Tagantjärele olen mõistnud, et see külameeste lõputu traktorite, külvikute, kultivaatorite ja kombainide parandamine õpetas mulle tuima järjekindluse uskumatut võimu. Lisaks avas ka kõikvõimsa „oma peaga mõtlemise» laeka. Meie küla mehed ei andnud mitte kunagi alla ja mõtlesid pidevalt oma peaga. Ükskõik milline probleem nende ette laotada, nad leidsid alati lahenduse. Enamgi veel. Minu isa kordas söögi alla ja söögi peale: „Tuleb mõelda lahendustele, mitte probleemidele«.
Selleks et meie küla meestel oleks probleemidele võimalikult head lahendused, saadi omavahel tihti kokku. Meeste vaheline kohtumine toimus väga iseeneslikult ja ilma kokkuleppeta ning üldjuhul oli kohtumisteks alati valida kaks talu. Esimest neist kuulus Leo-onule, kes oma olemuselt oli väga lihtne ja vaikne mees. Ta oli õppinud ülikoolis ajalugu, aga selle asemel huvitus hoopis tulevikust. Nii jõudsid just tema tallu kõige esimesena sateliit pann, numbriketta ja spiraalis juhtmega telefon ning telekamäng. Ma ei tea kas sellepärast, aga ma olen üsna kindel, et jah just kõige sellepärast oli Leo-onu valitud meie küla külavanemaks. Teised mehed olid ta väljavalinud ja õigesti tegid, sest Leo-onul tuli külavanema roll väga hästi välja. Kes ka meie külast ei vajanud abi, Leo-onu oli alati oma lahket kätt pakkumas. Tema beež žiguli, mis oli alati laitmatult korras ja mille tahavaate peegli küljes rippus lõhnakuusk, viis inimesi poodi ja arstile. Tema punane traktor T-25 aitas põllult kraami ära tuua ja tema sateliit pann tõi just äsja nõukogude ikkest vabanenud talupoegadeni lääne elu. Peaasjalikult seisnes lääne elust osasaamine selles, et meie küla külamehed käisid ühes lastega (mina ja minu vend) pikkadel filmiõhtutel, mil meie ees avanes Star Warsi saaga ning jubedad õudus- ja märulifilmid inimesi õgivatest, nätsutavatest, matsutavatest ja kugistavatest elukatest.