/nginx/o/2024/03/04/15926851t1h5799.png)
Jesper on videoprodutsent ühes kiiresti kasvavavas Lõuna Eesti produktsiooni ettevõttes. Kuigi ta viibib igapäevaselt loovinimeste seltskonnas reedab miski tema käitumises ja asjaajamises, et ta ei ole vaid boheemlaste seltskonnas oma elu veetnud. Kuigi ta on Tartu Ülikooli ajakirjandusteaduskonna vilistlane, on tema isiksuse kujunemisele andnud olulise panuse teenistus pioneeripataljonis.
Jesperi eeskujuks on iga viimne kui mees, kes tuleb reservõppekogunemisele kohale, mees, kes on valmis maksma vabaduse eest kõige kallimat hinda. Igat võimalikku kutset reservõppekogunemisele ootab ta huvi ja põnevusega.
Jesperi tee PÕHIJÕUKS on tema sõnutsi kulgenud nii:
Läksin kaitseväkke vabatahtlikult, seega sain suhteliselt vabalt valida, kuhu ma minna tahan ja mida ma teha tahan. Nii otsustasin minna kaheksaks kuuks ehk 2017 minust sai reakoosseis. Hea koolivend, kes oli minust aasta vanem, soovitas Tapa väljaõppekeskust ja sealset pioneeripataljoni ning otsustasin, et lähen sinna. Nii algas tee põhijõuks.
Järgmised pool aastat olin Tapal, sain pioneerialase väljaõppe. Vanem vend, kes oli samal ajal ajateenistuses, maalis relvadest sedavõrd innustava pildi, et otsustasin - minust ei saa mitte ainult pioneer, vaid ka kuulipildur.
Kui eriala kätte sain, toimus Tapal väeosadesse jagamine. Ühed läksid Võrru, teised jäid Tapale.
Mina jõudsin selgusele, et minust saab kõige ägedam mees üldse – lahingpioneer. Pealegi suundus Võrru väga väljavalitud seltskond. Meie rühmaülem oli Eesti meister, Euroopa tasemel maadleja. Tänu temale oli meie distsipliin täiesti teistsugune ja see on kõva. Kui jõudsime Kuperjanovisse, siis seal oli distsipliin veel kümme korda kõvem kui meil! Need, kes Kuperjanovis teeninud, need teavad.
Ja siis sai teenistus läbi. Minust sai reservväelane.
Nüüd kutsuti mu üksus, kellega koos ajateenistuse lõpetasin, sel kevadel toimuvale õppusele.
Rühma vaim peab kokku kasvama, peab tekkima vennaskond, mehed, kes päriselt vaatavad teineteise seljatagust. Reservõppekogunemine annab selleks väga head võimalused.
Aga see vaim ja ühtekuuluvustunne on kindlasti iga mehe enda teha. Jaos on alati 1-2 naljameest, kes hoiavad tuju üleval ka siis kui väljas on -30 kraadi. Ka siis on üks tüüp, kellel on sama vastik olla nagu sul, sama külm ja märg. Aga ta paneb killu maha ja sa naerad ennast soojaks.
Kui räägime reservteenistusest, siis on nii, et iga õppus, kuhu sa lähed kohale, iga kord, kus sa ennast arendad, suurendad enda ellujäämise protsenti lahingväljal.
Olen proovinud lahti mõtestada, mida tähendab see, et olen PÕHIJÕUD 24/7. Taandun selleni, et kui mitte mina, kes siis veel.
Ma olen noor mees, minu elu on mulle kallis ja ma ei kujuta ette, kuidas ma lahingus, kui esimene kuul üle minu pea raksatab, käitun. Keegi ei tea, kuidas ta käitub.
Aga olen endale selgeks teinud, et kui meil on ka poliitikas ärevad ajad või ühiskonnas pinged või misiganes muud väljakutsed. Mul ei ole vahet. Mina kaitsen Eestit päriselt edasi.
Ja kui mul on kõrval tuhatkond meest, kes on sama mentaliteediga, et nende jaoks on ainus oluline asi meie lipp, Eesti lipp õlal, siis meil on päris hea seis.
Olen olnud selliste meestega ajateenistuses koos, kellega ma tunnen, et võiksin minna ükskõik, mis lahingusse, karta, tarduda, karjuda, aga ma tean, et nad tooks minu ja mina toon nemad tule alt ära.
Need on päriselt mehed, kes ajavad õiget asja. Ja see on üks suurimaid motivaatoreid üldse.