Sisuturundus
Varjatud maailmade avardumine. Omalaadsed ja üllatavad kunstielamused toovad varjust välja eriliste inimeste potentsiaali ja lammutab eelarvamusi
/nginx/o/2023/07/12/15450597t1h29bf.jpg)
Tartu kunstimuuseumis on Euroopa kultuuripealinn Tartu 2024 raames kuni 15. oktoobrini avatud näitus „Kui magatud unest saaks midagi aru? Teosed Prinzhorni ja Kondase keskuse kollektsioonist”. Omalaadne ja kohati üllatav kunstielamus toob varjust väja eriliste inimeste potentsiaali ning lammutab eelarvamusi, mis on ühiskonnas ikka veel „teistsugustesse” inimestesse suhtumisel.
Väljapanek viltuse maja esimesel korrusel tutvustab 20. sajandi alguse murrangulist aega nii psühhiaatrias kui ka kunstiloos. Heidelbergis, Prinzhorni muuseumis asub üks suurimaid kollektsioone psühhiaatriliste patsientide loodud kunstiteostest, mis on sündinud enne kaasaegse psühhofarmakoloogiliste ravimite kasutuselevõttu. Esmakordselt Eestis on võimalik näha Prinzhorni harukordse kollektsiooni originaale. Ajalooliste teoste kõrval on väljas tänapäevane autsaiderkunst Kondase keskuse kogust, luues dialoogi eri ajastute ja regioonide vahel.
Teadusliku psühhiaatria rajaja professor Emil Kraepelin (1856–1926), Tartu ülikooli eksperimentaalpsühholoogia labori looja, töötas aastatel 1886–1891 Tartu ülikoolis, seejärel 1891–1903 Heidelbergi ülikoolis. Nii Tartus kui Heidelbergis juhtis ta ülikooli psühhiaatriahaiglat ning oli üks esimesi, kes vaatles ja säilitas sealsete patsientide tehtud joonistusi haigusloo osana.
Neid seoseid silmas pidades on kuraatorid teinud valiku Prinzhorni kogu vanimast, Kraepelini-aegsest kihistusest, millest osa eksponeeritud teoseid pole Heidelbergis asuv muuseum kunagi varem välja laenanud. Lisaks saab esmakordselt näha kuraatorite leide Tartu arhiivist, mis kuuluvad Kraepelini Tartus töötamise perioodi.
/nginx/o/2023/07/12/15450600t1ha3a1.jpg)
Lääne psühhiaatrias on patsientide eneseväljendusaktidesse suhtutud erinevalt, vahel ka üsna vastukäivalt. Ühelt poolt oli neil laiemale kunstielule positiivne mõju: 20. sajandi alguses ringelnud ekspressionismi teooriad aitasid jõuda vaimuhaiglates loodud kunsti psühhiaatrite poolse tunnustamiseni, mis kajastus näiteks selles, et säilitamiseks valiti spontaansema väljenduslaadiga teoseid.
Tänu kunstiajaloolase ja psühhiaatri Hans Prinzhorni 1922. aastal ilmunud raamatule „Vaimuhaigete pildiloome” ajas see kunst siirdeid mitmetesse avangardistlikesse vooludesse, mõjutades kunstipilti kuni tänaseni. Teiselt poolt nägid totalitaarsed ühiskonnad selles vaid negatiivset. Mõned teosed Prinzhorni kollektsioonist leidsid oma koha ekspressionismi kõrval Natsi-Saksamaa degenereerunud kunsti Entartete Kunst rändnäitusel (1937–1941), kus neid kasutati avangardismi patoloogilisuse tõestusena. Sellises suhtumises polnud midagi uudset, sest nii mitmedki vanema põlvkonna psühhiaatrid, teiste hulgas ka Kraepelin pidasid oma patsientide loomingut mandumise ilminguks.
Olgu tegemist psühhiaatrilise või kunstilise vaatepunktiga, on ravi- ja hoolekandeasutustes loodud kunst säilitanud paljuski oma sõltumatu positsiooni. Näitus pakub mõtteainet institutsionaalsest tõrjutusest, „sees- ja väljasolija” seisundi suhtelisusest, terve olemisest ja katki minemisest, unenäolisuse ja tegelikkuse õhkõrnast eraldusjoonest nii kogu ühiskonnas kui ka kunstimaailmas.
11. augustil avame Kondase keskuses Viljandis Michael Golzi näituse „Athosland”
Athosland annab sissevaate kunstnik Michael Golzi (1957) põnevasse varjatud maailma. Saksamaal elav Michael Golz on kunstnik ja autsaider, kes ei ole kunagi saanud kunstialast koolitust. Tema töid on raske otseselt kategoriseerida, kuid viimastel aastatel on ta komeedina tõusnud kunstimaailma ja on oodatud kunstnik Euroopa muuseumides.
Michael Golz on varasest lapsepõlvest kannatanud õpiraskuste all. Tema ema julgustas kõiki oma lapsi – Michaelit, kaksikvenda Wulfi ja nooremat õde Dorotheed – juba varakult joonistama ja maalima. See avaldas Michaeli arengule positiivset mõju. Juba 1965. aastal joonistas 8-aastane Golz värvipliiatsitega oma esimese linnakaardi. Tänaseks on see koos venna Wulfiga alustatud fantastiliste maailmade ja olenditega lastemäng kasvanud hiiglaslikuks maakaardiks, mille põhiosa katab umbes 130 ruutmeetrise ala.
/nginx/o/2023/07/12/15450613t1h2a95.jpg)
Kaarti täiendavad tuhanded joonistused, mis on augustatuna köidetud kiirköitjate vahele ning illustreerivad kaardil olevat maailma detailsemalt või siis teisest perspektiivist, annavad infot seal toimuvate või juba kunagi minevikus toimunud sündmuste kohta ning muidugi kirjeldavad lähemalt selle omapärase universumi elanikke. Michael Golz on koostanud ka rea sisujuhendeid, mis kirjeldavad lähemalt Athoslandi elanikke, nende kombeid ja harjumusi. Sellega seonduvalt on ta ka lisanud terve neologismide sõnastiku, mis omakorda vajavad selgitamist.
Athosland on saanud elukestvaks projektiks, mis on tänaseni säilitanud oma süsteemsuse ja esteetilisuse. See on maailma on pidevas arengus nagu iga teinegi linn, mis areneb oma rütmis ja mingi sisemise süsteemi kohaselt. Michael Golz muudab aegajalt juba ka seni tehtud kaardi osasid, näiteks paigutades ümber lennujaama või renoveerides mõnd ajaloolist keskust. Nii peavad kollektsionäärid alati olema valmis, et mõni juba omandatud töö palutakse täienduste tegemiseks tagasi.
Nooruses õppis Michael Golz maheaednikuks, kuid pärast seda, kui kunstikuraator Alexandra Gersdorff-Bultmann ta avastas, lõpetas Golz aednikutöö ja tegeleb täiskohaga vaid Athoslandi harimisega. Täna on ta toetatud elamise teenusel ning külastab jätkuvalt kunstiteraapia töötube. Tema töid näidati esmakordselt 2012. aastal Berliinis Art Cru galeriis. Järgnesid mitmed näitused, sealhulgas Outsider Art Fair Pariisis ja Positions Art Fair Berliinis. 2018. aastal pälvis ta „euward 7” – kõige prestiižsema autsaideri kunsti auhinna.
Euroopa kultuuripealinn Tartu 2024 tiitliaasta saab avalöögi 26. jaanuaril 2024. Ole kursis Euroopa kultuuripealinna tegemistega. Telli Tartu 2024 uudiskiri!