:format(webp)/nginx/o/2021/04/15/13729185t1hac53.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2022/12/17/15030326t1h51e5.jpg)
- Venemaa agressiivsuse suurenemine andis Eesti peaministrile hoo sisse.
- Kallase selged ja jõulised seisukohad on pakkunud tuge ja julgustust Euroopa liidritele.
- Välisajakirjanikud armastavad usutleda Eesti valitsusjuhti, sest ta ei aja ümmargust juttu.
Neli aastat tagasi, kui Kaja Kallas istus ETV saates «Esimene stuudio» vastakuti tollase peaministri Jüri Ratasega, jäi ta selgelt alla. Eksperdid, kellel ERR palus debatti hinnata, nentisid, et Kallasel polnud öelda midagi sisukat, selget ega uut, et tõenäoliselt ebakindluse tõttu jääb tal puudu teravusest ja konkreetsusest, et tema jutupunktid ei kõlanud usutavalt ning üleüldse jättis tema esinemine mulje pigem poliitilisest ärapanemisest.
«Kuigi Kaja Kallasel on kogemus Euroopa Parlamendist, siis Eesti kontekstis debateerima ei ole ta veel valmis,» sedastas Catlyn Kirna, Tallinna Ülikooli rahvusvaheliste suhete lektor.
Viimasel aastal – alates ajast, kui Venemaa hakkas valmistuma sõjaliseks kallaletungiks Ukrainale – on Kallase hääl kõlanud aga mitte ainult Eestis ja isegi mitte üksnes Kesk- ja Ida-Euroopas, vaid kogu Euroopas ühe selgema, kindlama ja jõulisemana, kutsudes üles mitte andma järele kurjust kehastavale ja hävingut külvavale Venemaale, vaid seisma vastu Putini režiimi imperialistlikule agressioonile ühtse eesmärgiga: et Ukraina võidaks ja Venemaa saaks karistatud.
Kallase kerkimist Vana Maailma üheks arvamusliidriks täheldas juba kevadel Briti poliitikaajakiri New Statesman, mis tituleeris ta Euroopa uueks Raudseks Leediks, põlistas maailma juhtivaid päevalehti New York Times, mis tutvustas teda kui Eesti karmi häält Ukraina teemal, ja kinnitas viimati selle kuu algul Ameerika poliitikaväljaanne Politico, mis paigutas ta Euroopa mõjukate liidrite «Tegijate» valdkonnas viiendaks.
«Seda on tuhande kilomeetri peale näha, et Kallas on saanud Euroopa üheks esikõnelejaks,» tõdeb Eerik-Niiles Kross (Reformierakond), kes riigikogu liikmena pühendub ennekõike riigikaitse ja julgeolekupoliitika teemadele. «Selle nägemiseks ei pea isegi eriline analüütik olema.»
/nginx/o/2022/12/17/15030328t1h69d2.jpg)
Kallase algus peaministrina pärast seda, kui Ratase valitsus astus Keskerakonda tabanud altkäemaksukahtlustuse tõttu mullu jaanuaris tagasi, polnud sugugi kindlakäeline. Tema esimesi kuid Stenbocki majas iseloomustasid heitlik ja rabe reageerimine jätkuvale koroonakriisile ning empaatiatundetud vastused rahva sotsiaalsetele muredele.
Aga pärast seda, kui Venemaa esitas mullu detsembris NATO-le nõudmise, et ühendus lõpetaks avatud uste poliitika ega paigutaks relvi ja väeüksusi riikidesse, mis liitusid alliansiga pärast 1997. aastat, leidis Kallas juhina kindlama jalgealuse. Ta otsustas oma meeskonnaga, et tuleb hakata Eesti liitlastele selgitama, mida Venemaa nõudmised tähendavad ja miks need on ohtlikud. Sest need tähendasid sisuliselt sõjalist ähvardust kogu Euroopale.
Päringute laviin
Kuus päeva enne Venemaa alustatud täiemahulist sõda Ukraina vastu avaldas Briti juhtiv majandusleht Financial Times pika loo Kallasest, kus too rääkis, et eurooplased on Venemaa suhtes sinisilmsed, ning avaldas, et püüdis seda selgeks teha Prantsusmaa presidendile Emmanuel Macronile, kes oli seks ajaks pidanud mitu kõnelust Putiniga, lootes kallutada viimast kallaletungist loobuma.
Kuigi Kallas oli ka varem andnud olulistele väljaannetele Euroopa julgeoleku teemal intervjuusid, näiteks veebruari algul Washington Postile, tekitas Financial Timesi artikkel meediapäringute uputuse, meenutab Helen Rits, valitsuse kommunikatsioonibüroo meedianõunik. Välismaalt hakkas saabuma hulgaliselt palveid Eesti peaministri usutlemiseks.
Uputuse teine laine tuli täpselt kuu pärast sõja algust, kui Kallas avaldas New York Timesis essee «Putin ei tohi mõeldagi, et ta on selle sõja võitnud». Peaministri välisnõunik Liis Lipre-Järma, kes korraldab ka valitsusjuhi välissuhtlemist, pani tähele, kuidas Kallase essee sõnumid hakkasid levima kogu maailmas.
/nginx/o/2022/12/17/15030329t1h1696.jpg)
Et nii läks, ei olnud juhus, vaid hoolega planeeritud tegevus. Peaministri aeg on piiratud ja kallis, seletab Lipre-Järma, ja Eesti suutlikkus igale poole jõuda suurte riikidega võrreldes kasin, mistõttu tuleb põhjalikult läbi mõelda, kus ja kelle ees oma sõnumitega esile tulla, et need võimalikult laia mõju ja kõlapinna võidaks. Näiteks mullu suvel, kui Kallas tegi visiidi Berliini, õnnestus tal veenda tollast liidukantslerit Angela Merkelit nimetama pressikonverentsil Valgevene piiri taha koondunud migrantide survet põgenikekriisi asemel esimest korda avalikult hübriidrünnakuks Euroopa Liidu vastu. Kuu aega hiljem rääkis sellest kui hübriidrünnakust oma aastakõnes ka Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen.
Mitmed muudki mõjusad algatused on tulnud läbimõeldult. Veebruari lõpus andis Kallas suhtluskeskkonnas Twitter teada, et Eesti paneb oma taeva Venemaa lennukitele kinni, ning kutsus Euroopa riike tegema sama. «Mäletan seda hästi, sest sellest sai BBC esiuudis ja me vaatasime kogu päeva, kuidas riigid hakkasid järjest tegema samasuguseid avaldusi,» lausub Lipre-Järma.
Augustis tegi Kallas Twitteris üleskutse lõpetada Venemaa kodanikele turismiviisade andmine Euroopa Liitu. «Euroopa külastamine on privileeg, mitte inimõigus,» sõnastas ta levima läinud põhimõtte.
Keda jälgitakse?
Poliitikud jagavad üha sagedamini sõnumeid suhtluskeskkonnas Twitter, kus Kaja Kallasel on rohkem jälgijaid kui Läti ja Leedu peaministril kahe peale kokku.
- Emmanuel Macron, Prantsusmaa president, 9 000 000
- Volodõmõr Zelenskõi, Ukraina president, 6 900 000
- Vladimir Putin, Venemaa president, 1 700 000
- Ursula von der Leyen, Euroopa Komisjoni president, 1 300 000
- Sanna Marin, Soome peaminister, 622 100
- Kaja Kallas, Eesti peaminister, 209 400
- Ingrida Šimonytė, Leedu peaminister, 84 100
- Krišjānis Kariņš, Läti peaminister, 51 000
- Alar Karis, Eesti president, 48 900
Kallas on näidanud oskust anda oma sõnumitele hoogu ka meeldejäävate lausetega. Nagu näiteks «Gaas on kallis, aga vabadus on hindamatu», mida ajakirjanikud selle kulumisele vaatamata kasutavad siiani. Tema tsiteerituim mõttekäik Venemaa maailmakäsitluse selgitamisel rahvusvahelises meedias on olnud omaaegse Nõukogude Liidu välisministri Andrei Gromõko sõnastatud venelaste läbirääkimistaktika, mis toetub häbematusele, ähvardustele ja ultimaatumitele. See aitab mõista Venemaa mõtteviisi ka neil, kes pole sellega sama tuttavad, nagu ollakse Eestis.
Paindumatu taktika
/nginx/o/2022/12/17/15030327t1hb663.jpg)
Nõukogude Liidu kauase välisministri Andrei Gromõko kolm reeglit läbirääkimistel (pärit tema memuaaridest):
1) nõudke maksimumi ja ärge häbenege küsida. Nõudke seda, mis pole kunagi teile kuulunud;
2) esitage ultimaatumeid. Ärge hoidke kokku ähvardustega. Läänes leidub alati neid, kes on valmis läbi rääkima;
3) ärge taganege ühtki kriipsu. Nemad ise pakuvad teile osa sellest, mida küsisite. Ärge leppige sellega, vaid nõudke rohkemat. Nad on nõus ka sellega. Ja lõpuks olete saanud kolmandiku või koguni poole sellest, mida teil varem ei olnudki.
Sooritus toetab detsibelle
Isegi Andrus Ansip (Reformierakond), endine kauane peaminister, kes on Kallast varem korduvalt kritiseerinud, tunnustab, et praeguses olukorras on too tegutsenud väga hästi, selgelt ja tugevalt. Ansip, nüüdne Euroopa Parlamendi liige, toob välja, et Kallase eestvedamisel on Eesti panustanud märkimisväärselt Euroopa Liidu välispoliitika muutmisse – seda juba alates sõjaeelsest ajast, mil Eesti otsustas ühe esimese riigina saata Ukrainale relvaabi, jätkates Ukraina kui Euroopa Liidu kandidaatriigi häälekat toetamist ning lõpetades püüdega luua eritribunal, et tuua Venemaa juhid Ukrainas toime pandud agressioonikuriteo eest kohtu alla.Need on väärtuspõhised küsimused, märgib Ansip, ja nende puhul ei mängi rolli, kas riik, mis neid küsimusi tõstatab, on suur või väike, vaid loeb see, kui veenvalt neil teemadel rääkida. «Selgete seisukohtade võtmine väärtuspõhistes küsimustes on see, milles Kaja Kallas on tugev,» ütleb ta.
Viljar Lubi, Eesti suursaadik Ühendkuningriigis, mäletab, kuidas Venemaa vallandatud sõja alguspäevil vaatasid paljude riikide juhid segaduses ringi, mis toimub, ega osanud reageerida. Kuni areenile astus Kallas. «Siis sai ühe riigi kaine ja selge vaatega liidri väljaütlemistest midagi sellist, mille järgi võisid teised joonduda,» lausub Lubi.
Liina Kersna (Reformierakond), endine haridusminister Kallase valitsuses ning peaministrite Ansipi ja Taavi Rõivase (Reformierakond) büroo juhataja, lisab: «Teised maailma liidrid on näinud, et Kallasel on õigus, kui ta räägib, ja see on kasvatanud usaldust tema vastu.»
Taavi Rõivas, Ansipi järglane peaministritoolil, peab Kallase sõnajõu suurenemisel oluliseks seda, et «tegelik sooritus toetab detsibelle». Ehk teisisõnu: Kallas ainult ei räägi, vaid näitab Eesti tegude ja otsustega ka eeskuju. Kas või tõsiasi, et Eesti 300 miljoni euro suurune sõjaline abi Ukrainale teeb rahvaarvu, SKTd või kaitse-eelarve suurust arvestades Eestist Ukraina ühe suurema abistaja, lisab Eesti sõnadele maailmas kaalu, väidab Rõivas, iseliikuvaid transpordivahendeid arendava Auve Techi nõukogu esimees.
/nginx/o/2022/12/17/15030330t1h18e0.jpg)
Ent see ei tähenda, et oskus rääkida oleks vähetähtis. Kõik, kes Kallast tunnevad, kinnitavad justkui kokkulepitult, et ta jutt nii välisajakirjanike kui riigijuhtidega kohtudes on ladus ja sorav, siiras ja veenev, otsekohene ja argumenteeritud. «Temalt ei kuule igavat ümmargust juttu, vaid inimlikke, väga ilusas inglise keeles vastuseid, mis meeldivad nii ajakirjanikele kui ka avalikkusele,» kirjeldab meedianõunik Rits.
Riigikogu liige Valdo Randpere (Reformierakond), kes tunneb Kallast tosin aastat, lisab: «Tal on meeldiv, üldse mitte ugri-mugri aktsent, vaid pigem Londoni viisakate eeslinnade oma. Paljud 50–60-aastased meespoliitikud räägivad õudset inglise keelt «We don’t want war, we want peace», millega kaugele ei lenda.»
Enamik Postimehe usutletuid ei jätnud märkimata ka seda, et kindlasti aitab Kallasel (45) tähelepanu võita seegi, et ta ei kuulu vanuselt ega soolt Euroopa harjumuspäraste poliitikute sekka. «Kui mittestereotüüpne tipp-poliitik ütleb midagi, siis see äratab tähelepanu ja teda kuulatakse,» räägib Lubi, Eesti suursaadik Londonis. «Ja kui on öelda selge sõnum, siis see jääb ka kajama – eriti kriisi ajal, kui inimesed vaatavad kõige rohkem oma juhtide otsa.»
Riigikogu liige Kross, kelle hinnangul on Kallas peaaegu vaba mitmeid Kesk- ja Ida-Euroopa juhte kummitavast postsovetlikust maitsest, tänu millele tajuvad lääne riigijuhid teda enda hulka sobivana, täiendab: «Kui vaadata mõnesid tohletanud liidreid, siis Lääne-Euroopa inimesed mõtlevad, et nad tahaks ka sellist liidrit, nagu on Kallas.»
Nimi, mis müüb hästi
Kui Kallas sõitis septembri algul Berliini, et võtta koos Läti ja Leedu valitsusjuhtidega vastu Friedrich Hayeki sihtasutuse auhind demokraatlike väärtuste kaitsmise eest, ootas teda sealses Eesti saatkonnas laua taga hulk A-kategooria ajakirjanikke. Välisnõunik Lipre-Järma mäletab pikaajalise välisteenistuse kogemusega suursaadiku Alar Streimanni tõdemust, et tema ei ole sellist huvi ühegi Eesti poliitiku vastu varem näinud.
Selleks, et Eesti seisukohad leviks ja püsiks kuuldaval – mis lõppeks aitab kaasa julgeoleku kindlustamisele –, on Kallas pidanud oluliseks suhtlust kaalukate välisväljaannete ajakirjanikega. Juunis kohtus ta Londonis näiteks Financial Timesi, Guardiani, Daily Telegraphi, BBC, Sky Newsi jt esindajatega. Aprillis Berliinis võttis aega usutlusteks Frankfurter Allgemeine Zeitungi, Handelsblatti, Berliner Zeitungi, Rheinische Posti, Deutsche Welle, Bildi, Die Welti jt-ga. Sama on ta teinud visiitidel Prantsusmaale, Rootsi, Norrasse jm. Maikuisel Lennart Meri konverentsil andis Kallas kahe tunniga viis intervjuud, sh New York Timesile, Le Figarole ja Der Spiegelile.
Kes on nemad?
/nginx/o/2022/12/07/15010181t1he503.jpg)
Septembri keskel ütles Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen oma iga-aastases kõnes olukorrast Euroopa Liidus, et «me oleksime pidanud kuulama neid, kes Putinit tunnevad».
Keda neid, ta ei täpsustanud, kuid Ameerika Ühendriikide mainekas poliitikaväljaanne Politico oletab, et tõenäoliselt pidas von der Leyen silmas just Eesti peaministrit Kaja Kallast.
Viljar Lubi ja Lembit Uibo, Eesti suursaadikud vastavalt Londonis ja Pariisis, kinnitavad, et Kallas on nende asukohamaal kuuldav-nähtav, sest ajakirjandus tunneb tema vastu huvi ning kajastab tema väljaütlemisi. «Kaja Kallas ei ole nimi, keda peab [ajakirjanikele] pikalt pakkuma,» ütleb Uibo. «Ta müüb hästi.» Tema sõnul aitab kaasa ka see, et Kallasel pole väikese riigi esindaja kompleksi; enamgi veel, lisab ta: Kallas mängib välja suurekaliibrilise poliitiku rolli, sest ta ei veeri eales paberilt jutupunkte, vaid suudab näidata, et selle, millest ta räägib, on ta läbi tunnetanud ja läbi elanud.
/nginx/o/2022/12/17/15030331t1hf3d0.jpg)
Tõsi, Kallase sõnumeid on aidanud võimendada see, et ta on sidunud need korduvalt oma perekonna loo ja tragöödiaga. Ta on ise rääkinud ja mitmed suured väljaanded on kirjutanud sellest, kuidas nõukogude võim saatis ta vanavanemad Siberisse ning kuidas isa, endine peaminister Siim Kallas (Reformierakond), viis ta 11-aastase tüdrukuna 1988. aastal Berliini, et ta saaks seal hingata Lääne-Berliinist puhuvat vabaduse õhku. See on töökindel võte, mille abil muuta oma sõnum mõjusamaks ja meeldejäävamaks.
Just see, et Kallasel on rääkida isiklik lugu, mis seostub Eesti ja samuti Euroopa ajalooga, eristab teda enamikust teistest riigijuhtidest ning teeb ta Ameerikas Euroopa poliitikutest üheks tuntumaks, lausub Aari Lemmik, pressidiplomaat Eesti saatkonnas Washingtonis. Arvestades Eesti keskset elulist küsimust, julgeolekut, on nähtavus riigina meie esindajate kaudu teisel pool Atlandi ookeani tema väitel võtmetähtsusega.
/nginx/o/2022/12/17/15030332t1h1187.jpg)
Seda, et Eesti pole pelgalt nähtav, vaid et Eestil on Kallase kiiluvees tekkinud ka hea maine, näitab Lemmiku kinnitusel tõsiasi, et Washingtonis käiakse sageli Eesti esindajailt küsimas, mis Ukrainas tegelikult toimub. «On nähtud, et see, mida me räägime, peegeldab hästi seda, mis toimub [Ukrainaga seotud] regioonis,» ütleb ta. «Me ei kõnele sageli ainult Eesti eest, vaid Euroopa eest.»
Alles eelmisel aastal poliitikas ebakindlusega heidelnud ning valdavalt üksnes kriitikat pälvinud Kallase tuntuse ja mõjujõu kasv Euroopas ning kaugemalgi ei paista kuskilt otsast tema egotripina. Ta ei lasknud ennast meelitada isegi kuu aja tagusest New York Timesi artiklist, nagu võiks temast saada NATO järgmine peasekretär. (Kallas: «New York Times võib kirjutada mida iganes.») Küll aga on tema esinemised ja sõnavõtud hädavajalikud, et liitlased saaksid paremini aru, mis teeb Eestit murelikuks ja ärevaks, ja et nad aitaksid seejärel Eesti julgeolekut veelgi tugevdada.
«Läbirääkimistelaua taga on ainult kasulik, kui meie liidrit peetakse mõjukaks,» nendib peaministri välisnõunik Lipre-Järma.
Loo autor ei mäleta, millal ta viimati valis Reformierakonda.