Paju aitas mehele saada ja andis selgeltnägija võimed

Pajuurbadel on rahvasuus väga palju nimetusi. Foto: Shutterstock

Pajud õitsevad kaua: mõnel aastal võivad esimesed urvad ilmuda juba veebruaris, viimased aga alles juunis. Paju­urbi kutsutakse teadagi mitmeti: pajukiisud, -kassid, -tibud, -kuigud, -tudud, -lambad, -pässid, -haned. Inglismaal, kus neid tihti just pajuhanedeks hüütakse, hoidutakse maakodus tihtilugu urbi tuppa toomast, sest usutakse, et tõelised hanetibud jäävad siis munast koorumata.

Maailma umbes 450 pajuliigist kasvab meil looduslikult vähemalt 20. Nad sirguvad ruttu ja eluiga on neil lühike. Paju perekonnas on nii kõrgeid puid kui ka madalaid põõsast meenutavaid liike. Puukujuliste pajude kohta on kombeks öelda ka remmelgas, aga pajud on nad ikkagi. Urb on aga tegelikult suur kogum lihtsa õiekattega õisi.

Kirikust võlujõudu

Paju on pakkunud inimestele igasugu abi. Vanasti teati kaljukindlalt, et kes peseb nägu veega, millesse on pandud paju­urbi, saab terveks, virgaks ja jumekaks, püsib kaua noor ja tema silmad on teravad.

Kui heinaajal näis, et vihm hakkab lähenema, lõigati paju­oks pikuti pooleks, sest usuti: pilv jaguneb kaheks ja sadu jääb tulemata.

Ussihammustuse korral kisti paju tüvelt koort ja seoti sellega haige koht kinni, siis paistetus edasi ei läinud. Köha vastu suitsutati kuivi pajulehti ja hingati suitsu sisse.