NÄDALA MÕTE: Loomad elutoas!

Pildike Ülenurme "röökivate" veiste karjamaalt. Ehk ei teinudki loomad kõva häält asjatult? Foto: Erakogu

Ühest küljest trügime looduse keskele elama, teisalt häirib, kui loodusega kaasaskäivat ei saa soovi korral justkui teleripuldist kinni vajutada.

Kurioosne on Pärnus tekkinud olukord. Kümme aastat elamurajooni kortermajade akende all karjatatud lihaveised sõid rannaniidud puhtaks, pilliroo kõrval hakkasid kasvama niidutaimed ja linnud tulid pesitsema. Inimesed said kergliiklusteel jalutades imetleda kauneid merevaateid. Lõputult voorisid pered karjamaa äärde lihaveiseid uudistama. Tundub idüllina.

Paraku on alati neid, kes oskavad heas halva üles leida ja veiste linnast peletamiseks hakati karjamaa aeda lõhkuma. Mõjus. Ükski loomaomanik ei riski väärtuslikke loomi tuua kohta, kus need võivad jooksu pista.

Veiseid rannaniidul enam pole, aga pole ka rannaniitu enam. Merevaated on kohe kinni kasvamas ja kevaditi hakkavad mereäärsete kortermajade elanikud elama roostikupõlengute hirmus.

Veiste vaenamise põhjuseks olevat merevee saastamine. Mäletan, et veerand sajandi eest Pärnus noore reporterina alustades pidin endale kohe selgeks tegema, mis on kolibakter, ja igal suvel eri ametkondadest uurima, kes ometi keskranna suplusvett saastab. Vastust ei teadnud keegi. Vaid oletati. Siis tulid veised niidule, nüüd juba teist suve neid pole, aga põhjust uurida, kelle kaka vett „rikastab”, pole ikka veel kadunud.

Hiljuti naeris terve Eesti tartlaste üle, keda häirisid veiste öised häälitsused. Muigasin minagi, eriti kommentaaride üle, mis lihaveiste karjatamist piimatootmise osaks nimetas.

Siis võtsin vaevaks pealkirjast edasi lugeda ja kuulata helifaili neist suveöistest häältest. Kuuldu polnud sugugi paar romantilist ammuud ritsikate sirina taustal. Ma pole küll veiste ekspert, aga elumajja tungivad hääled tundusid tõepoolest loomade hädakisana. Olid siis erakordselt kuival ajal loomad janus, kannatasid palavust ega suutnud karjamaal leida mugavat ööbimiskohta või kartsid aia ümber luusivaid kiskjaid. Igal juhul arvan, et seekord ei kurtnud inimesed asjata.

Järjest nadimaks jäävad me teadmised loomadest ja raske on otsustada, mis normaalne, mis mitte. Kui talvel sirvisin laste bioloogiaõpikuid, siis koledamat ja raskemini arusaadavat eesti keelt annab otsida. Kust siis võtta õiged teadmised ajal, kui isegi Exceli tabel käsib rohket õuesõpet pakkuvad väiksed maakoolid kinni panna ja lapsed kombinaatkoolidesse suunata?