Blogi, päev 4: Nordkapp

Blogi, päev 4: Nordkapp Foto: Tiit Sermann ja Glen Pilvre

Tänane hommik saabus Postimehe tiimile peaaegu ilma ööta – sest nagu oma silmaga töistel põhjustel nägime, hakkas Altas juba kell pool viis valgenema ja arukas olnuks startida enne seitset. Mida ka võistlejad loomulikult tegid. Meie päris nii usinad ei olnud ja alustasime sõitu omas tempos (hommikusööki ohverdades) kell kaheksa. Põhjus, miks üleüldse unetundide arvelt tuli ära tormata, oli selles, et Nordkappi talvekuudel omavoliliselt sõita ei tohi – ja täpselt pool üksteist oli maagiline kellaaeg, mil autod pidid saha järgi reastuma ja tõkkepuu üles tõusis.

Alta ja Nordkapi vahel on umbes 230 kilomeetrit ja küllalt muutuvate oludega teed. Kui nüüd punktuaalne olla, siis Nordkapp ei asu üleüldse mandri-Norras, vaid saarel nimega Mageroya. Mageroya on nii umbes Hiiumaa-suurune, aga täiesti lage – puid ja põõsaid pole, on ainult kaks teed. Üks tee viib lõunast põhja ja teine tee kusagilt esimese tee poole pealt Nordkappi. Saarele saab aga 6 kilomeetrise merealuse tunneli kaudu, mille läbimiseks tuleb endiselt palju NOKke kaasa võtta. Nimelt kui mõned aastad tagasi Honda Zoomeritega Nordkapis käisime, siis räägiti, et aastaks 2011 tunnelitasu kogumine lõpetatakse – aga jah, kes siis vana asja ikka meelde tuletab. ;)

Hoolimata oma mõnevõrra hilisemast stardist jõudsime täpselt tunneli ees järgi teletiimi masinale ning parklas ootas Honda Balticu Civic. Millel, nagu selgus, oli kütusega väike mure – nimelt olid teepealsed tanklad olnud kinni ning nüüd teatas auto juba viimased mõnikümmend kilomeetrit, et sõita saab täpselt null pikkusühikut. Seetõttu polnud arukas võtta (üksi sõites) riski, et tunnelis peaks see ennustus täituma – sest kui peakski nii juhtuma, saaks keegi teine kasvõi kaasa tunda. Aga väike Civic läbis tunneli ökovõimeid kasutades probleemideta, nagu ka järgnevad paarkümmend kilomeetrit Shelli bensiinijaamani. Nii et saab sõita ka tühja paagiga. Mageroya saarel on väike linnake Honningsvag ja seal asub täitsa kobe Shelli tankla – see lihtsalt infoks, kui teil ka bensiin näiteks enne tunnelit otsa saab.

Teed kuni Mageroyani olid küllalt sõidetavad – külma nii nulli ümber ning kohati lund, kohati asfalti ja kohati midagi vahepealset. Eks suurim probleem neil kitsastel teedel on möödasõidud, eriti suurematest liikuritest. Aga hea sõnaga tasub meenutada nii Civicu stabiilsuskontrolli kui pidavaid lamellrehve.

Peale kella ühtteist olid kõik Hondad edukalt jõudnud sahaootele tõkkepuu taha. Sahk eskordib masinaid põhjatipuni kaks korda päevas, nii et hiljaks jäämine pole soovitatav. Nagu aga varsti selgus, polnud antud teelõik tegelikult sugugi vähemsõidetav kui mistahes muu Põhja-Norra tee, lihtsalt kitsam ja käänuline. Kuna saar on aga üks suur lage kivitükk keset merd, siis kehvema ilma puhul tuiskab see tee tõepoolest hetkega täis – ilmselt sellest ka hoolitsev sahasüsteem.
Ilmaga tegelikult vedas – nii umbes fiftisiksti. Taevas just sinine polnud, aga päris padu-udu ka mitte – mida tegelikult olevat Nordkapis rohkem kui üle päeva. Kokkuvõttes selline väga avar, lage ja valge pilt, ütleme nii. Kui te näiteks pole Nordkappi sattunud, aga plaanite seda teha, siis tehke seda pigem suvel, sest siis on pilt ka värviline. Kindlasti oleks vale öelda, et praegu oli väga kole, lihtsalt suvel on.. nagu veel ilusam või nii.

Aususe huvides tasub märkida, et Nordkapp pole tegelikult geograafiliselt see kõige-kõigem põhjatipp – viimane asub veidi kõrval ning eeldab 9 kilomeetrist jalgsimatka. Aga Nordkappi saab see-eest autoga. :)

Kui õues hakkab igav, tuleb külastada hiiglaslikku nännipoodi. Sealt on võimalik osta umbes 5 euroga Nordkapi-tikutops ja palju muud põnevat.

Sellega sai ka tänase päeva kultuuriprogramm enam-vähem läbi – õhtupooliku sisustas tursakeelest ja vaalalihast koosnev kolmekäiguline söömaaeg Honningsvagis (see on see väike linnake Mageroyal). Esimene oli väga hea, teine polnud üldse paha. Kusjuures, rääkisime pikalt ka väärt söögikoha omanikuga ning nüüd veidi nuputamist matemaatikahuvilistele. Seal töötavad soomlastest kokad teenivad keskmiselt 30 000 NOKki kuus miinus 27% maksuprotsenti. Nii elamise kui söögi maksab kinni tööandja. Kokad on aga soomlased selle pärast, et norra omad lähevad pigem Oslosse, kus on asisemad palgad. Keskmine a la carte praad aga maksab 200 NOKki.

Lõpetuseks aga võistlejatest numbrite keeles:
Kolmanda-neljanda koha pärast rebivad Viikingid ja Nordkäpp, kes täna kulutasid vastavalt 16,3 ja 16,2 liitrit ning on kokku kulutanud 100,6 ja 100,9 liitrit. Neist eespool on Lilla Lumehelbeke ja Must Välk vastavalt 97 ja 98,7 liitriga ja päevakuluga 15,6 ja 16,2. Tagantpoolt esimene on Hou Hou Hou 108,1 liitriga.

Vaat selline oli siis Nordkapp täna.
 

Vaata lisaks www.ekspeditsioon.ee

Vaata lisaks www.ekspeditsioon.ee