Kristina Andla: “Ootan väga tantsupidu, et tantsida eesti rahvatantsu!”

Kristina armastab raamatuid, ta loeb agaralt nii eesti- kui leedukeelset kirjandust. Foto: Erakogu

Kristina Andla (45) on sündinud Leedu suuruselt kolmandas linnas Klaipėdas, kuid armastuse ja kodu leidis Eestist. Koos eestlasest abikaasaga on ta üles kasvatanud kaks kakskeelset last, teinud edukat karjääri finantsvaldkonnas ning panustab aktiivselt Eesti leedulaste kogukonda. Tema teekond on ehe näide, kuidas julgus, uudishimu ja austus uue kodumaa vastu võivad luua sügava ja mitmekülgse kuuluvustunde ning tugevad sõprussidemed kogu eluks.

Olgugi et tänavu täitub Kristinal juba 19. aasta Eestis, leidub ikka sündmusi, milles särtsakas ja energiline naine veel kaasa löönud pole ja mis temas ootusärevust tekitavad. Üks sellistest pikalt oodatud sündmustest on tänavu suvel toimuv tantsupidu. “Kõigepealt tantsis mu poeg rahvatantsu ja kui teda viimasel tantsupeol esinemas nägin, tuli mul pisar silma. Mõtlesin, et ma tahan ka. Nüüd olen juba viis aastat rahvatantsus käinud,” räägib Kristina loo, kuidas rahvatants tema ellu tuli. Laulupeol on ta juba kunagi varem koorilauljana osalenud.

Kristina on käinud viis aastat rahvatantsus ja ootab pingsalt suve tähtsündmust – XXI tantsupidu. Foto: Erakogu

Kuidas kõik alguse sai

Kristina kohtus oma eestlasest abikaasaga Vilniuses. Seal abielluti ja sündis ka nende tütar. Kui laps oli pisike, kerkis päevakorda küsimus: „Mis saab edasi?“ Otsustati proovida elu Eestis. „Kuna mees oli Leedus elanud viis aastat ja rääkis vabalt leedu keelt, tundus aus proovida elu ka tema kodumaal,“ meenutab Kristina. Niisiis müüdi korter, pakiti asjad ja teekond uude ellu saigi alguse.

Praegu kasvab peres kaks last: 19-aastane tütar ja 14-aastane poeg. Mõlemad räägivad vabalt nii eesti kui leedu keelt, sest keele ja kultuuri edasikandmine on olnud vanemate jaoks teadlik ja oluline valik.

Keel kui lugupidamise märk

Eesti keelt pole Kristina enda sõnul kunagi õppinud, vaid see tuli ise igapäevase suhtluse, raamatute lugemise ja televiisori vaatamise käigus. "Kui austad riiki, mis sind vastu võttis, pead vähemalt suhtlustasandil keelt valdama," leiab ta. Muidugi oli tema suur kirg lugemise vastu siin suureks abiks. Lisaks aitas kaasa ka varasem soome keele oskus, mis soodustas eesti keele omandamist.

Soome keelt õppis ta Klaipėdas, kui astus ülikooli leedu filoloogiat õppima. Kuna soome keele valdajatel oli võimalus minna vahetusüliõpilaseks Turku Ülikooli, valis ambitsioonikas naine muidugi soome keele kallakuga kursuse. Hiljem kujunes soome keel ka suhtluskeeleks abikaasaga. „Meie armastuslugu algas omavahel soome keeles suheldes,“ muigab Kristina.

Karjäär, mis sündis julgusest

Kuigi hariduselt on Kristine filoloog, viis elu teda hoopis finantsmaailma. Tänu soome keele oskusele alustas Kristina Vilniuses Soome ettevõtte tütarfirmas administraatorina. Aja jooksul usaldati talle raamatupidamise assistendi roll ja nii leidis ta, et talle meeldivad ka numbrid. Magistrikraadi omandas ta küll auditeerimise valdkonnas, kuid lõpuks jäi ikka tööle raamatupidajana.

Pärast Eestisse kolimist tehti talle ootamatu tööpakkumine — pearaamatupidaja ametikoht samas ettevõttes, kuid Eesti harukontoris. Hoolimata Eesti seaduste mittetundmisest võttis ta julgelt pakkumise vastu. "See oli nooruse julgus. Mõtlesin, et küll õpin ära. Sellist võimalust ei pakuta ju iga päev, eriti välismaalasele."

Praeguseks on Kristinal raamatupidamise kogemust juba 24 aastat, viimased 18 aastat Eestis, sealjuures riigiettevõttes Omniva neist 10. Tänavu aprillis alustas ta aga juba uues riigiettevõttes, nimelt Eesti Energia gruppi kuuluvas ettevõttes Enefit.

Kristinat tunnustati 2021. aastal aasta raamatupidaja tiitliga. Foto: Erakogu

Südames alati leedulanna

Sidemed kodumaaga on Kristina jaoks endiselt väga tähtsal kohal. "Käime tihti Leedus, eriti pühade ajal. Lapsed teavad, et Leedu on nende teine kodu." Ta rõhutab, kui oluline on kultuuri ja keele säilitamine – mitte ainult endale, vaid ka oma lastele.

Eestit ja Leedut võrreldes tõdeb Kristina, et Eesti on olnud edukam e-riigi ja innovatsiooni vallas. „Leedu on konservatiivsem ja veidi aeglasem muutustele reageerima. Näiteks ei toimi veel Leedus e-hääletus, kuigi soovijaid on.“ Samas tunnustab ta leedulaste tundeerksust – midagi, mida tema hinnangul eestlased võiksid õppida: „Kui leedukas armastab, siis täie rauaga – ja vihkab samamoodi. Meil ei ole kombeks tundeid varjata.“

Kristina on täheldanud, et Leedu meedias räägitakse Eestist palju rohkem kui Eesti meedias Leedust. “Muidugi on eestlased leedukatest nii palju ees ja sellepärast jälgitakse Eesti tegemisi pingsalt.”

Küll aga on Leedu Eestist ees korvapallis ning korvpallivõistlustele elatakse Kristina peres väga emotsionaalselt kaasa. “See on meie pere igavene tüliallikas, sest kui Eesti ja Leedu mängivad ning Leedu peaks kaotama, siis võib lahutus tulla,” räägib Kristina leedulannale omase temperamendiga naljatlevalt. “Ma olen väga suur korvpallifänn ja alati Leedu poolt, ja mul on hea meel, et Leedu on vähemalt seal ees,” lisab ta.

Tänu tööle puutub Kristine tihedalt kokku ka Leeduga, mistõttu teab ta öelda, et Eestis käib asjaajamine palju lihtsamalt. Foto: Erakogu

Rikastab Eesti elu leedu kultuuriga

Kristina panustab aktiivselt leedu kultuuri tutvustamisse Eestis ja on ka Eesti Leedulaste Ühendus MTÜ juhatuse liige. Igal aastal toimuvad Leedu kultuuripäevad Vabaõhumuuseumis, kus saab nautida leedu toite, muusikat ja rahvatantsu.

Ta jagab innukalt sõpradele soovitusi, kui eesti keeles on mõni uus leedu autori teos ilmunud. Näiteks mainib ta Tiina Katteli suurepärast tõlget romaanile "Peetri keisrinna", mille kirjutas leedu kunstiajaloolane Kristina Sabaliauskaitė. "See on keeruline teos, aga tõlge oli imeline ja eestlased võtsid selle hästi vastu,“ on ta rõõmus.

Kristina võtab innukalt osa ka Eesti kultuurielust. Ta käib kontsertidel, näitustel, viimasel ajal on tihti sattunud Fotografiskasse. Lemmikartistideks on Traffic, Terminaator ja Ott Lepland. Lemmikkirjanikuks peab ta Indrek Harglat, kelle kuulsa raamatusarja „Apteeker Melchior“ raamatud on tal otsast lõpuni läbi loetud.

Samas tõdeb, et Eesti filmidega on tal keerulisem suhe: "Need on tihti väga kurvad. Näiteks film “Fränk” – tütar kutsus mind kinno , aga mul sisetunne ütles, et parem ära mine. Pärast tütar ütleski, et väga hea, et ma ei tulnud."

Kultuuride vahel elamise kunst

Pühade tähistamisel on nende peres esindatud mõlema maa traditsioonid. „Jõulud veedame alati Leedus minu vanemate kodus ja jõululaupäeval on pühadelaual 12 lihavaba rooga. Alles 25. detsembril võib liha süüa,“ räägib Kristina erinevustest Eesti ja Leedu jõulukommetes. „Minu abikaasa pole 20 aastat jõululaupäeval verivorsti saanudki!“ muigab ta. Ka lihavõtted veedavad nad perega Leedus – traditsioonid, nagu munade värvimine ja kirikus käimine, on osa identiteedist.

Ja kui eestlased söövad vastlapäeval hernesuppi ja vastlakukleid, siis nende peres algab päev leedu tava kohaselt pärmitaigna pannkookidega ning õhtuks süüakse hernesuppi ja vastlakukleid.

"Ma olen juba nii kaua Eestis elanud, et mind ei üllata enam eestlaste puhul miski. Aga alguses muidugi üllatas – just see, kui vaiksed eestlased on. Mees on mul ka kogu aeg vait. Ja siis olen mina, kes räägib palju ja keda on palju!"

Intervjueeris ja kirjutas Merit Pärnpuu.

Artikkel on osa meediaprogrammist „Mitme näoga Eesti“, mis toob esile Eesti kultuuririkkust. Meediaprogrammi toetab Kultuuriministeerium ja kaasrahastab Euroopa Liit.

Rohkem põnevaid materjale, mis on loodud meediaprogrammi raames, leiab veebilehelt kultuuririkkus.kanal2.ee