„Arvan, et lisaks iluuisutajate sädelevatele kostüümidele olid just kaadrid lumistest metsadest see, miks mulle vanasti talisport rohkem meeldis kui suvised staadionialad. Natuke naljakas on tagantjärele selle suusa-teemaga ka, sest väikese lapsena – Nykäneni ja Levandi hiilgeajal – mõtlesin muide aastaid, et mäesuusahüpetel on tähtis kõrgus. Kuigi ei suutnud tegelikult selgeks mõelda, kuidas nad seda seal mäe peal siis mõõdavad. Piinlik oli küsida ja rumal välja paista – ma ei talunud, kui keegi isegi heatahtlikult muigas. Olin iseteadlik, aga internetti ega nutiseadmeid ju polnud, mille abil ennast harida. Oli hea tunne, kui lõpuks selgus, et tegelikult hüpatakse ikkagi kaugust. Näed, kuhu teadmatus viib! Eikuhugi!“ viskab Kadri enda üle nalja. „Olgugi, et täiskasvanu – kui oma raieküpset metsa esimest korda müüd, oledki nagu see ebalev laps – küsimusi on palju, aga vastuseid vähe. Samal ajal tajud olukorra tähtsust ja vastutuskoormat. Kaardimängus öeldakse näiteks, et kui vaatad lauas ringi ega oska öelda, kes on tüssatav, siis oled see järelikult sina ise. Üks tuntud sportlane on kunagi öelnud, et sport on armutu. Kui ise ei tee, siis tehakse sulle! Kes ütleb, et metsamüügiga nii pole? Kui tegin raieotsuse, tahan kindlasti aadetega ostjat, kellel selge asjaajamine. Petturitega toimivat meeskonda ei moodusta ja luurele ei lähe,“ on Kadri veendunud. Kes on see kohtunik, kes ütleks, milline on väljaveetava puidu tegelik hind ja milline mehhanism selle täpsustaks ja tagaks?