Ta ei vääri sind - ja sa tead seda

Foto: Shutterstock

Meile kõigile satub aeg-ajalt elus ette suhteid, millest on raske lahti lasta. Need suhted tõmbavad endasse, panevad partnerist sõltuma ja tunduvad vajalikud, lausa hädavajalikud. Anname andeks, harjume ära ja ütleme endale: „Ilma ei ole ju võimalik“.

Aga on.

Üks selline suhe on paljudel oma autoga. Ta seisab truult maja ees (kui parkimiskohaga on õnne), viib meid tööle, poodi ja nädalavahetusel mere äärde. Me hoolitseme tema eest, vahetame tema õli ja rehve, maksame tema kindlustuse ja uute piduriketaste eest. Ja nagu igas keerulises suhtes – läheme tülli, kui streigib käigukast või põleb mootorituli. Õhtul lepime aga taas ära.

Kas perel on ikka kahte autot vaja?

Paljud meist on andnud oma autole nime, lausa pooled autoomanikud usuvad, et nende ustaval sõidukil on sugu. Üks kolmandik peab teda „vanaks sõbraks“. Sõprus see ju justkui ongi, aga lihtsalt kallis, kohmakas, ühepoolne ja… toksiline.

Sest kui aus olla, ei paku auto meile enam ammu vabadust. Ta pigem võtab seda. Veel nõuab ta raha, aega, närve ja ruumi. Eriti Tallinna linnas, kus parkimiskoha leidmine on sport ja kütuse hind viskab hommikuti vererõhu lakke.

Kuid veelgi enam – ta mürgitab keskkonda. Iga linnasõit ei too ainult ummikuid ja parkimispeavalusid, vaid ka heitgaase ja peentolmu, mida me sisse hingame. Linnad kuumenevad, õhk muutub raskemaks, rohealad asenduvad parklatega.

Mis siis, kui sellisest mürgisest suhtest lõpuks lahti lasta? Nüüd kohe, mitte jääda ootama, et ehk suvel on parem või mõelda, et äkki järgmine auto ei võta nii palju kütust. Mis juhtub, kui öelda: „Aitab. Meil on aeg lahku minna.“

Kahe lapse isa ja vabakutseline fotograaf Hendrik tegi just seda. Varem kahte autot omanud pere loobus kesklinna kolides teisest autost ja soetas selle asemel hoopis kastiratta. Igapäevased autoomaniku olid ajapikku lihtsalt tarbetult koormavaks muutunud.

Nüüd sõidab Hendrik kastirattaga lapsed lasteaeda ja toob poest toidukraami koju. Pikemad käigud katab ühistranspordi, Bolt Drive’i või elektritõukerattaga. „Mul on vabadus valida enda jaoks kõige mugavam liiklemise viis,“ on ta rahul.

Mis on vabadus tegelikult?

Nii et mis on siis vabadus tegelikult? See on võimalus liikuda ilma omamiseta. Kui sul ei ole pagasnikus bensiinilõhna ega peas muret rehvihooaja pärast. Kui sinu valikud toetavad mitte ainult sind ennast, vaid ka su lapsi, naabreid, linna ja keskkonda.

Kuid me ei räägi siin ainult rahast või rohelisest mõtteviisist. Me räägime kergemast elust. Elust, kus liikumine ei keerle auto ümber ja vabadus pole seotud võtmekimbu suurusega.

Nii et kui tunned, et oled suhtes, mis sulle tegelikult ei sobi – võib-olla on aeg lahku minna. Võib-olla ei vaja sa autot. Võib-olla vajab linn sind ilma selleta.

Ja kes teab - võib-olla armud taas. Mitte masinasse, vaid oma linna. Ja planeeti.