/nginx/o/2017/08/04/6958011t1hb3d8.png)
/nginx/o/2025/05/23/16865167t1h0d48.jpg)
Isikliku sõiduauto omamine, mis veel hiljuti tähistas täiskasvanuks saamist ja iseseisvust, on kaotanud oma keskse rolli paljude noorte elus, näitab lääneriikide statistika. Juhiloa tegemine lükkub edasi või jääb üldse tegemata, auto ostu asemel eelistatakse sageli kombineeritud liikumisviise: ühistransporti, sõidujagamist ja rattasõitu. Seda mitte üksnes säästmise või mugavuse pärast, vaid ka seetõttu, et linnakeskkond ja elustiil on muutunud - koos ootustega tulevikule.
Konsultatsiooniefirma McKinsey 2023. aasta uuring näitab, et vanemate põlvkondade puhul on isikliku auto kasutamine tänases liikumisviiside valikus endiselt ülekaalus. Noorema põlvkonna (ehk generatsioon Z, kelle sünniaeg jääb vahemikku 1997-2012) liikumine on seevastu mitmekülgsem: ühistransport ja mikromobiilsus (näiteks tõukerattad ja rattaringlus) on populaarsemad, sest nad on oma liikumisviisides paindlikumad ja eelistavad sageli jagatud ning jätkusuutlikke lahendusi.
Tulevikku vaadates ütlevad tarbijad, et nad plaanivad vähendada sõltuvust isiklikust autost ning lisada oma liikumisvõimaluste valikusse rohkem jagatud teenuseid. Kõige silmatorkavam tundub see suundumus just jagatud sõidukite ja ühistranspordi puhul.
Muutunud maailm
London School of Economics and Political Science’i teadur Stephen Jarvis tõdeb oma 2022. aasta uuringus, et põhjuseid selleks on rohkem, kui esialgu tunduda võib. Ta toob välja mitmeid tegurid, miks noored, aga ka juba keskeale lähenevad inimesed auto omamist enam nii oluliseks ei pea.
Üks peamisi mõjutajaid on linnastumine. Üha enam inimesi elab linnas, kus elu on tihedamalt kokku koondunud. Töö, teenused ja vaba aja veetmise võimalused on käeulatuses ning kuhu ei jõua jala või rattaga, aitavad mugavad ja rahakotisõbralikud teenused nagu elektrilised tõukerattad, sõidujagamine, taksoteenus ja muu sarnane. Auto omamine, mida võis varem pidadada vältimatuks, võib nüüd muutuda lisakohustuseks, mis end kokkuvõttes ära ei tasu.
Lisaks muutis üleüldist elukorraldust pöördumatult ka koroonapandeemia. Paljud tööandjad mõistsid, et ei vaja tühjalt seisvaid suuri kontoreid ning otsustasid väiksemate pindade kasuks, ega nõua töötajatelt iga päev kontoris käimist. See omakorda langetas järsult tarvidust pidevalt autoga kontorisse ja tagasi sõita, jättes autod majade ette jõude seisma.
Ent mööda ei saa ka viimastel aastakümnetel muutunud sotsiaalsest reaalsusest. Paljud noored täiskasvanud seisavad praegu vastamisi majanduslike oludega, mis erinevad põhjalikult nende vanemate kogetust. Eluaseme, ent ka teenuste ja kaupade hinnad on tõusnud kiiremini kui palgad. Sellises olukorras kaalub igaüks, kas auto soetamine ja ülalpidamine on mõistlik ressursside kasutamine või leidub sellele ka soodsamaid alternatiive.
Veel on Jarvise sõnul oluline tegur hilisem pereelu alustamine. Üha enam noori saavad oma esimese lapse pärast 30. eluaastat või otsustatakse üldse lapsi mitte saada. Kui peremudel nihkub, kaob ka vältimatu vajadus logistilise iseseisvuse järele.
Numbrid räägivad oma keelt
Vahest kõige suurem põhjus peitub lihtsas faktis, et isiklikel sõidukitel põhinev liiklus linnas ei ole jätkusuutlik. Tallinna Tehnikaülikooli doktorant Joanna Laast osutab, et lisaks keskkonnamõjudele nagu kliimamuutused, õhusaaste ja müra, kaasnevad isiklike autodega ka liiklusummikud, avaliku ruumi ebaefektiivne kasutus ja sotsiaalne eraldatus.
Statistika näitab, et keskmine isiklik auto seisab 95 protsenti ajast kasutuseta ning kui see liigub, siis veab enamasti vaid 1,6 inimest. Samal ajal on just isiklikud autod Euroopa Liidus suurimaks transpordist tulenevate kasvuhoonegaaside allikaks, tekitades 61 protsenti kogu sektori heitmetest.
Eesti ei ole siinkohal mingi erand. 2022. aasta andmetel oli Eesti üks Euroopa Liidu kõige enam autostunud riike - tuhande elaniku kohta oli registris 637 sõiduautot. Rohetiigri andmetel on ka Eestis isiklikud sõiduautod suurimaks saasteallikaks transpordisektoris, andes märkimisväärse panuse kasvuhoonegaaside heidetesse.