Mured algavad valest algusest

Bussliin nr 5 (märgitud punasega) on sisuliselt ainus Tallinna lääne- ja idapooli ühendav bussiliin. Foto: Ignar Fjuk

Kui ma ühel 2018. aasta suvepäeval soovisin Tallinnas Gonsiori tänava raadiomajast kiiresti Vabaduse väljakule jõuda, avastasin oma pettumuseks, et mitte ükski kuuest raadiomaja ees peatunud bussist mind sinna poleks viinud – neli (31, 53, 55, 56) lõpetas juba järgmises, kaks (67, 68) aga peatuse võrra kaugemal, Teatri väljakul. Linnavalitsusse jõudmiseks pidanuks ümber istuma.

Mõistagi ei peaks busside lõpp-peatus olema Vabaduse väljakul. Küll pean iseenesestmõistetavaks, et sedavõrd olulise trassi nagu Laagna–Gonsiori liinid võiksid jätkuda Pärnu mnt, Vabaduse pst, Sõpruse pst, Mustamäe tee, Paldiski mnt ja/või Sõle tn suunal.

Sarnase umbse loogikaga oli bussiliiklus korraldatud teistelgi magistraalidel. Nii näiteks lõpetas Narva mnt kaheteistkümnest bussiliinist üksteist (!) samuti kesklinnas (1, 8, 19, 29, 34, 35, 38, 44, 51, 60, 63). Erand oli kesklinna läbiv ning linna lääne- ja idapooli ühendav liin 5.

Aastakümneid on Tallinna ühistranspordi võrku kritiseeritud kui nõukaaegset. Toonane liinivõrk pidi tagama ühenduse suuremate magalate ja tööstusalade vahel. Nüüdseks on tööstus kolinud linna äärealadele või naabervaldadesse. Ja kuigi liinivõrgus on tehtud teatud muudatusi, on selle olemus jäänud samaks või muudetud kasutajale veel ebamugavamaks. Selle asemel, et luua kogu linna kattev, läbivate liinide ja maksimaalselt ümberistumisi võimaldavate sõlmedega ühistranspordivõrgustik, iseloomustab praegust liinivõrku autonoomsete, tsentris lõppevate bussiliinide süsteem. Mistõttu on ka selle võimekus madal ja kasutamine ebamugav.