Intervjuu arendajaga Hiroshi Kobayashi
K: Mida uurisite enne abiülikondade väljatöötamist?
V: Algselt huvitas mind robotite ja inimeste vaheline suhtlus ning tehisintellekti uurimist alustasin 1990. aastatel. Õppisin välismaal Zürichi ülikoolis Šveitsis, mis oli tol ajal kuulus tehisintellekti poolest, kuid uurimistööd jätkates ei tahtnud ma, et mu karjäär lõppeks teadustöö tegemise ja väitekirjade kirjutamisega. Hakkasin insenerina tahtma luua midagi, mis aitaks maailma.
K: Mis tekitas teie huvi abiülikondade väljatöötamise vastu?
V: Umbes sel ajal, kui ma 1998. aastal Šveitsist Jaapanisse naasin, sai Jaapanis toodetud robot, mis suutis kahel jalal kõndida, kogu maailmas kuumaks jututeemaks. Ka tehnoloogilisest seisukohast oli see hämmastav. Kui aga mõtlesin, kas see on tõesti midagi kasulikku, otsustasin, et tahan teha midagi, mis lahendaks mind enim vaevanud probleemi: ühel päeval ei suuda iseseisvalt seista ja olen voodihaige. Kõik sai alguse sellest, et mõtlesin, kas ma suudan luua masina, mis saaks liikuda ja aidata mul iseseisvalt seista.
K: Mis on põhjus suruõhutehnoloogia kasutamisel, mida teistes abiülikondades ei kasutata?
V: Kui ütlete "abiülikond", kujutab enamik inimesi ette midagi, mis kasutab elektrimootorit. Minu esimene prioriteet oli siiski luua midagi tugevat ja liigub sujuvalt. Mida saab kanda oma kehal, mis on võimalikult kerge, painduv ja tugev? Ainus vastus oli pneumaatiline tehislihas. Mu mõtetes ei olnud kunagi muud valikut. See tundus loomulik valik.