Nädala kodu ⟩ Kontrollitud modernsus keset männimetsa (2)
/nginx/o/2013/07/05/1875424t1hd3eb.jpg)
5. august 2023, 00:01
Nõnda võib iseloomustada perekond Ojari suvilat Läänemaal. Kasinuse printsiipi järgivas 40-ruutmeetrises tänapäevases hoones on elekter, puurkaevu-veevärk, vesiklosett ja saun. Maja ees on terrass ja taga rõdu, mille rajamiseks välja lõigatud «tükk» on tõstetud üles ning sellest kujunes nn lakapealne. «Ruumi kubatuur jäi samaks,» mainib arhitekt Andres Ojari.
Pererahvas hakkas suvekodu kohta otsima 15 aastat tagasi. «Kõik algab keskkonnast, kuhu pesakoht valitakse. Hakkasime pakutavaid paiku üle vaatama. Alates Pärnust tulime mööda läänerannikut ja jõudsime üles – ega kaugemale minna enam polnudki –, tegelikult viimasele meie märgitud krundile. Ja siia me pidama jäime. Mere lähedus mängis muidugi tähtsat rolli,» selgitab mees.
Abikaasa Triin Ojari lisab, et see oli ainus kõrge männimetsaga krunt, mis neile väga meeldis: «Vana talu ostmine ei tulnud üldse kõne alla ja mitte ka selline variant, kus peab suurt iluaeda pidama. Meie ootusi ja vajadusi arvestades tundus see igati praktiline valik.»
Eesti Kunstiakadeemia professorist arhitekt tõdeb, et endale elamist projekteerida on kõige raskem. Seda puitkarkasshoonet planeerides ja ehitades sekkusid nad ümbritsevasse võimalikult vähe.
«Valisime majale sellise koha, kus pidime vaid mõned puud maha võtma. Muidugi arvestasime ka päikeseringi. Hommikul alustab see magamistoast ja õhtul jõuab terrassile. Aknaist avanevad vaated asendavad televiisorit. Meil ei ole aeda ja seega ei teki lisakohustusi, aga on mustikamets. Kiigud ja nopid marju,» avab arhitekt paiga kujundamise tagamaid.
Arhitektuuriteadlasena on Triin Ojari uurinud meie suvila- ja puhkamiskultuuri. Ta oli mõned aastad tagasi Eesti Arhitektuurimuuseumi (mille direktor ta ühtlasi on) menuka näituse «Suvila. Puhkamine ja arhitektuur Eestis 20. sajandil» üks kuraatoreid.
«Omal ajal oli suvila väike, aga tänapäeval kiputakse neid teise kodu maju hästi suureks ehitama. Ka siin ümberkaudu tehakse uued ikka oma 200-ruutmeetrised. Me tahtsime siiski väikest maja, kus peamiselt oleme suvel ja siis on meie päralt ka väliruum, sees ainult magame. Algusaastatel olime suisa metsa sees, aga vahepeal võeti kõrvalt riigimets maha. Tänapäeval ei ole muidugi keegi selle eest kaitstud,» nendib Triin.
Linnamugavustega lihtsus
Modernses raudvitrioliga viimistletud lehiselaudisega puumajas on köök-elutuba ja magamistuba. Köögi kohal on laste magamistuba ehk lakapealne. Arhitektuuriteadlasest perenaise hinnangul on suvilas kõik, mida vaja, olemas. Küsimus ongi ju selles, kui palju ruume on tegelikult vaja. «Siin ongi selline koht, kuhu tuled ja lihtsalt oled. Majja vedasime maa-aluse kaabliga elektri, vesi tuleb oma puurkaevust. Meil on vesiklosett, dušš ja väike elektrisaun. Kunagi ehitame suurema sauna. Eestlane ja soomlane on ikka ära rikutud, neil peab olema saun.»
Suvila sisustus on napp. Suure mustriga vineerist köögimööbli kujundas ja tegi Andres ise. Muu mööbel on hangitud siit-sealt ikka praktilisust ilmas pidades. Näiteks öömajalistest külalistele mõeldes on valitud lahtikäiv diivan.
Mõlema toa seinal on arhitektist kunstniku Arne Maasiku must-valged teosed. Võsateemaline foto ilmestab kööki ja magamistoas olev pilt seeriast «Arhitektoonika» ehk ongi arhitektidele mõistetavam.
Elutoas on ka kamin, mis annab küdedes sooja, aga kui halud on põlenud, jahtub kiiresti maha. Kamina kõrval akna all on lugemisnurk, mis tingis ka ühe projektijärgse muudatuse. «Siin elades tundus, et tugitoolis istudes ja lugedes raamatulehelt pilku tõstes on otsevaade mustikaväljale nii oluline, et nihutasime terrassi natuke maja gabariidist välja. See oli üks oluline väike asi, millele algul ei oska tähelepanu pöörata,» osutab arhitekt.
Kui suvila ehitasid kohalikud meistrimehed, siis siberi lehisest terrassi tegid Ojarid ehk Andres, Triin ning poeg Aleksander ja tütar Katarina koos. Terrass on soojal ajal peamine olemise koht ja toa pikendus.
Mustikane ja kanarbikune õuemaa
Ojarite suvilat ümbritseb parkmets rohkete radadega, mida mööda on mõnus kulgeda, olgu jalutades või jalgrattaga. Ajapikku on nende perel siingi argirutiin välja kujunenud. Näiteks käib Triin iga päev pere lemmikuga, varjupaigast võetud koer Kustiga mere ääres. Kui saabub seeneaeg, võtab korvi ja kaob tundideks metsa.
Tütar Katarina, sügisest Gustav Adolfi gümnaasiumi abiturient, on pühendunud ratsutaja, kes harrastab kolmevõistlust, mis hõlmab koolisõitu, takistussõitu ja krossi. Tema viieaastane Eesti sporthobune Carliton on suviti mõnikord Riguldisse toodud ja mõnel korral on tüdruk temaga suvilasse ratsutanud.
«Katarina ratsutamishuvi on natuke selle kohaga seotud. Kui tütar oli viieaastane, tegi ta Riguldi ratsatalus hobusel Api oma esimese ratsasõidu. Siis me kinkisime talle ratsakiivri ehk kaska,» ütleb Andres, kelle vanemad olid samuti kirglikud ratsutajad.
Amsterdami Ülikoolis politoloogiat tudeeriva poja Aleksandri reisid kooli ja vanematekoju on mõistagi palju pikemad. Suvevaheaega veedab varem innukalt jalgpalli mänginud noormees Eestis.
Pere hindab suvilas kõige rohkem keskendumist soodustavat rahu ja vaikust. Siin saab mõnusalt töötada ja magades väga hästi välja puhata.
Kõik nad kiidavad kordumatult kaunist loodust: kevadel valendab metsaalune mustikaõitest, siis sinetab marjadest ja kui suvi jõuab oma küpsusesse, hakkab roosatama kanarbik. «See on võimas värvimuutus, kuni lume tulekuni. Talvevaikus on siin samuti eriline,» tunnustab Triin.