MARTEN MÄTLIK: Sul on tunne, et oled see „üks okas“

Foto: Marten Mätlik

Marten on Tartu Ülikooli riigiteaduste eriala kolmanda kursuse tudeng ja käib täiskohaga tööl. Ajateenistusse asus ta ühest küljest seepärast, et see oli kohustuslik, aga teisalt seetõttu, et vanem vend ja isa olid juba kaitseväes teeninud ning ta tahtis samuti end proovile panna. Tema kaitseväeteenistuse algusest 2021. aastal pioneeripataljonis Tapal ei ole veel kuigipalju möödas, aga Marteniga rääkides saad selgelt aru, kui palju on ta ajateenistuse ning hilisemate õppuste käigus lisaks õppinud ning kui väga see talle korda läheb. Õppustel osaleb ta niipalju kui võimalik. „Mul ei ole olnud ühtki põhjust mitte minna ja kui kutse sain, siis teadsin, et ma kindlasti lähen. Ühtki muud põhjendust ei olnudki peas,“ ütleb ta endale omase positiivse otsekohesusega.

Marteni tee PÕHIJÕUKS on tema sõnutsi kulgenud nii:

Olin kuulnud väkke mineku kampaaniaid, aga ma oleksin niikuinii läinud. Kui täisealiseks sain, käisin vabatahtlikult arstlikus kontrollis ning kui kutse tuli, siis kohe läksingi. Minu õnneks sain Tapale ja mitte kaheksaks, vaid üheteistkümneks kuuks. Mõned võivad mõelda, et milleks mulle seda vaja on, et jooksevad poisid püssidega mööda metsa, aga Eesti on väike riik ja me kõik peame olema valmis midagi tegema. Pealegi õpid kaitseväes teenides meeletult. Üks lisamotivaator on paljudele ka see, et saad teha ära sõidukijuhiload. Oleneb kohast, kuhu satud, aga näiteks pioneerirühma tehnikarühmas võid saada kogemuse kalluri, haagisega veoki või metsatöömasina juhtimisel.

Teenisin kaitseväes siis, kui Ukrainas algas täiemahuline sõda. Mõtlesime, et kuidas ja kas meie väljaõpe nüüd muutub ja muidugi oli kõik sellega seonduv kõrgendatud tähelepanu all. Kui meist mõnigi võis teenistust enne mitte niiväga tõsiselt võtta, siis see hetk saime aru, et see on reaalne. Ongi reaalne oht, ongi reaalne sõda. See muutis meid ühtsemaks ja pani veel rohkem mõtlema oma väljaõppele. Kui nägime linnakus ukrainlasi või saime käistele Slava Ukraini embleemid, siis tekitas see hoopis teistsuguse tunde. Austus nende vastu, kellel juba oli sõjakogemus või kes reaalselt kohe lähevad sõtta ning uhkus meie endi väljaõppe üle.

Mina tahtsin eelkõige end proovile panna ja saada inimeste juhtimise kogemust. Olin spordis olnud tiimi liige ja sain aru iga väikese lüli tähtsusest, aga tahtsin proovida, mis on sõjalise juhi roll. Üks asi on käskluste jagamine, aga hoopis teine on väga erinevate inimeste juhtimine ning koos tegutsema panemine.

Nii ajateenistuses kui hiljem õppustel sain kõige olulisemad õppetunnid ilmselt juhtimises. See on täiesti okei, et sa juhina ei saa alati meeldida. Pead vastu võtma otsuseid, millega kõik ei pruugi nõus olla. Ja vahel ongi neid otsuseid ebamugav täita. Juhtide puhul jääb palju nende tööst varju, teed oma tööd justkui kardina taga ning pead olema valmis, et keegi ei pane seda tähele või ei tule sind eraldi kättpidi tänama selle eest. See on normaalne juhtimise osa. Ja muidugi oli superkogemus see, kuidas panna ühtse meeskonnana toimima inimesed erinevatest Eesti paikadest, erinevate taustade ja harjumustega. Ei loe, kas oled väsinud või must, sa pead seda võtma tõsiselt. Meil on üks Eesti ja me peame tegema kõik, mis on meie võimuses.

Õppustel õppisime erinevaid asju, näiteks saime teadmisi relvastuse kohta, kuidas looduses väheste vahenditega toime tulla või kuidas metsas ellu jääda. Niisamuti põhimõttelisi jõukasutamise reegleid ehk rules of engagement, mida konflikti korral järgida. Päris palju õppisin ka iseenda kohta, eriti seda, kuidas pingeolukordades enda ja üksuse emotsioonidega toime tulla. Oled ratsionaalsem ja sul ei olegi aega mõelda stressile, vaid pead kiiresti vastu võtma otsuseid. Lisaks analüüsima ja arvestama ka erinevate muutujatega, nagu ilm, tehnika, asukoht, või sellega, mida vastane teeb. See analüüsioskus, stressi ajatamine, erinevate muutujatega arvestamine tuleb hiljem mis iganes töös või olukorras kasuks.

Õppustel osalen niipalju kui võimalik, sest minu väljaõppega rühmaülemale on raske asendust leida ja pealegi tahan end arengutega kursis hoida. Õppekogunemiste puhul on tegelikult kõik olnud toetavad – nii mu pere, ülikool, tööandjad kui ka kaitsevägi. Enamik tööandjatest suhtub õppustesse hästi, sest sellega panusstavad nad oma riiki. Iga tööandja võiks toetada reservväelast nii aja kui palga säilitamise mõttes. Kui mul olid õppused, siis tuli ülikool mulle maksimaalselt vastu ning sain esitada oma asjad hiljem. Ma ei usu, et kellelgi jääks midagi tegemata, kui ta tulla tahab. Kaitsevägi on samuti olnud väga paindlik ja kui mul tõesti oli vaja üks päev õppustel vabaks saada, siis ei olnud see probleem. Lihtsalt võta oma vahetu ülemaga ühendust ning mingi lahenduse nad ikka leiavad. Peaasi et kohale lähed. Nii palju vastutustunnet peab olema, et olla see „üks okas“.

See ühtsuse tunne on tähtis. Kui oled ikka olnud kellegagi koos metsas, elanud üle kõik ebamugavused, magamata ööd, siis see liidab. Teil on mingi ühine nimetaja, ühine mälestus. Sa ei mõtle, et sajab vihma, sest te teete koos õiget asja. Inimesed on see, mis need õppused eriliseks ja oluliseks teevad.