ANALÜÜS ⟩ Valitsuskoalitsioon läheneb poliitilise pankroti piirile

Vasakult paremale: Eesti 200 esimees Margus Tsahkna, Reformierakonna esimees Kaja Kallas, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esimees Lauri Läänemets. Foto: Mihkel Maripuu, Tairo Lutter / Kollaaž

• Koalitsioon pole suutnud teha ühtegi suurt otsust riigirahanduse kohta
• ​Reformierakond, sotsid ja Eesti 200 ainult süüdistavad üksteist ja ootavad midagi
• Praegusel kujul võib magusamaks olla põhiseadusega vastuolus

Hiljuti esimest valitsemisaastat tähistanud Reformierakonna, Eesti 200 ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna koalitsioon on poliitilises ja intellektuaalses ummikus. «Kõik ootavad midagi,» sõnab sotside juht, siseminister Lauri Läänemets. «Meie ootame Reformierakonna järel. Reformierakond ootab [oma esimehe] Kaja Kallase järel. [Mart] Võrklaev ei taha ka midagi otsustada, sest ta ootab, kas on mõne kuu pärast rahandusminister või mitte.»

Koomalähedasse seisundisse on jooksnud riigirahanduse kordategemine. Koalitsioon käis eelmise aasta septembris Vihula mõisas riigirahanduse seisu arutamas ja justnagu otsustas. Nüüd räägib peaminister Kallas, et otsused tehakse hoopiski selle aasta augustis. Mis kõrvaltvaatajale näeb välja nii, et pea aasta hiljem ollakse peaaegu samas seisus kui aasta tagasi. Sest isegi kui vahepeal ikkagi on midagi tehtud, on seda vähe, ja mis tehtudki, see problemaatiline. Tagasilöögid tulevad igalt poolt.

Kivid koalitsiooni sussis

Märtsi lõpus saatis Euroopa Komisjon Eesti valitusele teatise, et automaks praegusel kujul on vastuolus Euroopa õigusega. See on probleem, tõenäoliselt küll lahendatav – seadus tuleb taas ümber teha –, aga aega jälle kulub. Lisaks on õiguskantsler Ülle Madise olnud avalikult kriitiline automaksu mitme aspekti suhtes. Saab näha, kas õiguskantsleri büroost võib tulla mõni komistuskivi valitsuse plaanidele automaksu asjus või kuidas reageerib vabariigi president Alar Karis.

Eile tuli uudis, et riigikohus rahuldas Karise taotluse ning tunnistas põhiseadusega vastolus olevaks eelmise aasta detsembris vastu võetud maamaksuseaduse ja maksukorralduse seaduse muutmise. Suures pildis ei midagi liiga dramaatilist, aga ikkagi veel üks väike kivi koalitsiooni sussi sees.

Samuti eile tegi järgmise sammu magusamaks – riigikogu rahanduskomisjon saatis selle eelnõu esimesele lugemisele. Tegemist on jälle ühe vastuolulise ning problemaatilise seadusega, kus eriti kummalises olukorras on Reformierakonna enda poliitikud. Sama eelnõu oli riigikogus ju ka seitse aastat tagasi ja siis olid tollal opositsioonis olnud reformierakondlased magusamaksu suhtes ülimalt kriitilised.

Vahepeal ei ole tegelikult midagi muutunud ja praegune eelnõu on suures osas sama mis tollalgi.

Vahepeal ei ole tegelikult midagi muutunud ja praegune eelnõu on suures osas sama mis tollalgi. Reformierakondlaste jaoks paneb see lauale kolm valikut. Kas süüa oma tollaseid sõnu? Kas olla lihtsalt vait, distantseeruda ja loota, et ise ei pea magusamkasu teemal sõna võtma – muuhulgas tähendab see seda, et reformierakondlaste endi seas pole liigset entusiasmi hakata selle eelnõu juhtivmenetlejaks riigikogus.

Või kolmas variant – jääda ausaks ning kriitikat korrata. «Kõik, mis ma ütlesin seitse aastat tagasi, kehtib ka praegu,» sõnab näiteks rahanduskomisjoni liige Aivar Sõerd (RE). «Pigem olen ma muutunud veelgi kriitilisemaks.» Sõerdile ei meeldinud magusamaksu plaan tollal ja ei meeldi ka praegu. Aga eks näeb, mida see poliitiliselt kaasa toob, olgu siis komisjonis või riigikogu saalis, kui vaja hääletama minna.

Ülejala tehtud maks

Idee või otsus magusamaksu kohta võeti vastu eelmisel aasta septembris. Tulebki kirjutada kõhklevalt «idee või otsus», sest siiamaani on ebaselge, mida tollal Vihulas tegelikult tehti, kas toimusid mõttetalgud või otsustamine. Üks Eesti 200 juhtivpoliitik ütleb Postimehele off the record (ta ei taha koalitsioonipartneritega avalikult tülitseda), et kuna Vihulas selgus, et rahanduses lahenduste leidmine on keeruline ja tervikplaani pole, siis jäädi lihtsalt ootele: «Äkki majandus hakkab kasvama või midagi.»

Kaotsi läks mitu kuud, kus ei tehtud õieti midagi. See kehtib üldplaanis ja ka konkreetselt magusamaksu näidet kasutades. Näiteks magusamaksuga hakati uuesti rabelema kevadel. Tegemine anti terviseminister Riina Sikkuti (SDE) kätte, sest rahandusministeeriumi ametnikud ei tahtnud seda ise teha, kuna nõme ja ebaefektiivne maks. Sikkut võttis vana eelnõu sahtlist välja ja andis käiku.

Esimeses kooskõlastamisvoorus tegid rahandusministeerium, majandusministeerium ja justiitsministeerium hulgaliselt märkusi, mida tuleks muuta ja teisiti teha. Ühesõnaga, sama koalitsiooni erinevad ministeeriumid olid ise kriitilised. Kui tavapärases seadusetegemise protsessis toob selline olukord kaasa selle, et ministeeriumid omavahel timmivad ja teevad eelnõu korda, siis seekord saadeti see otse riigikokku. Jäeti ära ka justiitsministeeriumi kooskõlastusring, tõenäoliselt peaministri enda otsusega, ilmselt ajalistel kaalutlustel.

Eelmisel korral jättiski president Kersti Kaljulaid magusamaksu välja kuulutamata ja sinna see suri. Kas nüüd läheb teisiti?

Magusamaksu tegemine on natuke sümptomaatiline kogu koalitsiooni tegutsemise suhtes. Isegi need, kes maailmvaatelistel või muudel põhjustel pooldaks seda maksu, ei saa pidada normaalseks viisi, kuidas seda tehakse. Kõigepealt midagi sügisel otsustati või ei otsustatud – täpselt ei saagi aru –, aga midagi pandi Vihulas ikkagi paberile. Siis oodatakse kuude kaupa, kuid ei tehta midagi. Natuke tülitsetakse omavahel. Siis läheb kiireks ja sõidetakse üle nurkade. Jäetakse sisse õiguslikud riskid, näiteks riigiabi küsimus või diskrimineerimiseküsimus või vastavus põhiseadusega. Jälle, mida teeb Euroopa Komisjon, mida teeb õiguskantsler, mida teeb president? Eelmisel korral jättiski president Kersti Kaljulaid magusamaksu välja kuulutamata ja sinna see suri. Kas nüüd läheb teisiti?