N, 8.12.2022

Hedvig Hanson: Ellujäämise Kunsti võiksime õppida esivanematelt

Tartu 2024
Hedvig Hanson: Ellujäämise Kunsti võiksime õppida esivanematelt
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Foto: Hedvig Hanson/ Erakogu

Öeldakse, et ajad on hullud. Küllap on nad igal ajal omamoodi hullud. Elu on ühtpidi kingitus, teisipidi ikka ka ellujäämiskursus.

 

Nojah, lõpuks ei jää me muidugi keegi ellu, aga kes teab, ehk ikkagi on see igavene elu olemas? Ning sellel, kuidas me siin elame, ellu jääme, on omakorda seosed sealpoolse olemisega.

Ometi - kõik, mida oskame teada, on ikkagi siin ja praegu. Igaüks otsib võimalust, kuidas paremini elada ja vahel on tõesti küsimus ka ellujäämises. Vaimses, materiaalses või otseselt füüsilises plaanis. Ikkagi ju tahaks sest elust kinni hoida, sest me ei tea, mis on pärast. Ellujäämis-strateegiaid on erinevaid, kellele mis sobib ja kes mida proovib. Äärmuslikes olukordades olevat meie peamised taktikad ikkagi kas tardumine, põgenemine või siis võitlus.

Põgenemine võib osutuda teinekord tõesti otseseks, kui tegemist näiteks sõjaolukorraga, olgu siis reaalses sõjas või ka inimestevahelises suhtluses. Muidugi me kõik loodame, et olukorrad ei lähe nii äärmuslikeks, et me ei peaks põgenema nõnda, ent eks me teeme seda samas mingil moel ikka - põgeneme ebamugavuste eest. Ent jah, ajad on segased. Ja inimesed samuti, nagu aeg. Segased. Ehk on seegi olnud nõnda ajast aega. Kui ma aga mõtlen Ellujäämise Kunstidele, tuleb mulle ikka meelde mu vanaema Anna. Olen veendunud, et selle aja inimestelt tasub ellujäämist õppida! Meie esivanemate sissekäidud rajad võimaldavad meilgi ammutada sealt tarkust, isegi, kui ajad tunduvad olevat täiesti teistsugused. Midagi ometi on selles inimese elus ajatut ja korduvat. Ikka see eluvõitlus.

Olles kasvanud elu esimesed 12 aastat koos vanaemaga ning saanud temalt eeskuju, ehk isegi tänu temale omandanud ellujäämisvõimekuse, tahaksin jagada teile selle südi naise elufilosoofiat. Justnimelt, lihtsa tööinimese elulisi ütlemisi-mõtlemisi, milles nii teravat tõde kui ehk ka võti püsimajäämiseks.

Tulnud läbi tõelistest eluraskustest, olnud tegus ning säilitanud mõistuse elu lõpuni ning elanud 95-aastaseks, usun küll, et just sellistelt inimestelt tuleb eeskuju võtta. Seda enam, kui need kogemused on sinu veremustrites. See on väärtus, meie varamu. Me esivanemate lood.

Foto: Hedvig Hanson/ Erakogu

Mu vanaema Anna oli karjalasoomlane, kes sündis 1919. aastal Venemaal, karjalaste külas. Varakult kaotas ta ema ning tema, ta õe ja venna kodu ei olnud enam nõnda soe, kui isa võttis uue naise. Lapsed pidi kiiresti iseseisvuma. Mõtlen ikka ta jutu peale, et nad pidid külalastega käima ka talvel jalgsi 10 km kooli ja sealt tagasi - tänapäeva lapsed sõidutatakse autoga kooliukse ette! Kust see karastus siis tuleb? Käinud 4 aastat külakoolis, jätkas ta hiljem meditsiiniõpinguid, omandades õe ja ämmaemanda kutse. Tema kui noore naise õitseaeg, möödus sõja-ajal. Noorusromantika oli karmi süžeega - noormees, kellesse ta armus, jäi sõtta.

Suhtlus isaga oli alaliselt valulik, sest võõrasemaga ei saadud läbi. Ja nõnda, eluvintsutusi tunda saanud, otsustas isepäine Anna 1949. aastal võtta oma kaks kohvrit ja ihuüksi minna tagasi oma juurte kodumaale - Karjala-Soome. Ta lootis sinna jõuda läbi Eesti. Muidugi ei saanud ta välisministeeriumist selleks luba, piirid olid kinni, küll aga saadeti ta rongiga Taheva sanatooriumisse, kus just olla meditsiiniharidusega inimest vaja. Etteplaneerimatult oli ta elukohasaatus otsutatud, ta jäi Eestisse. Ja üsna kohe kohtus ta ka oma tulevase abikaasa Hildemariga, kes teda esimesel kohtumisel Taheva raudteejaamas hobuvankriga vastu tulnuna oli tõeliselt “närvi ajanud”! Vanaema jutu järgi ei olnud ta piisavalt viisakas olnud, vaid visanud imelikku nalja. Ju siis hiljem naljad leebusid. Igatahes nad abiellusid. Kuna Hildemari jälgiti tema saksa sõjaväes teenimise tõttu, tuli neil ka pageda ühest kohast teise. Nad jõudsid Tõrva, 1953. aastal sündis tütar Novella. Elades ühisköögiga korteris, ehitasid nad Anna tarmukal juhtimisel tasapisi oma maja. Anna töötas lastesõimes juhatajana, Hildemar pidi hoidma tasast profiili, olles tuletõrjes autojuht. Anna tegi lisaks ka õe tööd - süstis kodus haigeid (mäletan neid süstlaid, mida keedeti, ja ampulle!) Ning õmbles naabritele. Tehti põldu, kasvatati sigu. Töö, töö, töö. Mu vanaema pidi neil aastatel üle elama oma venna, isa, õe ja veidi hiljem abikaasa surma. Tütar lahkus juba 14-aastaselt kodunt, et minna Tartusse õppima, aga aastaid hiljem jäi talle kasvatada tütretütar, mina. Hedka. Nii ta mind kutsus.

Ma väga loodan, et need olid ta elu helgemad aastad, et olin talle ikkagi ka seltsiks. Aga nüüd siis tema ütlemised, mis mulle on meelde jäänud, mind otseselt või kaudselt mõjutanud. Toon need ära just sellises sõnastuses, nagu ta väljendus - kuna karjala keeles on s ikka š, siis nii on. Samuti on lauseehitus “orginaalne”. Tema pöörasest eesti-vene-karjala segakeelest võiks eraldi sõnaraamatu kirjutada, aga seekord keskendun siis sellele soomeugrilikule, tõelisele ellujääja-meelele.

“Igav on ainult lollidel ja laiškadel!”

Ülitööka inimesena oli see mõte tema refrään. Ta ei sallinud lodevust ja laiskust. Ta uskus, et töö viib inimest edasi ning aitab ka hingevalu puhul. Niisamuti meeldis talle mõelda ja üksi olla. Kui sul on mõtteid ja sul pole endaga igav ning alati saab kosutust tegutsemisest, siis tõenäoliselt sa elus ka edened.

“Õnnet ei ole olemas. Inimešed šelle välja mõtlešid.”

Lausa filosoofiline mõte! Meenutab mulle hiljaaegu loetud Hermann Hesse mõtet, et armastus pole selleks, et meid õnnelikeks teha, vaid et näidata, kui palju me jaksame taluda. Hetkeline õnn on petlik ja ainus tõeline õnn saab olla vastutuse võtmises elu eest ning alles kusagil elu teises pooles saame me ehk tunda püsivamat rahulolu, kui oleme andnud endast parima ja samas ka oma eksimustest õppinud. Ning meie lastel läheb enam-vähem hästi.

“Tuleb ennašt kätte võttada, piad olema tugev!”

Mis muud, tuleb olla vapper. Kui vaadata, kui keerulisi elusid on inimesed elanud, kui sügavale kukkunud ja ikka end püsti ajanud, ei saagi olla mingit vastuvaidlemist. Võid olla õrna hingega, ent pead end kasvatama tugevamaks, kui tahad ellu jääda. Iseloomunõrkust pidas Anna inimese allakäigu põhjuseks. Ta oli tõelise, edasirühkiva ja kindlameelse Kaljukitse-tähtkuju esindaja!

“Armaštus on nagu tuletikk - tõmbad tikun, kaua ta põleb?”

Armastuse all pidas ta siinkohal silmas muidugi seda armumisetunnet, mis kiirelt möödub ja millest edasi tuleb argipäev. Kui tänapäeval on see intiimsuhete olulisus väga pinnal, vabad suhted moes, siis toona elati ikka ühe inimesega, “kuni surm neid lahutas”. Nii elas mu vanaemagi peale vanaisa hooldamist ja surma elu lõpuni, ligi 40 aastat, üksi.

Armastus aga oli. Armastus töö vastu. Ja see, kuidas ta minu ja veel mu lastegi eest hoolitses, oli samuti armastus. Arvan ka, et temas oli naisõiguslast - iseseisvus ja sõltumatus olid talle olulised. Võrdne suhe, kus naine ei pea meest teenindama ega teda ka vedama - igaüks vedagu end ise!

“Enne kui ütled, mõtle, kas tašub öelda!”

Elutarkus, mida paljud selgeks ei saagi. Eks temagi oli otsese ütlemisega, kindlasti julge oma väljendustes. See võis olla ka tagantjärele tarkus - kui sõna lendu lased, ei saa seda enam tagasi võtta. Samas ei mäleta ma, et ta oleks iial kellestki halvasti rääkinud. Ainus, mida ta paikapanevalt mõne (töö)mehe kohta ütles oli: “Joodik!” Eks tollel ajal neid joodikuid oli. Vahel ta ju vajas ka abikäsi, siis käis meil üks Vasja, kes tuli ikka vanaema koduveini peale. Ta jauras meie köögis, kui mina teises toas seda hirmunult pealt kuulasin ja kui vanaemal see Vasja joogi juurdelunimine ära viskas, ütles ta: “Nah, pei vodu!” (võta, joo vett!) Ja siis läks õnneks Vasja ikka tagasi koju oma Galja juurde.

Foto: Hedvig Hanson/ Erakogu

Nii et mu vanaema oli tegelikult terava ütlemisega. Laiskvorstidele armu ei antud! Hiljem oli tal tublim töömees - Elmar, kes käis peamiselt tema õmblusmasinat remontimas. Ta saabus alati külgkorviga mootorrattaga ja tundus, et vanaema hindas teda, sest “tal oli hea pea”! Ja kuldsed käed. Ning olemas kõik vidinad ja jupid mis vaja. Elmarilt võiks siia elutarkuste juurde ära tuua tema mulgimeelse tõdemuse: “Elon ei tohi miskit ära visate!” Tollel ajal ikka koguti asju ja parandati. Nüüdsel ajal visatakse kõike liiga lihtsalt ära. Asju. Suhteid. Kõike oleks justkui võimalik osta ja kõiki asendada.

“Ei maksa kellelegi tašuda, küll jumal tašub!”

Väga oluline meeldetuletus. Keegi ei tohiks teise üle kohut mõista, igal omad põhjused ja õppetunnid. Omad vitsad peksavad. Kuigi mu vanema ei lugenud piiblit ega käinud kirikus, oli tal ugrilasele omaselt ikka see oma usk ja tundmus, et Keegi kusagil peab arvet. Ja on targem kohtumõistja. Kõik, mis teed, tuleb sulle ringiga tagasi. See taju võiks meid elamisel aidata.

“Metša ma armaštašin eloaig.”

Mets ongi soomeugrilase meditatsioon ja vaimne praktika, shinrin-yoku. Kuigi metsa mindi ikka “asja pärast”, marjule ja seenele, usun, et see tegevus oli eelkõige rahustav ja akusid laadiv. Kui lapsena pandi mind kännule istuma, kuni vanaema-vanaisa tegelesid korilusega, siis lõpuks oli asi just vastupidi - kui metsa läksin, võtsin vanaema ikka kaasa ja kui ta väsis, istus tema kännul, kui mina seeni korjasin.

Mulle ei meenu, et oma ratsionaalseks kasvatatud meelega oleks mu vanaema iial rääkinud loomingu tähtsusest, ent omamoodi loominguline ta oli. Niipalju kui töö ja kohustuste, ellujäämisvajaduse kõrvalt selleks aega jäi. Nagu mainisin, ta õmbles.

Ajal, kui midagi polnud saada, pidi ju leiutama! Tema spetsialiteet olid lapitekid. Nii lõikus ja kombineeris ta erinevatest kirjudest sitsikangastest ruudukesi ja kante, tihtilugu oli mõni kunagine kleit, pluus või seelik nüüd hoopis tekil. Need lapitekid jutustasid oma kirjususes omamoodi vahvaid lugusid ning see värvide ja kangastega mängimine võis olla ka omalaadne teraapiavorm.

Mäletan, et mu emale ei meeldinud sugugi see ugri-mugri kirju-mirju, tema meelest ei sobinud kokku ei mustrid, ei värvid. Ema maitse oli juba skandinaavialik, ühevärviline, hall ja beež. Neist, rafineeritud tonaalsustest ei saanud jällegi mu vanaema aru!

Üks armas komme, mille vanaemalt sain, on kirjude rätikute kandmine. Tema auks ja muidugi ka enda rõõmuks ma neid kannan. Nende värvikirevus ja lillelisus tuletavad meelde, et elus on kõike. Ka tumedal põhjal võivad olla heledad õied, nii nagu pimeduses on ometi oma valgusevõimalused. Tuleb seda rikkalikku elukogemust pühitseda. Iga päev. Luues valust ilu ja raskustest rõõmu.

Hedvig Hanson on tundeline muusik, kes elab Viljandis loodusrütmidega kooskõlas ning mõtestab elu oma laulude, kirjutiste, fotode kaudu. Viljandi linn kannab koos Lõuna-Eestiga 2024. aastal Euroopa kultuuripealinna tiitlit.

 
Tagasi üles