/nginx/o/2023/12/13/15779116t1h0d68.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2023/05/25/15344777t1h4567.jpg)
Märtsis ametisse asunud Reformierakonna, SDE ja Eesti 200 valitsus ei saanud sadat kriitikavaba päeva, selle asemel anti sada kriitikapiitsa. Räägime vastse haridus- ja teadusministri Kristina Kallasega suurest konfliktist riigikogus ja valitsuse kärpeotsustest ja teeme juttu ka õpetajate palgast, vene kooli reformist ja lõimumisest.
Eesti 200 rääkis enne valimisi, et pooldab konstruktiivset poliitilist kultuuri. Nüüd peab Eesti 200 juht ja riigikogu esimees Lauri Hussar riigikogus opositsiooni protseduurilistest küsimustest ja teistest blokeerivatest tegevustest üle sõitma – väljastpoolt vaadates tundub see päris jõuline. Kas ei teki vastuolu sõnade ja tegude vahel?
Olukord riigikogus on ju täiesti erakordne, see ei ole obstruktsioon senises tähenduses. Seni on obstruktsiooni tehtud mingi konkreetse seaduseelnõu pidurdamiseks, aga nüüd toimuv pidurdab kogu riigikogu ja osaliselt ka valitsuse tööd. Sisuliselt on riigikogu ja valitsus võetud pantvangi mingi tehnilise nipiga.
Valitsusele tehakse mitte väga sisulisi arupärimisi, antakse üle seaduseelnõud, millega ametnikkond nüüd tundide viisi peab tegelema. Ehk siis jooksutatakse kinni kogu asi.
See on põhiseadusvastane selles mõttes, et valitsusel on põhiseaduse järgi õigus anda riigikogule üle seaduseelnõusid. Teistmoodi ei olnud seda võimalik lõpetada, kui juhatuse sellise volitusega, et taaskäivitada riigikogu töö.
Opositsioon läheb nüüd riigikohtusse. Mida te riigikohtult ootate?
Kohtult ei saa midagi oodata, kohus peab oma tööd tegema. Ootan seda, et kohus on Eesti põhiseaduse kaitsel väljas, see on ju meie kõigi huvides. Praegu ei ole meil tegemist obstruktsiooniga, see on riigi põhialustele vastandamine.
Eesti riigikorraldus näeb ette, et valitsus esitab seaduseelnõu riigikogule. Riigikogu menetleb, arutab. Täna on opositsioon võtnud seisukoha, et valitsus tohib üldse mingi seduseelnõu esitada ainult sel tingimusel, kui vähemus annab sellele heakskiidu.
Te väidate, et opositsioon on rikkunud seadust?
Mina väidan, et opositsioon tegutseb põhiseaduse vastaselt. Meil on enamusdemokraatia. Opositsioon ütleb praegu, et meil ei ole enamusdemokraatia, vaid vähemuse vetoga demokraatia. Ehk siis sisuliselt on opositsioon ja ka tegelikult isegi üks saadik võimeline blokeerima kõik seaduseelnõud.
Aga kui teie olete kord ise opositsioonis ja tahate kasutada riigikogu protseduurilisi võimalusi, siis teist ju ka hakatakse üle sõitma? Samade argumentidega.
Loomulikult ma saan aru, olen opositsioonis olnud. Oleme Tartus olnud opositsioonis.
Aga riigikogus veel mitte.
Protseduurid toimivad ka volikogus, ma saan opositsiooni emotsioonist ju väga hästi aru. Aga see arutelu või kokkuleppimise koht ei saa olla selline, kus pannakse lihtsalt enamus pantvangi ja peatatakse kogu riigi seadusandliku ja täidesaatva võimu töö. See kokkuleppimise koht on ju riigikogus sees.
Martin Helme hoiatas intervjuus ERRile, et poliitsõda parlamendis on nii tõsine, et rahvas võib tulla tänavatele ja koalitsioonisaadikute sisenemist riigikokku takistama.
Eks ole?
Kas rahvas on tõesti nii ülesköetud?
Aga kas teie näete seda ülesköetud rahvast, kes oleks riigikogu ees omaalgatuslikult, sellepärast et nad tunnevad…
Sotsiaalmeedias näen küll, aga mitte veel platsil.
Sotsiaalmeedia ei ole ju tegu. Demonstratsioonile tulemine ja riigikogu saadikute takistamine on juba tegu. Ja seda Mart Helme tõenäoliselt soovibki. Nende puhul täitsa usun, et nad on igasuguste vahenditega nõus seda tegema.
Nende eesmärk ei ole pidurdada mingit seaduseelnõud, vaid suunata riik poliitilisse kriisi. Tekitada segadust, hirmu, paanikat, sest ei olda rahul valimistulemusega. Nad saavad aru, et valimistel saadud rahva mandaadiga enamus on nii tugev, et järgmise nelja aasta jooksul EKRE võimalus olla koalitsioonis on väga väike.
Te tulite ministeeriumisse, kus on olnud keerulised ajad. Mailis Repsi kohvimasinaskandaal pani tugeva põntsu nii sisekliimale kui ka ministeeriumi kuvadile. Ja siis tegi Liina Kersna suuri personalimuudatusi: ühed inimesed lahkusid, teised tulid asemele. Kas olete juba oma kaadriloputuse käivitanud?
Absoluutselt mitte. Ma ei näe vajadust ega põhjust midagi läbi loputada. Koalitsiooni poliitilised eesmärgid, millesse mina usun, tahangi ministrina ära teha, need on majas läbi räägitud. Ametnikud on võimekad, suudavad nendes valdkondades tööd teha.
Igale ministeeriumile on raske see, kui tuleb ellu viia ministeeriumi kulude vähendamise kava. Haridusministeeriumis on korralikult inimesi tööl ja kaks maja. Miks te pole kolinud superministeeriumisse, et raha säästa?
Aga sellepärast, et teadus- ja haridusministeerium asub Tartus.
Teie Tallinna töötajad ei ole superministeeriumis, vaid eraldi majas.
Meil on Tallinna esindus, kus töötab palju vähem inimesi, kui töötab Tartu majas.
Nüüd ma klaarin ära selle, mida tähendab valitsuse tegevuskulude kärpimine: see ei ole ministeeriumi ametnike koondamine ega autode vähendamine. See on kogu tegevuse ülevaatamine selle pilguga, et mis tegevusi on päriselt vaja teha ja mida meil tegelikult vaja teha ei ole, aga mis on vanast ajast jäänud kuhugi tiksuma. Me täna hommikul tegime eelarve ülevaadet ja leidsime tegevusi, mille puhul tekib küsimus, et mis asi see on.
Näiteks?
Ma ei hakka neid praegu nimetama. Aga on tegevusi, mille puhul kõik vaatavad neid eelarveridu ja ütlevad, et kunagi omal ajal on seal midagi tehtud.
Kas need on suured summad?
Mõned summad on päris suured. Näiteks õpetajahariduse all oli eelarverida «regionaalsed investeeringud», see on 126 000 eurot. Kõik vaatasid üksteisele otsa, et mis asi see on. Hakkasime vaatama ja selgus, et need on ministeeriumi katuserahad. Kuna me otsustasime koalitsioonis, et me niimoodi enam raha ei jaga ja sellist katuserahade jagamist ei toimu…
/nginx/o/2023/05/25/15344778t1hb4c5.jpg)
Tuli üle eelmisest valitsusest?
Jah, tuli üle eelmisest valitsusest. Aga nüüd on 126 000 eurot, mida on võimalik kulutada. Ja selliseid tegevusi on ministeeriumidel omajagu. Eesmärk on, et kui tahame teha lisainvesteeringuid, siis need tulevad kärpe või revisjoni arvelt.
Haridusministeeriumi valdkonna eelarve on 1,3 miljardit, väga suur summa. Õpetajate palgatõus on seal sees. Selleks, et investeerida õpetajate palkadesse, jätame mingid tegevused ära. Ei saa nii, et teeme kõike, nagu siiamaani teinud oleme ja siis küsime raha juurde õpetajate palgatõusuks. Aga see kärbe ei ole ametnike vallandamine.
Ei ole just saladus, et üleminek eestikeelsele õppele on Tallinnas keerulisem kui mõnes teises kohas, sest Tallinna linnavõim on väga kriitiline. Olete te juba ministrina kohtunud Mihhail Kõlvartiga ja sel teemal rääkinud?
Ei ole kohtunud.
Miks ei ole?
Sest minu jaoks on praegu prioriteet Ida-Virumaa. Kõige suurem mure eestikeelsele haridusele üleminekuga on Ida-Virumaaga. 2300 õpetajast, kes ei vasta keelenõuetele, on 1500 Ida-Virumaal. Tallinnas on ainult 500 õpetajat, kellel ei ole vastavat keelenõude tunnistust.
Ida-Virumaal ei ole probleem hoiakutega – eestikeelsele õppele ülemineku vastu seal ei olda. Seal on probleem tõesti sellega, et kuidas me sellega hakkama saame. Ja seetõttu ma tahan olla nende seljataga, neid toetada. Olen sealseid koolijuhte julgustanud ka alati mulle helistama, kui nad tunnevad, et on ummikus.
Tallinn on väga võimeline seda üleminekut tegema ja väga hästi tegema. Tallinnal on raha ja väljakutsed on oluliselt väiksemad. Aga Tallinna probleem on poliitiline tahe.
Tallinna linnavõim väidab, et on vaja palju rohkem hea eesti keele oskusega pedagooge, keda ei ole võtta. See plaat on käinud aastaid – juba Tallinna abilinnapea Yana Toom rääkis seda juttu.
Just. Suhtumine on selline, et me ei ole vastu, aga me mitte midagi ei tee.
Kas te suudate Tallinna kuidagi ergastada, et nad end liigutaks?
Seadus on seadus. Ja seadus on kõigile ühtmoodi täitmiseks. Juba eelmisel aastal algatati kõikides vene koolides järelevalve seoses eestikeelsele õppele üleminekuga. Ja me käime nad kõik ühekaupa läbi. Kontrollime, milline on õpetajate eesti keele oskus, mitte ainult tunnistuste järgi, vaid ka tegelik keeleoskus.
Kontrollitakse ka neid, kellel on C1-taseme tunnistus?
Jah, keeleinspektsioonil on täna võimalik tulla kontrollima, kas see C1 päriselt ka vastab tema keeleoskusele. Meil on õigus jälgida, mis tundides toimub ehk siis, mis keeles tegelikult tunde läbi viiakse. Vaatame õpitulemusi, tasemetööde tulemusi ja nii edasi. Tallinnasse jõuab järelvalve aasta teises pooles ja järgmisel aastal. Praegu käime Ida-Virumaal.
Aga Tallinna puhul ei ole mind võimalik ümber veenda jutuga, et õpetajaid ei ole, õpikuid ei ole, metoodikat ei ole. See lihtsalt ei ole pädev jutt. Kõik on olemas.
Narva kaks riigigümnaasiumi, kes alustavad 1. septembril tööd, on komplekteerinud oma õpetajaskonna ilma igasuguse suurema probleemita. Narvas on see võimalik, nii et ei saa tulla mulle ütlema...
/nginx/o/2023/05/25/15344779t1hcbcb.jpg)
Aga eesti keeles õpetava õpetaja palgakoefitsient on Ida-Virumaal 1,5.
Tallinn on väga rikas omavalitsus.
Tallinnas ei ole õpetajatel nii kõrged palgad nagu Ida-Virumaal.
See on Tallinna linna prioriteetide küsimus, kuhu läheb raha. Tegelikult on Tallinn rikas omavalitsus, siin on väga palju inimressurssi, keda on võimalik värvata. Metoodika on olemas, õpikud, materjalid, kõik on olemas. See on poliitilise tahte küsimus.
See vist tähendab, et 2025. aasta kohalike valimiste eel on Tallinna kampaania fookuses valitsuse ja praeguse linnavõimu vastasseis sel teemal?
Kui Keskerakond selle tee valib. Aga ma arvan, et see on keeruline, sest Keskerakonna enda valija, venekeelne inimene, ootab üleminekut eestikeelsele õppele.
Mida te vastate nendele vene emakeelega õpilastele ja nende vanematele, kes muretsevad, et seni vene keeles õppinud lapsed ei saa eestikeelse õppega hakkama?
Õpetaja peab olema professionaal, kes suudab last õpetada niimoodi, et temast saab kakskeelne inimene selle õppeprotsessi käigus. Ja ta ühtlasi samal ajal omandab ka aineteadmised. See metoodika on olemas, need oskused on olemas.
Ma saan lapsevanemate murest aru. Aga esiteks ei ole see mingisugune jalgratta leiutamine. See on üsna tavaline, et tänapäeval kolides ühest riigist teise vahetavad ka lapsed õppekeelt, kusjuures liikudes õppekeelde, millest nad mitte midagi aru ei saa.
Kas selles üleminekus on ka peredel mingi kohustus?
Toetada last selles, et see on õige tee, et ta saab sellega hakkama. Lapse eduelamuseks peaks kodu väga toetav olema. Mitte ütlema, et see niikuinii ei õnnestu ja see kõik on halb – seni on just see olnud probleem paljude vene koolidega. Ka õpetajate suhtumine on tihti olnud, et ah, ärge pingutage, see ei õnnestu ja see on vale. See tegelikult takistab seda õpiprotsessi ja eduelamuse saavutamist.
Kui turvaline on praegu venekeelses koolis toetada Ukrainat ja näidata Ukraina lippu?
(Jõuliselt) See peab olema turvaline. Kui ei ole, siis on halvasti ja valesti.
Pidite lahendama üht kriisi Narvas, kus Vanalinna riigikooli õpetaja Alina Vorontšihhina tuli Narva promenaadile sõjavastase T-särgiga. Põhimõtteliselt sunniti ta lahkuma lapsevanemate survel. Pärast see muutus ja ta võttis oma lahkumisavalduse tagasi. Pidite helistama direktorile?
Pidin helistama direktorile.
Direktor tegi midagi valesti?
Direktor oli ka kergelt segaduses sellest olukorrast. Minu nägemus ja sõnum direktorile oli, et sellises olukorras peab direktor kaitsma õpetajat. Mitte heitma õpetaja lapsevanemate ette, et mingu ja selgitagu ise neile.
Õpetajal on õigus oma arvamust avaldada tegelikult ka tunnis, kui see ei ole põhimõtteliselt seadusevastane. Meil on keelatud inimsusevastaste kuritegude ja genotsiidi õigustamine tunnis. Aga siin ei olnud ju üldse sellega tegemist.
Direktor sai aru, et oleks pidanud õpetajat kaitsma. Ta helistas õpetajale, ütles, et ei võta tema avaldust vastu ja et õpetaja käitus õigesti. Sellega see olukord praegu lahenes.
Samal päeval samas kohas tõugati ka kohalikku aktivisti Daniil Kurakinit, kes oli väljas Ukraina lipuga. See jättis mulje, et Narvas on pealispinna all kõik väga halvasti lõimumisega. Kas need juhtumid annavad märku sügavamast probleemist?
Ma valetaksin, kui ütleksin, et meil on teatud hulga venekeelsete inimeste lõimitusega kõik hästi. Peame endale tunnistama, et meil on inimesi, kes õigustavad Venemaa agressioonisõda, kes õigustavad Venemaa režiimi teguviisi. Vahemärkusena ütlen, et neid inimesi on ka eestlaste hulgas. Kogesin seda isiklikult valimiskampaania ajal Tartu tänaval.
Mingis mõttes on see meie okupatsiooniaja järellainetus, mida me ei ole ära lahendanud. Jõuame jälle tagasi hariduse teema juurde. Haridusvaldkonnas on lihtsalt mõisa köis lohisenud selle koha peal hästi pikalt. Nüüd on lõpuks hakatud tegutsema. Aga ma olen optimistlik, sest näen, et vene noorte põlvkonna integratsioon on ikkagi toimunud päris märkimisväärselt.
Kuulsin Tallinna kesklinnas juhuslikult pealt kahe vene noore vestlust. Üks seletas midagi 9. mai kohta ja teine vastas: «Me oleme venelased, aga meil on eesti mentaliteet.» Kas te suudaksite lühidalt öelda, milline on see eesti mentaliteet, mille kandjaks võib olla iga venekeelne Eesti kodanik?
Mentaliteet on venekeelne sõna, eesti keeles me seda ei kasuta (Eesti Keele Instituudi e-sõnastik seda siiski sisaldab – toim.). Isegi mitte inglise keeles. See tuleneb sellest, et sa oled harjunud, et maailmas on asjad korraldatud just nii, nagu nad Eestis on korraldatud.
Teaduses uuritakse ka nn igapäevast identiteeti, mis väljendubki selles, et Eestis tuleb hommikusöögiks süüa putru ja musta leiba. Mitte croissant’i, nagu prantslased. Meie venekeelsete jaoks on kogu võrdlusmoment muu maailmaga Eesti, mitte Venemaa. Ja kui nad lähevad Venemaale, siis nende jaoks on see nagu võõras riik, sest seal ei ole asjad nii, nagu on Eestis.
:format(webp)/nginx/o/2023/05/25/15344780t1h7a15.jpg)
Ja nüüd meenub see, kuidas päevajuht alustas Ivangorodis 9. mai kontserti: «Kallid Eesti seltsimehed!».
Ivangorodi kontserdist. Mina arvan, et see on märgiline. Kuigi me võime ju pahandada selle pärast, et kontsert toimus, aga see on märgiline, et see kontsert toimus teisel pool Narva jõge. Sellepärast, et pikki aastaid on kontsert 9. mail olnud ka siinpool Narva jõge.
Seda kogunesid vaatama sajad narvakad.
Aga usu mind, seal oli väga palju neid, kes vaatasid lihtsalt huvi pärast, et mis üldse toimub. Kui ma oleksin ise olnud Narvas tööl sel päeval, ma oleks ka sinna promenaadile läinud. Mina oleks siis ka selle vaatajate statistika sisse läinud.
Kas olete rahul sellega, et teie ministeeriumil on kaks maja kahes eri linnas?
Olen rahul sellega, et haridusministeerium on Tartus.
Kas see ei tee teie tööd logistiliselt palju keerulisemaks?
Ta ei tee seda kindlasti lihtsamaks, aga sellel on väärtuseline ja regionaalpoliitiline tähtsus. Ma arvan, et Eesti riigi pidamine üleüldiselt ei ole odav lõbu.
Enne ministriks saamist te sõitsite rongiga Tallinna ja Tartu vahet. Kas sõidate endiselt rongiga?
Ei ole enam õnnestunud rongiga sõita. Mul on autojuhid, kes saavad väga pahaseks, kui ma nendega ei sõida – see on ju nende töö, miks ma ei lase neil tööd teha. Mul on Elroni kaart olemas, kindlasti tulevikus kasutan seda.