Olgugi, et seaduses on nii kirjas, siis kas on Teie hinnangul mõistlik, et lapsevanem peab üksi hakkama saama puudega lapse hooldamise ja elatamisega?
Sotsiaalhoolekandeseadus ja muud seadused näevad ette terve rida teenuseid nii kohaliku omavalitsuse kui riigi poolt osutatavaid, samuti sotsiaalkindlustushüvitisi. Seega pole eeldatud, et puudega lapse lapsevanem peab üksi hakkama saama.
Millest koosneb praegu omastehooldajate riigipoolne toetus?
Hooldusega seotud inimeste hoolduskoormuse leevendamiseks pakutakse erinevaid sotsiaalteenuseid ja hooldajatoetust. Kohaliku omavalitsuse pakutavad hoolekandeteenused on näiteks isikliku abistaja, tugiisiku-, invatranspordi-, elukoha kohandamise, turvakodu-, varjupaiga-, sotsiaaleluaseme-, perekonnas hooldamise, sotsiaalnõustamis-, hooldusabi- ja koduteenus.
Raske või sügava puudega laste vanematel on võimalik kasutada riigi rahastatavat lapsehoiuteenust kuni 371 eurot aastas.
Enamus puudega lastest käib (eri)lasteaias või (eri)koolis. Nii puudega lastel kui täiskasvanud hooldust vajavatel inimestel on võimalik saada hooldusravi, mida pakutakse tervishoiuasutustes või vajadusel koduõendusteenusena.
Täpsema info saamiseks tuleb pöörduda lapse perearsti või raviarsti poole, kes annab vastava saatekirja. Kuni 60 päeva tasub hooldusravi eest Eesti Haigekassa. Seda aega saab vajadusel pikendada vastavalt Haigekassa ja teenuseosutaja vahelisele kokkuleppele.
Hooldusravi omaosalus on 15 protsenti voodipäeva maksumusest (ühe voodipäeva hind 43,01 eurot, 15 protsenti sellest on 6,45 eurot). Kohalikud omavalitsused on hakanud puudega inimestele sh lastele pakkuma ka tugiisikuteenust, mis samuti parandab perede toimetulekut. Tugiisiku tööülesanded sõltuvad teenuse saaja vajadustest.
Psüühilise erivajadusega inimestele pakub riik erinevaid hoolekandeteenuseid, mis toetavad nii inimese elamist tavapärases elukeskkonnas kui suurema hooldusvajaduse puhul ööpäevaringset hooldust.