/nginx/o/2024/02/27/15916798t1h1806.png)
Olev on insener, kes veedab oma päevad mugavas kontoris Tallinna kesklinnas. Tema käitumine ja välimus on alati korrektsed. Kui ei teaks, oleks raske aimata, et kaitseväes saanud hea kooli laskur-sanitarina. Eelmisel aastal käis Olev reservõppekogunemisel esimest korda ja sai üle pika aja selga kaitseväe vormi. Oskuste värskendamist ja pidevat lihvimist peab ta väga oluliseks. Iseäranis siis, kui saab edaspidi kasvada rühma parameedikuks.
Olevi tee PÕHIJÕUKS on tema sõnutsi kulgenud nii:
Kutse reservõppekogunemisele sain tegelikult hilja, paljud mu tuttavad on kohe pärast ajateenistust saanud, mina sain seitse aastat peale ajateenistust, omajagu aega oli juba möödas.
Kutse tekitas positiivseid emotsioone, polnudki ammu metsas käinud. Elu on töö ja välismaal õppimistega kiire olnud, tundsin, et ongi hea argielust korraks eemale saada ja oskusi värskendada.
Lootsin, et õppusel saab uut automaati käsitleda. Aga olid samad relvad, mis ajateenistuses. Positiivne oli tõdeda, et relva kokkupanek oli lihasmälus alles. Peensusteni, relvalukuni kõik meeles. See näitab, et kui oled midagi teinud, siis ei loe, et seitse aastat on möödas, sellised asjad tulevad kiiresti meelde.
Taktikalises meditsiinis oli toimunud uuendusi, enam ei järgita neid vanu protseduure ega soovitusi, kuidas haavatuga tegelda, mida ma varasemast teadsin.
Metsaoskused muutunud ei olnud, küll aga oli neid vajalik meelde tuletada. Laagripaigas telgi püstitamine või kui telki ei ole, siis telkmantli alla puu juurde aseme tegemine, kuidas metsas süüa teha, samuti öised patrullid, postid, raadiosaatja kasutamine, kutsungid, kaitseväe terminid – tulevad õppustel kiiresti tagasi.
Õppusele minek oli väga tore. Endised teenistuskaaslased said ka kutse, oli põhjust kontakt üles võtta. Kutsega käis kaasas hästi soe tunne, et kohe - kohe näed oma endiseid kaaslasi, kellega üheksa kuud intensiivsetes tingimustes elasid.
Mingil määral on nende inimestega täiesti eriline side, mis kolleegidega on keeruline tekkima. Tavaelus inimestega suheldes näitad enda parimaid külgi, kaitseväes saad tundma neid külgi, mida sa mõnest sõbrast pika aja jooksul ei tea.
Reservõppusel näed inimeste suhtumist ja tõekspidamisi, näed kaaslasi, kes ütlevad ka siis, kui ei jaksa: “pole hullu, teeme ära!”.
Olla 24/7 PÕHIJÕUD, see on ühelt poolt lisapinge. See on teadmine, et sul on kohustus ja vastutus olla kaitsja, olla oma riigi kaitsja, olla oma pere kaitsja.
Teiselt poolt on kinnistunud teadmine, et minusuguseid teotahtelisi mehi on veel, ma ei ole üksi. Neid mehi, kes on valmis panustama, on palju ja see võtab pinge maha.
Ma ei pea üksi kaitsma, saame seda koos teha. Ja koos on alati kergem.
PÕHIJÕUD väljendub selles ka, et mina ise vastutan enda füüsilise valmisoleku eest. See on lisamotivatsioon hoida ennast vormis, ja ka vaimselt vormis, et ma jaksaksin metsas hakkama saada, et ma peaks pingele vastu ja teaks protokolle, kuidas pingega toime tulla.
Mõttekaaslased, rühmakaaslased, kõigi nende huvi on, et oleksid vormis ja vaimselt stabiilne. See vastastikune tugi on oluline. Minu eeskujudeks on need reservväelased, kes pidevalt treenivad oma oskusi.
Tahan end reservväelasena arendada nii sõdurioskustelt kui ka erialaselt. Olen mõelnud minna meditsiiniteadmisi õppima, kaitseväe parameediku ekvivalent on erakorralise meditsiini tehnik. Õpiksin aasta seda kutset, mis kindlasti annab edaspidi vahetut lisaväärtust, et päriselt vajadusel päästa lahingpaariline ära või anda rühmakaaslasele paremat esmaabi.