Sisuturundus
Mirjam Mõttus: Minu küla külamehed
28. november 2022, 14:37
Petseri linnast linnulennult vaid mõne kilomeetri kaugusel, täpselt seal kus Piusa jõgi ja Piirioja oja lõikavad väikese Kolodavitsa küla Setomaast välja ja jätavad ta igavesest ajast igavesti Vana-Võromaa külge, täpselt seal sain 1990ndatel osa suurest õpetusest. Minu lektoriteks ja professoriteks olid meie küla koloriitsed külamehed, kellesse, nagu nüüd tuleb välja, olid kätkitud praeguse aja kõige suuremad teadmised Ellujäämise Kunstidest.
On laupäeva hommik. Nagu ikka istub Leo-onu jalad põlvedest kõverdatud piimajahuti ette ehitatud puidust trepil. Sel viisil omandavad Leo-onu põlved olulise funktsiooni, kus üks toetab kätt, mis omakorda toetab pead, ja teine kätt, mille sõrmede vahel on tossav Priima. Priima on karm mark karmidele meestele. Leo-onu ei ole aga üldse karm mees. Ta elab koos emaga, kannab dresse ja läbipaistva nokaga mütsi ning ta on meie küla kõige suurema südamega olend. Äkki just seepärast laseb ta paberossi tõmbamise vahelt kuuldavale röga ja tatiklimpe üles peksva köhahoo, mis kostub täiesti kindlasti ka küla kõige kaugema majani.
„Leo jälle köhib,« ütleb ilmselt meie küla kõige kaugemas talus elav Ago oma pojale ja möirgab naerda. Ago on täiesti kindlasti väga karm mees. Ta on palju Venemaal, paneb omal käel pätte paika, oskab teha kõige taevalikumaid marineeritud seeni ja tal on relv. Lisaks on tal habe ja üüratult sõbralikud silmad ühes lahke vaatega. Vaatamata sellele on ta karm ja seepärast ma teda ka natuke kardan. Minu arust kardavad teda natuke ka teised mehed. Ainult minu isa mitte, sest Ago käib aeg-ajalt oma kastiautoga meie hoovil ja ajab isaga läbi autoakna mingeid tähtsaid jutte. Vahel kui Agol on rohkem aega, tuleb ta ka tuppa. Siis näitan ma Agole kõike, mida ema on mulle õpetanud. Puhas linik, kohvitassid ühes aurava kohvi ja võileibadega ilmuvad nagu iseenesest lauale.
Meie külas ei räägitud mitte kunagi külaliste lahkest vastuvõtmisest mingit erilist juttu, seda lihtsalt tehti sama loomulikult kui hingati või mindi õhtuti magama. Külalislahkus on lõunaosariikide inimestel geenides ja küllap vist ikka sellepärast, et ilmselt oli keegi väga tark inimene jõudnud kunagi äratundmiseni, millist tohutut võimu omab see lihtne asi – külaliste lahku vastuvõtmine.
Ago, Leo-onu ja minu isa on suured mehed. Seda nii pikkuse kui vööümbermõõtude poolest. Neil kõigil on suur ümmargune nägu ja nende käed on väga karmid ning õlised. Üheksakümnendate Eestis ei tulnud kellelgi mõttessegi, et talumehe käed võiks olla midagi muud, kui õlised. Need käed olid omamoodi salakood, mis andis märku, et tegemist on omaga, kes ajab sama asja. See asi tähendas üldjuhul Pisuhännalikku lõputut võitlust vene tehnikaga. Ikka nii, et keset kõige kiiremat tööd koostööst keeldunud traktor peal ja ahastusest nõutu talunik all või siis mutrivõtmega traktori kallal nokitsev ja selle sel viisil jälle töökorda saanud talunik peal ja töötav traktor all.
Meie külamehed ei lakanud kunagi oma tehnikat remontimast. Ka siis, kui nad oma varbad ja rusikad olid vihahoos vastu rauakolusid armetult ära löönud. Loota polnud mitte kellelegi kui vaid iseendale. Oma peaga mõeldes tuli see neetud tehnika jälle korda saada ja tööd edasi teha – ega siis oras jumala armust võrsunud ja vili ise salve jalutanud!
Tagantjärele olen mõistnud, et see külameeste lõputu traktorite, külvikute, kultivaatorite ja kombainide parandamine õpetas mulle tuima järjekindluse uskumatut võimu. Lisaks avas ka kõikvõimsa „oma peaga mõtlemise» laeka. Meie küla mehed ei andnud mitte kunagi alla ja mõtlesid pidevalt oma peaga. Ükskõik milline probleem nende ette laotada, nad leidsid alati lahenduse. Enamgi veel. Minu isa kordas söögi alla ja söögi peale: „Tuleb mõelda lahendustele, mitte probleemidele«.
Selleks et meie küla meestel oleks probleemidele võimalikult head lahendused, saadi omavahel tihti kokku. Meeste vaheline kohtumine toimus väga iseeneslikult ja ilma kokkuleppeta ning üldjuhul oli kohtumisteks alati valida kaks talu. Esimest neist kuulus Leo-onule, kes oma olemuselt oli väga lihtne ja vaikne mees. Ta oli õppinud ülikoolis ajalugu, aga selle asemel huvitus hoopis tulevikust. Nii jõudsid just tema tallu kõige esimesena sateliit pann, numbriketta ja spiraalis juhtmega telefon ning telekamäng. Ma ei tea kas sellepärast, aga ma olen üsna kindel, et jah just kõige sellepärast oli Leo-onu valitud meie küla külavanemaks. Teised mehed olid ta väljavalinud ja õigesti tegid, sest Leo-onul tuli külavanema roll väga hästi välja. Kes ka meie külast ei vajanud abi, Leo-onu oli alati oma lahket kätt pakkumas. Tema beež žiguli, mis oli alati laitmatult korras ja mille tahavaate peegli küljes rippus lõhnakuusk, viis inimesi poodi ja arstile. Tema punane traktor T-25 aitas põllult kraami ära tuua ja tema sateliit pann tõi just äsja nõukogude ikkest vabanenud talupoegadeni lääne elu. Peaasjalikult seisnes lääne elust osasaamine selles, et meie küla külamehed käisid ühes lastega (mina ja minu vend) pikkadel filmiõhtutel, mil meie ees avanes Star Warsi saaga ning jubedad õudus- ja märulifilmid inimesi õgivatest, nätsutavatest, matsutavatest ja kugistavatest elukatest.
Need kohutav-õudsed filmid lõid mul pea ikka korralikult segi. Pimedal ajal välikemmergus käimisest sai suuremat hulljulgust nõudev ettevõtmine kui Sõrmusteisandas Frodo ja Sami teekond Mordoris asuvale Turmamäele. Elumajast mõnekümne meetri kaugusel asuva peldiku taga laius põhjatu pimedus. Kunagi ei võinud teada, kas sealt siiski ei karga korraga mõnda õudset lihasööja koletist välja, kes mind metsa viib või potist alla tirib. Selliste murede kurtmisest vanematele olnuks vähe abi, sest siis oleks filmiõhtutel kindlasti kriips peal olnud. Niisiis õppisin ise oma tunnetega toime tulema ja sain teada, et hirmul on üksnes suured silmad.
Nii ei jätnud ma ühtegi filmiõhtut vahele, eriti et filmivaatamisele eelnes ühishelistamise sessioon. See tähendab, et külamehed tulid kõik kokku ja siis tehti elavas järjekorras oma kõnesid selle samase maagilise numbriketta ja spiraal juhtmega, punast värvi telefoniga, milline oli meie külas vaid Leo-onul. Toona oli helistamine kallis ja igal tuli oma kõne eest vastavalt pikkusele jätta Leo-onule ja tema emale Helvi-tädile natuke raha. Ainuke, mida kõikidest neist tähtsatest kõnedest mäletan on numbriketta lakkamatu kõrisemine. Selle järgi kui pikalt või lühidalt ketas tagasi keris võis oletada, millist numbrit valitakse.
Valitud numbrid ei pakkunud mulle ja mu vennale siiski erilist huvi. Meid huvitasid õhtuste filmisessioonide kõrval hoopiski hommikused multifilmisessioonid. Kas teie kujutate ette, et hommikul kell seitse on teie ukse taga naabrilapsed küsimusega, kas multifilme saaks näha? „Noo tulge sisse,» oli Leo-onul alati vastus varnast võtta. Ma küll ei mäleta, et ta oleks vastates ülevoolavalt rõõmus olnud, aga ta ei ajanud meid kunagi ära. Istusime eestoas suurel diivanil ja vahtisime tundide viisi saksa kanalitelt tulevaid multikaid. Ma jumaldasin seda tegevust! Tavaliselt pidi Leo-onu ise ütlema, et aitab küll ja hakkas meid koju ära saatma. Aga päris tavaliselt küsisime me siis vastu, et kas telekamänguga ka ikka saame mängida ja noo muidugi saime. Nii läksid järgmised tunnid Super Mario, Tetrise ja teiste mängude seltsis.
Leo-onu õpetas meile oma piiritu heatahtlikkusega heatahtlikkuse piiritut võimu. Veelgi enam. Minu isa ei väsinud kordamast: „Proovi ikka inimestes head näha«. See ei maksvat midagi ja ei võtvat ka tükki küljest.
Meie küla mehed keskendusid küll päris kindlasti teineteise headele külgedele. Vähemasti ma ei mäleta, et nad üldse oleks kunagi riidu kiskunud. Pigem kiskusid nad lõputult sigarette, kui meie pool oli toimumas järjekordne koosolek. Sest noh meie talu oligi see teine talu, kus omavahel asju arutati. Aruteludeks oli kaks kohta. Üks neist korvpalli rõnga juures, kus me kõik viite miinust mängisime. Need olid väga emotsionaalsed ja meeliülendavad kohtumised. Palli loopimise kõrvale pandi paika tähtsad asjad – näiteks abivajadus heinateol või viljakoristamise järjekord. Neid tähtsaid asju arutati ka muidugi meie köögis, kuhu mehed sageli kogunesid.
Tavaliselt käis see nii, et kõigepealt tuli üks mees. Näiteks Margus ja kohe varsti oli ka siis Andres koos oma venna Kallega platsis ja siis tuli ka juba Leo-onu (sest tema ju nägi oma hoovilt, kui meie hoovi masinaid korjus). Nende kohtumiste käigus tõmmati ohtralt sigarette ja aeti veel ohtramalt tarka juttu. Suitsu oli meie kodus nii palju, et ma pidin lõpuks, olles ise kümne aastane plika, tegema köögikapi seinale hoiatava sildi „Suitsetamine keelatud». Mehed tulid ikka nagu tavaliselt, aga kui nad nüüd oma Priimasid ja Rumbasid tahtsid läita, siis vaatasid silti ja jätsid tiku tõmbamise poole peal katki. Kui mõni ei märganud, et meie majas on reeglid, olin varmas neid meelde tuletama, millele ka suured mehemürakad üsna hõlpsasti allusid.
Nii sain ma esimest korda teada, et sõnal on jõud.
Kui me ükskord aga enne vihma küla meeste abiga heina küüni alla saime, sain teada, et koos tegutsemisel on veelgi suurem jõud. Minu isa ütles ikka, et linnas võib inimene üksinda elada, aga maal ei saa (ja olles pärit Pärnu kesklinnast nelja kordse paneelmaja neljandalt korruselt, teadis ta juba, millest räägib). Nii hoidsidki meie küla mehed targu kokku. See ei olnud mingi suur õnnelik pere, kus valitseb õnnis idüll. Pigem oli see midagi sellist, et Harril ja Andresel oli keevitusmasin, minu isal suur traktor, Leo-onul jällegi väike traktor. Igal ühel oli midagi sellist, mida on kõigil ja midagi sellist, mida teistel ei olnud. Mis endal jäi puudu, seda laenati naabrilt. Nii sündiski kokku elus ja hingav organism nimega meie küla mehed, kellest iga oli särav isiksus oma põhimõtete ja uskumustega.
Meie küla mehi ühendas asjaolu, et nad kõik olid peremehed. Igal oli oma talu ja maad, mis vajasid harimist. Igal mehel oli oma tehnika ja omad töövõtted. Iga mees ajas oma asja nii nagu oskas ja oli selle üle uhke. Iseäranis uhke oldi talunikuks olemise üle aga just meie talus. Lausa nii, et mõnda aega proovitigi end talutööga ära toita. Isa tegi ikka muud tööd kah, aga lõi lõpuks käega, öeldes et seal (töökohal) teen ma teistele tööd, aga siin (oma talus) teen iseendale. Ja isegi siis, kui meil oli leiva ostmiseks vaid napilt mõnikümmend senti, olid mu vanemad uhked, et me oleme iseenda peremehed ja ei kuulu kellelegi teisele.
Seda uhkust ja iseenda peremeheks olemise vaimu proovisid nad ka minusse süstida. Samal ajal kui mu koolikaaslased kandsid Võru turult ostetud Michael Jacksoni ja Backstreet Boys`i piltidega t-särke ning alt laienevaid musti stretš pükse, õmbles mu ema mulle Burda järgi noore daami kostüüme. Kuidas ma ka ei soovinud natuke kaasaegsemaid riideid, sain vaid kuulda, et ma ei peaks käima teiste järgi, vaid panema teised enda järgi käima. Päris kõva mõte tänases päevas! Mitte nii kõva aga teismelisele tütarlapsele…
Oli nagu oli, igatahes oli see omapära ja iseenda peremeheks olemise mõte üks neetult ohtlik mõte! Ma ei julge avaldadagi, kui arulagedalt enesekindlaid asju ma olen selle mõtlemise pärast öelnud. See käib umbes nii: sa ütled midagi täiesti enneolematut suurt välja (mina olen parim ajakirjanik siinpool Eestit ja mul on teile neetult hea lugu pakkuda) ja siis hakkad ülekere värisema, sest saad aru, et sa olid just äsja tohutult liialdanud. Aga kui juba öeldud sai, ega siis ei saa ju taganeda. Ja siis tulevad mängu need teised õppetunnid tuimast järjekindlusest, lahendustest ja heatahtlikkusest, koostööst ning iseenda peremeheks olemisest ja siis ühtäkki avanevadki sinu ees uksed, mille olemasolust sul tõttöelda polnud isegi aimu. Ja siis ongi see äkki käes – sa võid teha suuri asju just sealt kust sina tahad ja nii nagu sina tahad.
Leo-onu suri 44-aastasena kopsuvähki.
Ago sai tulevahetuses kaitsepolitseiga surma 57-aastasena.
Minu isa sai 45-aastaselt surma rängas tööõnnetuses, keset kõige kibedamat kartulivõtu hooaega.
Meie küla külameeste eneseteadmata antud tarkused elavad aga jätkuvalt edasi. Täpselt nagu elavad teiste külade meeste antud tarkused edasi teistes inimestes, kes oma igapäeva leiba vankumatult Võrumaal edasi teenivad. Ikka pidades silmas neid samu või hoopis teisi ellujäämise nõksukesi, et muutuva maailmaga kaasa astuda. Ja mis siin salata, eks need meie küla lektorid ja professorid olegi suuresti kujundanud selle, mida täna enda ümber näeme – teatava mõttementaliteedi, mis aitab elus edasi ja kui tahta, siis ka kaugele.
Mirjam Mõttus on ERR ajakirjanik ja saatejuht, kes elab ja töötab Võrus. Võru linn kannab koos Lõuna-Eestiga 2024. aastal Euroopa kultuuripealinna tiitlit.