/nginx/o/2025/04/25/16797906t1he010.jpg)
/nginx/o/2025/05/30/16879531t1h3cc7.jpg)
Juustumeister Denis Pretto (41) on pärit Põhja-Itaalia võluvast linnakesest Quinto Vicentinost, mis on tuntud oma rikkaliku ajaloo, kulinaarsete naudingute ja sõbralike elanike poolest. Eestisse tõi mehe teadustöö, kuid siia jääma sundis armastus eestlasest elukaaslase vastu, kellega koos soetati Tartumaale vana taluhäärber. Nüüdseks on ta Eestis elanud 13 aastat ning tunneb siinset elu, inimesi ja ärikeskkonda läbi ja lõhki. Vestleme temaga väikese hingetõmbepausi ajal, sest hommikune juustutegu on just seljataga.
Denis leidis tee Eestisse tänu õpirändele – esmalt käis ta Erasmuse vahetusüliõpilasena Rootsis, seejärel tuli järeldoktorantuuri Tartusse Eesti maaülikooli, kus kohtus oma tulevase elukaaslase ja laste ema Annemariga. Denisel on kõrgem haridus põllumajanduses ja doktorikraad tõuaretuses, aga Annemaril magistrikraad piimanduses ja doktorikraad toiduteaduses. Ühine kirg toidu, põllumajanduse ja loomade vastu saigi suhte vundamendiks.
Nüüdseks on neil kaks last, talu ning oma meierei, mis valmistab haruldaste lakooni tüüpi lammaste piimast erinevaid itaaliapäraseid hõrgutisi – pecorino-toscano tüüpi juuste, ricotta’t, burrata’t ja gelato’t.
Teadmistepagas tugineb peamiselt Itaalia kogemustele
Denise side kodumaaga pole katkenud – ema elab endiselt Itaalias ning ka enamik kontakte, mida ta juustuäris kasutab, alates tehnoloogiast ja toorainest kuni veterinaarnõustamiseni välja, pärinevad kodumaalt. Muide, ka Denisi vanemad tegelesid talupidamise ja piimatootmisega. «Kui midagi on loomadega valesti, saan nõu just sealt,» märgib ta.
Juustumeister tõdeb, et kui ta 2016. aastal Eestis juustu tootmisega alustas, oli keskkond soodsam kui Itaalias. «Siin oli kõik lihtsam – vähem bürokraatiat, vähem konkurentsi,» meenutab ta. Kuid pandeemia järel ja Ukraina sõja tõttu on olukord muutunud. «Praegu on Eestis ettevõtlusega alustada sama keeruline kui Itaalias,» lisab ta.
Samas hindab Denis siinse e-riigi eeliseid – palju saab teha kodust lahkumata, mis säästab aega ja närve. «Itaalias tuleb iga asja pärast füüsiliselt kohale minna,» ütleb ta muigega.
Kui nad 2018. aastal koos Annemariga ligi sada aastat vana Viinamärdi talu uuesti ellu äratasid, alustas koos nendega veel kuus-seitse käsitööjuustutootjat. «Nüüdseks on neist järele jäänud vaid kolm-neli,» tõdeb Denis kurvastusega ja lisab, et praeguses majandusolukorras ta sama äriga uuesti enam ei alustaks.
/nginx/o/2025/05/30/16879539t1h8602.jpg)
Elu Eestis – saun, omanäoline toit ja hoolivad lasteaiad
Eesti elu on Denis omaks võtnud. Saun, millesse ta armus juba Rootsis, on nüüd iganädalane rituaal. Kohalik toit, eriti varajane kartul koos tilli, sibula ja kiluga on üks tema lemmikuid. «Toiduvalik ja -kvaliteet on Eestis viimase 12 aastaga tohutult paranenud,» kiidab ta.
Huvitaval kombel meeldib talle siinsete toidupoodide sortiment rohkemgi kui kodumaal. «Näiteks teraviljahelbeid on siin kümneid erinevaid, Itaalias heal juhul viis-kuus,» toob ta näite. Kui ta kodumaale külla sõidab, viib ta alati kaasa kohalikku toitu – teraviljahelbeid, juustu ja muud head-paremat, mida kas Itaalias saada pole või pole sama hea kvaliteediga.
Denis paneb südamele, et Itaalia ei ole toidumeka, kus igal pool hästi süüa saab. Häid kohti pead teadma, suvalisse söögikohta ei astu ta ka ise kunagi sisse. Reeglina asuvad ehedat, värskest toorainest tehtud toitu pakkuvad trattoria’d turismiatraktsioonidest eemal, mõnes nurgataguses kohas.
Ka gelato’t ostes tuleb olla tähelepanelik ja teha eeltööd. «Itaaliaski on palju jäätisetootjaid, kes segavad lihtsalt piima ja pulbri kokku. Maitse järgi saab kohe aru, kas tegu on naturaalse või tehistootega,» kinnitab ta.
Denise sõnul on nad Viinamärdi talu gelato maitsed paika timminud põhjaliku töö tulemusel, milleks kulus neli aastat. «Gelato valmistamisel kasutame vaid väga hea kvaliteediga naturaalseid lisandeid, näiteks on maasikad pärit Marjamaa talust, pistaatsia- ja sidrunikreem Itaaliast ning Bourbon vanill Madagaskarilt,» räägib ta.
Eesti puhul hämmastab teda positiivses mõttes asjaolu, kui palju on siin häid lasteaedu ja kohti, kus korraldada näiteks lapse tähtpäevi. «Meie noorem laps on viimast aastat lasteaias ja selleks puhuks korraldatakse lasteaias lõpupidu. Itaalias sellist kommet pole, see tundus mulle alguses veider.»
Itaalia temperament vs. Eesti rahulikkus
Kultuuride erinevusest rääkides tunnistab Denis, et Eesti mehed on palju kinnisemad kui itaallased. «Itaallasega oled sõber esimesest pilgust. Eestlastega tuleb esmalt pingutada, aga kui barjäär ületatud, on tugevad sõprussuhted võimalikud,» ütleb ta.
Seevastu Eesti naised on palju avatumad ja iseseisvamad, kui võrrelda neid itaallannadega. «Itaalias on kombeks veel 30ndate eluaastate keskelgi elada koos vanematega, aga Eestis alustatakse juba 20ndate alguses iseseisvat elu.»
Ka rahvustunde osas on erinevused suured. «Itaallased on patrioodid ainult jalgpalli ja toidu osas. Eestlased tunnevad oma maa vastu sügavat uhkust.» Denise üllatas, kui kiindunud on Annemari oma koduriiki ja kui põhjalikult ta tunneb Eesti ajalugu.
Kolmkeelne kodu ja igatsus päikese järele
Denisel ja Annemaril on kaks poega – Artur ja Aron. Kodus valitseb keeleline distsipliin: lapsed räägivad isaga itaalia ja emaga eesti keeles. Omavahel suheldakse inglise keeles. «Me armusime inglise keeles, seega tunduks kummaline nüüd teist keelt kasutada,» selgitab Denis, kes küll suhtlustasemel valdab eesti keelt. Näiteks oma töötajatega suhtleb ta vaid eesti keeles.
Kuigi Denis tunneb Eestis end koduselt, igatseb ta mõnikord Itaalia päikese järele, eriti kaamose ajal. «Need kolm kuud – november, detsember ja jaanuar – on kõige raskemad.»
Tulevikuväljavaated ja tänutunne
Denise hoiab Eestis tegusana töö, pere ja ettevõte, mille nimel on palju pingutatud. «Kui ma juustu ei teeks, toodaksin ehk midagi muud – toit on itaallaste kirg,» ütleb ta.
Elu siin on andnud talle eneseusalduse ja oskuse ka inimesi juhtida. «Mul on kolm töötajat ning see on õpetanud mind olema parem suhtleja ja probleemide lahendaja.»
Kuigi ta ei näe kultuuride vahel palju sarnasusi, usub ta, et eestlaste ettevõtlikkus seob neid just Põhja-Itaalia rahvaga. «Eestlane tahab midagi ise teha ja oma kätega luua. See on tuttav tunne.»
Intervjueeris ja kirjutas Merit Pärnpuu
Artikkel on osa meediaprogrammist „Mitme näoga Eesti“, mis toob esile Eesti kultuuririkkust. Meediaprogrammi toetab Kultuuriministeerium ja kaasrahastab Euroopa Liit.
Rohkem põnevaid materjale, mis on loodud meediaprogrammi raames, leiab veebilehelt kultuuririkkus.kanal2.ee
