/nginx/o/2024/09/27/16382706t1h53b2.jpg)
„Mul on uhke tunne, et Eesti arvestab minuga, ja reservväelasena õppekogunemisel käies ma tõesti tajun seda. Keegi teine ei saa ja ei pea minu eest mu kohust täitma,“ vastab Tanel, mida tähendab tema jaoks olla Põhijõud. Jah, ühest küljest võib see tunduda liiga kõlav sõna, aga Taneli jaoks on sel üks ja ainus sisu – mina loen, minuga saab arvestada. Tal on pagasis juba üle kümne õppuse, viimati osales septembris õppusel Põhjanael. Õppusi peab ta oluliseks proovikiviks mitte ainult reservväelastele endile, vaid ka lähedastele, perele, tööandjale. Kuidas ikkagi kaks nädalat eemal olles oma igapäevaelu või tööd korraldada ja millised väljakutseid see õpetab lahendama? „Õppused löövad pea klaariks, seal oled eemal olmemuredest ja igapäevarutiinist ning tuled tagasi parema isa, kolleegi või sõbrana,“ leiab rühmaülem, kes täidab oma kohust paaril-kolmel korral aastas.
Taneli tee PÕHIJÕUKS on tema sõnutsi kulgenud nii:
Läbisin ajateenistuse 2010.–2011. aastal tagalapataljonis Paldiskis. Tunnen seal iga kivi ja põõsast ning sellest ajast on nii palju eredaid mälestusi. Tänapäeval on ajateenistus teistmoodi, aga siis ei saanud nii vabalt kodus käia. Meile öeldi, et ootamine on samuti üks väljaõppe osa. Meelde jäid öised motivatsioonirännakud ümber Paldiski. Olime päeval mingi jamaga hakkama saanud ning pidime siis koos vastutama, koos raskuste ületamisel motivatsiooni leidma. See õpetas enda kohta nii mõndagi – näiteks, et mõistus ütleb kiiremini üles kui füüsis, ja hiljem hoopis vastupidi. Eks see sõltub mehest ja iseenda distsipliinist, millal keegi murdub või alla annab. Koos tegemine annab ühtsustunde ja paneb vastutama, sest pead ka kõige nõrgema lüli endaga kaasas tassima. Edu tuleb siis, kui kogu üksus sellega kaasa tuleb ja tegelikult saab igaüks aru, et järgmisel hetkel võid sa ise olla see, kes on murdumise äärel.
Olen õppustel käinud juba üle kümne korra ja mõnel aastal isegi kaks või kolm. Ma ei saa jääda lootma, et keegi teine mu eest õpib ja teeb. Pean tajuma, kuidas mu rühm areneb, mis on meie võimekus ja milliseid ülesandeid saan neile anda. Ja see on loomulik, et mõnes mõttes tuleb iga kord taas end igapäevaelust lahti murda ja oma militaarsed teadmised uuesti välja kraamida. Isegi, kui oled palju õppustel käinud. Koju tagasi sõites on peas aga sada uut ideed ja isegi maastikku vaatad teise pilguga – et kuhu mingi üksuse võiks paigutada jne.
Mina saan õppuselt tohutult energiat ning üldjuhul avastad iseenda kohta alati midagi uut. Vahel muidugi saad aru, et täna lihtsalt ei olnud minu päev. Kõik ei õnnestugi ja see on okei. Seda juhtub iga õppusega üha harvem, aga seda väärtuslikum on see õppetund ja analüüs, et kus viga sisse tuli. Võib-olla oleks juba planeerimisel pidanud midagi teisiti tegema. Reservväelasena on võimalik kogu protsess step-by-step lahti võtta, sest instruktorid annavad sulle tagasisidet ja näitavad, kus miskit võiks muuta. Eneseanalüüs ja nii-öelda sisekaemus on kindlasti miskit, mida õppustelt saad ka igapäevaellu kaasa võtta. Et miks need asjad rappa läksid ja millisel hetkel viga sisse tuli. Mida noorem oled, seda rohkem on seda vaja, sest kogemust on ju veel vähe. Kogemusest õppimine algab tegelikult juba kogunemisele minekuga, sest kodune elu ja logistika on paljuski vaja ümber korraldada. Esimene õnnestumine algabki sellega, kui kõik kulgeb suurema probleemita.
Õppused löövad pea selgeks ja pildi klaariks. See on ju totaalne keskkonnavahetus – sa õigupoolest maandud pehmest voodist otse pehmesse samblasse. Kogu selle ebamugavuse juures mõjub see äkiline muutus ja olmemuredest eemalolek isegi kuidagi puhkusena. Mitte sellised puhkused, et baila-baila ja rumm-koola ning siis oleks vaja veel üht puhkust, vaid sul on tagasi tulles uut energiat, uusi mõtteid ning tõenäoliselt oled ka parem mees või isa või kolleeg.
Mu pere ja tööandja on õppuste asjus olnud absoluutselt toetavad ja igati vastutulelikud. Kuni sinnamaani, et mu tööandja näiteks säilitab mu palga ja mitte ainult minu, vaid kõigi reservistide, kes meie ettevõttest õppustel käivad. Oleme rühmas omavahel rääkinud ja üldiselt on ka teiste omad olnud vastutulelikud ja saavad aru, kes meil idapiiri taga elab. Õppuste õnnestumisel on tööandjatel suurem roll, kui nad ise võib-olla aru saavad. Meie ettevõtted on efektiivsuse huvides „õhukesed“ ja muidugi on konkreetset spetsialisti kaheks nädalaks keeruline ära lasta. Ettevõtjate jaoks on see aga ju ka nagu õppus ja mingi reaalse situatsiooni läbimängimine. Et kui midagi tõesti juhtub, siis mis on see plaan B ja C? Tööandjad peavad samuti harjutama kriisiks valmisolekut ja selles tegutsemist.
Sõda Ukrainas pani paljusid senisest enam mõtlema sellele, mida ja miks me õppustel teeme. Ja tajuma, kui suur on igaühe roll.
Võib-olla olime kogu ühiskonnas aja jooksul pehmemaks muutunud, aga Venemaa tegevus raputas meid õnneks üles. Nendega saab rääkida ainult üht keelt, muudmoodi ei ole lihtsalt võimalik. Ma ei karda mugavustsoonist välja tulla ja kui vaja läheb, olen kindlasti kohal! Me saame aru, et kui midagi Eestis juhtub, siis ei ole enam minna kuhugi, siis pead valmis olema.