios. Tema 150. aasta paiku kirjutatud suurteos Geographia koondas ühte käsikirja Rooma impeeriumi aegsed teadmised maateadusest. Kuid nii enne kui pärast Ptolemaiost on loodud kaarte, mis osutavad hoopis itta või lõunasse, harvem läände.

 

Kõige intrigeerivamad neist ongi tagurpidi- ehk lõunasuunalised kaardid, kus lõuna asub ülal. Selgub, et kaardi orientatsiooniga kaasneb tugev psühholoogiline efekt. Nimelt tundub inimestele, et põhja pool elavad targemad ja jõukamad inimesed, lõuna pool aga rumalamad ja vaesemad. Seda veidrat nähtust on maailmas omajagu uuritud.

Ka Eesti kaart ei ole sellest tajunihkest prii. Kõik me oleme seisnud mõne suure Eesti kaardi ees, kasvõi koolitunnis, vasak jalg Ikla piiripunktis ja parem Vastseliina linnuses, pahem käsi Kõpu tuletornis ja parem Peipsi rannale toetumas – aga pea on ikka kenasti Tallinnas, nina vastu Pika Hermanni torni. Pea vastas on meie pea-linn, siin asub Toom-pea – see tähendab lausa kahekordset pead, imeväärset tarkuse kehastust. Tallinn ja Harjumaa seostuvad nõukuse ja jõukusega, Lõuna-Eesti aga pigem vaese mehe alakehas tukslevate tumedate tungidega. Leebemalt väljendudes peegeldab Põhja-Eesti rohkem mõistuspärast ratsionaalsust, Lõuna-Eesti aga pigem intuitiivset kõhutunnet.

Samasugune psühhogeograafiline orientatsioon laieneb ka üle Eesti piiride: me tallame tahes-tahtmata lätlaste seljas ja vaatame soomlastele alt üles. Kui meenutame eesti muinasjutte, siis võib näha, et tarkus projitseerub peaaegu alati põhja. Mida rohkem põhja poole, seda suurem tarkus. Lapi nõiad on maailma kõige targemad inimesed, vähemasti muinasjuttudes. Aga kas keegi teab mõnd rahvajuttu, kus tark elaks näiteks Ventspilsis? Sellist jampsi ei julenud isegi meie esivanemad välja mõelda, see oleks isegi muinasjutus ebausutav.

Tuleme nüüd tagasi „pea“ teema juurde. Tartust (koos Lõuna-Eestiga) saab ületuleval aastal Euroopa kultuuripealinn. No mis sa hing veel tahad, lausa mustvalgel on kirjas, et Lõuna-Eestist saab pea-linn. Õige pea! Järelikult on tagumine aeg Eesti kaart ringi pöörata.

Foto: Tartu 2024

Igal aastal keerame kaks korda kella, esmalt tund aega edasi ja siis sama palju jälle tagasi. Kargame kõik koos tulevikku ja siis jälle kambakesi minevikku – nagu kilplaste muinasjutus. Me keerame Aega. Kuid tegelikult peaksime pöörama hoopis Ruumi. Maakaardi pööramine 180 kraadi võrra muudab Lõuna-Eestist hoobilt pealinnaks ja üks etnofuturismi salajasi ennustusi on taas täide läinud. Kauksi Ülle ja Jäägri Merle tinistasid kakssada aastat tagasi ühe tundmatu seenega ära kõik brüsseli ametnikud.

Kultuur on kummaline nähtus. Loogiliselt võttes ei saaks sellist asja ülepea olemas olla. Kultuuri olemus seisneb painajalikus vastuolus, kuidas lakkamatult muutudes iseendaks jääda. Tegelikult on see ka inimeseks olemise põhiküsimus. Ma ei ürita praegu sellele mõistatusele vastata, piirdun lihtsalt nentimisega, et on nii inimesi kui kultuure, kes suudavad selle paradoksi lahendada. Nemad jäävad kestma.

Tehes nüüd meelevaldse üldistuse Eesti kohta, võiksime väita, et Põhja-Eesti on ajalooliselt tagant tõuganud muutust ja innovatsiooni, Lõuna-Eesti aga hoidnud rohkem juuri ja pärimust. Kultuurimuutused levivad hõlpsamini mööda lagedaid alasid. Eestis puhusid uued tuuled ikka esmalt merel ja rannikualal, paljud euroopalikud ideed ja leiutised tulid meile meresõiduga. Metsade ja soode rüppe varjunud Lõuna-Eesti elulaad aga muutus põhjapoolsete maakondadega võrreldes palju vähem. Isegi Oskar Loorits arvas, et Emajõe mädasoodesse takerdus viimaks ka Põhjala võim ja vaim, sakala ja oandimaa rahvas (Ugala) ei olnud tema arvates kuigi palju edasi arenenud alates viikingiajast.

See, et meil on tunnetuslikult alles mõlemad poolused, uus ja vana, Põhi ja Lõuna, uudsus ja iidsus, on lubanud eestlastel kultuuri põhiparadoksi imetlusväärselt hästi lahendada ning muutuda edukaks riigiks ja rahvaks. Ainult ühele kaardile panustamine oleks meid teinud ajaloo tuultes haavatavaks.

Foto: Mana Kaasik

Kultuuripealinna üheks mõtteliseks teljeks on Ellujäämise Kunstid. Ka eelpool kirjeldatud näide kuulub kahtlemata Ellujäämise Kunstide hulka. Meie südametunnistuse asi on hoida ja kaitsta Eesti erinevate piirkondade omapärasid. Kõige halvem Eesti on selline, kus igalt poolt vaatab vastu hambutu „harju keskmine“. Eestit võiks järgemööda valitseda nii Toompea kaupmeeste uhkus kui hiiu aegumatu huumor, nii Peipsiveere vanausuliste tasadus kui lõunaeestlaste maagiline pärimus – nii saab kokku kõigi ilmakaarte tarkus. Selleks aga tuleb teatud ajavahemiku järel pöörata oma ettekujutuses Eesti kaarti.

Silmitsegem nüüd korraks tagurpidi pööratud kaarti, kus Põlva-, Võru- ja Valgamaa meenutavad tuljakut tantsivat tüdrukut, pea uhkelt kuklasse visatud, Tallinn aga lösutab alumises nurgas nagu omaenese raskuse all lõhki lartsatanud konn – eks ole hirmus! Nüüd siis teate, mida lõunaeestlased tunnevad, kui neil sada aastat seljas trampida.

Kui katsuda Ellujäämise Kunste ühe sõnaga kokku võtta, siis näib seda ilusasti peegeldavat ka meie aja üheks märksõnaks tõusnud „resilientsus“ (i.k resilience). See märgistab inimese vastupidavust, hakkamasaamist ja kohanemisvõimet rasketes oludes. Eesti keeles on selle vasteks välja pakutud säilenõtkus. See on küll originaalne, kuid sõna tähendus on raskesti hoomatav. Minu lingvistiline vaaderpass ütleb, et selle märgilise ja ajavaimu kirjeldava sõna vasteks sobiks päris hästi ka „jätkumuutlikkus“.

Välgi etnosemiootik Valdur Mikita mõtestab ja mõtiskleb Peipsiääre vallas. Peipsiääre vald kannab koos Lõuna-Eestiga 2024. aastal Euroopa kultuuripealinna tiitlit.

Tagasi üles