T, 6.12.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Eesti Vabariigi kodud

Alo Lõhmus
Eesti Vabariigi kodud
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Foto: Eesti Filmiarhiiv

Eesti Vabariik ja eestlase kodu on lahutamatud. Hukkub üks, on peagi lõpp ka teisel. Inimeste mälestusi oma lapsepõlvekodudest Eestis enne II maailmasõda luges Alo Lõhmus.


Nõukogude võim pani talu maha jätma

See oli kehv talukoht, kunagine koolitalu Kehtna vallas vaid viie hektari põlluga. Ometi hoidis ta hinge sees Juhanil ja Juulil ning nende 1923. aastal sündinud pojal Lembitul. 1939. aastal võttis Juhan 2040 krooni laenu ning ostis seni rendil seisnud talu endale. Tegelikult pojale.

«Isa võttis pangalaenule tagatisallkirja minu tädimehe käest. Ta ei tahtnud laenu küsimist suure kella külge panna,» kirjutab Lembit üle poole sajandi hiljem vastuseks Eesti Rahva Muuseumi küsitluslehele. «Mina olin siis 16-aastane ja eks minule oligi see talu mõeldud.»

Tegelikult oli peres ka tütar, kuid tema lapsendati juba varakult sellesama tädi perekonda.
Tüdrukule osteti kaasavaraks jalgratas ja Singeri õmblusmasin ning anti lisaks üks lehm, paar lammast ja seapõrsast. Rohkem pärandust ta ei saanud – milleks nii väikest talupidamist enam poolitada!

Lembitu lapsepõlvekodu oli lihtne, et mitte öelda vaene. Maja oli saja-aastane rehielamu, kaks kambrit otsa ehitatud. Vundament oli kohati maa sisse vajunud, jämedad palgid mädanenud. Rehealust kasutati talvel laudana, seal elasid hobune ja lehmad.

«Lapsepõlvekodu mööbel oli lihtne ja põhiliselt vanaisa tehtud,» mäletab Lembit. Rehetoas seisis lihtne laud, istumiseks kaks pinki. Ühes nurgas – seal elas Lembit – troonis tisleripink. Laudpõrandatega kambrite ehteks osteti kolmekümnendate aastate alguses laadalt neli tooli, kuid need lagunesid kiiresti, sest olid tehtud toorestest laudadest. Riideid hoiti seintele löödud naeltele riputatuna. Eeskambris seisis seinal kusagilt oksjonilt ostetud peegel ja selle all ühe sahtliga väike riiul. Seinal lõi täistunde ka kell, mille valgest keraamilisest materjalist sihverplaadile olid maalitud lilled.

«Ma mäletan isegi seda, kuidas rehetuba peergudega valgustati. Õues ja laudas liiguti laternaga. Igapäevast valgust andis väike 5-liiniline petroolilamp, kuid suurte pühade aegu pandi põlema suur 15-liiniline petroolilamp, isa-ema pulmakink,» kirjutab Lembit.

Suure lambi alumine osa oli valgest mattklaasist nikerdustega ja roosaks värvitud lilledega. Lamp tegi toa imepäraselt valgeks ja isegi soojendas natuke. Mehed süütasid lambiklaasi kohal paberosse.

Selles talus ei visatud midagi niisama minema. Isegi lõhkiläinud savikausile puuriti augud sisse, et pragunemine peatuks, ning siis seoti kauss tugeva niidiga uuesti kinni. Kõlbas kas või keedetud kartulite hoidmiseks.

Algkooli lõppedes töötas Lembit üheksa aastat oma kodutalu ülesehitamisel – sõna otseses mõttes. Esimese tööna püsititas poiss taluõuele vaheaiad, nii et ukseni pääseks ka ilma sigade jooksuaeda läbimata. Siis otsustatigi, et isa jätkab põllutöid, ema kodutöid, Lembit aga hakkab hooneid püstitama. 1939. aastal ehitas ta peaaegu üksinda viljaküüni. 1942. aastal karjalauda, 1943. aastal uue kõrgete lagedega elumaja ja enne kollektiviseerimist veel puukuuri ja aida.

«Uue elumaja ehitasin sõrestikseinaga, mille täitsin saepuruga,» meenutab Lembit. See oli revolutsiooniline uuendus, otse peenematest ajakirjadest ja näitustelt koju toodud idee. Kogu külarahvas kritiseeris plaani ja käis hoiatamas, et kes siis saepuruhunnikus elab! «Aga maja sai väga soe,» märgib Lembit helgelt. «Nii võitis uus vana.»

1943. aastal sõlmis isa Lembituga lepingu, milles tunnistas poisi ametlikult pärijaks.
«Kuid mina läksin 1944. aastal ära linna. Vältimaks mobilisatsiooni ja mingil määral ette aimates eelseisvaid raskeid aegu põllumajanduses, asusin elama, töötama ja õppima Tallinna.»

Ohvitser ei jõudnudki oma koju

Erik-Herbert (sündinud 1928) võis olla nelja- või viieaastane, kui nende koju tuli rätsep. Poiss pandi toolile seisma ning talt võeti mõõdud. Rätsep valmistas lapsele ehtsa Kaitseliidu mundri – pikkadel pükstel olid lampassidki peal. Isegi vormimüts tehti poisile nagu päris.

Sest selline oli ka tema isal, Kaitseliidu Tallinna maleva pealikul, Vabadussõja kangelasel ja kahekordsel Vabadusristi kangelasel Friedrichil. Pärast mõneaastast teenimist Valgas naasis perekond Tallinna ning kolis elama ilusasse korterisse vaiksel Wiedemanni tänaval Kadriorus.

See oli idülliline eluase. Hommikuti läks kõik see mees Kadriorust jalgsi mööda Narva maanteed kooli: õde Maylis tütarlastegümnaasiumi, Erik-Herbert J. Westholmi era-humanitaargümnaasiumi ning isa astus trammi peale, et sõita Kõrgemasse Sõjakooli. Väike õde Pia jäi veel emaga koju.

Nende kodumaja oli verivärske. Baltisaksa perekond Weiss sai selle valmis alles 1936. aastal. Kuuest korterist neljas elasidki nad ise, kaks oli välja üüritud. Maja peaust ehtis kivitahvel vapikujutise ning tähtedega R.W. (Robert Weiss). Hoone ümber laiutas aed alati kõnniteede ja roosipeenardega.

«Korterisse suubus trepikojast kaks ust – üks köögi esikusse, teine päris esikusse,» kirjeldab Erik-Herbert oma peamist lapsepõlvekodu. «Esikust vasakule oli isa kabinet, kus ka kamin. Mööbliks kirjutuslaud, raamatukapp ja kušett. Esikust läks saali. Siin oli pehme mööbel, diivan, kaks pehmet tooli ja kaks tumbat, ümmargune diivanilaud ja klaver. Klaveri kohal seinal oli Fr. Chopini portree. Põrandal oli vaip. Saali ja söögitoa vahel olid seina sisse liikuvad klaasitud uksed. Seega sai need kaks ruumi ühendada üheks suureks ruumiks.

Söögitoas oli ümmargune tammepuust laud, mida vaheklappidega oli võimalik väga suureks teha. Laua kohal laearmatuuri küljes oli tammetõru kujuline elektrikell kööki, vajaduse korral teenija kutsumiseks, mida kasutati külaliste puhul. Söögitoas oli ka tume tammepuust puhvetikapp. Akna all oli «bidermeier» stiilis väike laud, mille peal hõbenõud. Oli kaks magamistuba. Ühes magasid vanemad, teine oli lastetuba. Magamistubade ees piki välisseina oli suur rõdu. Köögi juures oli teenijatuba. Ei puudunud ka vannituba.»

Ema mängis tihti klaverit, äratades nõnda näiteks lapsi nende sünnipäevadel. Seejärel ootasid sünnipäevalast kõrvaltoas kaetud laud kringliga, põlevate küünalde ja kingitustega.
Isa soovis soetada siiski päris oma kodu. Ta maksis korteriühistus «Peavari» sisse 15 000 krooni ning sai osanikuks majas, mis 1940. aastal valmis Gonsiori ja Laulupeo tänavate nurgale. Kuid sellesse korterisse perekond kolida ei jõudnudki.

«Viisakam tervitab esimesena,» lahendas kindral Laidoner küsimuse, kas tänaval kohtudes peab esimesena käe mütsi juurde tõstma Eesti või Vene ohvitser. Isa pidi mundri küljest lahti harutama Vabadusristi, Scoutspataljoni ning sõjakooli märgid ja kolonelipagunid ning asendama need viisnurkadega.

«Mida tundsid seejuures isa ja teised Vabadussõja kangelased, võib ainult oletada,» nendib poeg.

Siis isa vallandati. Ta sai viimaks tööd ETK nahalaos lihttöölisena. Westholmi gümnaasium likvideeriti. Wiedemanni tänava maja korterisse kolis Punaarmee venelasest ohvitseri perekond, Erik-Herberti pere leidis ulualust sugulaste väikeses puumajas.

1941. aasta juunis sõitsid lapsed maalt Tallinna, ema sünnipäevale. Sealt küüditajad nad leidsidki.

Töölispere võitles viletsusest välja

Naabermaja peremees armastas õhtuti poodi sisse astuda ja isale oma rasket elu kurta. Põhiliselt valmistas naabrile muret minia riivatu käitumine.  «Oh sa mudakurat…» vandus naabrimees tasakesi, võttis taskust lapiku pudeli ja rüüpas lonksu lohutu-seks. Ega isagi suu kuivaks jäänud.

Poepidajast emale olid need tipsutamised täiesti vastukarva. Kuid sel pinnal sündinud vastuolud olid ka ainsad sõnelused, mida Eugen (sündinud 1917) oma vanemate vahekorrast mäletab.

Ema oli ärivaistuga, isa oli tööline. Kunagi oli isa olnud rikas, saades oma isalt päranduseks 3000 rubla. Paraku ostis ta nende eest mingi Harkovi panga laenupabereid…

Ema ettevõtlikkus rebis pere välja armetust Turaka saunast Rapla lähedal, kuhu põgeneti Esimese maailmasõja eest, ning pani nad Tallinnas vürtspoodi pidama. Isa käis päeva esimesel poolel tööl vabrikus ning osales poetöös vaid õhtuti.

«Ema oli suhtlemisaldis ja abivalmis, isa seevastu ettevaatlik ja pikatoimeline,» paneb Eugen aastakümneid hiljem paberile.

Pere pidas poodi algul Pärnu maan-teel tikuvabriku kõrval. Seejärel koliti Viljandi tänavale, kus elas palju Lutheri vineerivabriku töölisi. Just nemad moodustasidki poe klientuuri.
Kunded said peagi omainimesteks ja kui neil oli rahaga parajasti väike vahe sees, siis polnud leiva ning leivakõrvase müümine «raamatu peale» probleemiks. Kaupmehe usaldust ei kuritarvitanud keegi. Poisid aitasid ema poetöödel ja ka majaperemeest näiteks lume koristamisel. Tähtsamaid poekundesid pidid lapsed viisakalt teretama. Sünnipäevadel ootas neid tahvel Kave šokolaadi.

Poe kõrval asuv korter oli aga väga kitsas. Sisuliselt elati neljakesi ühesainsas 18-ruutmeetrises toas. Paari puuvoodit, riiulit ja kappi täiendas akna alla paigutatud söögilaud, kus Eugen tegi oma koolitööd ning väike vend mängutööd. Ainsa luksusena soetas perekond detektorraadio, millel oli kaks paari kõrvaklappe. Nüüd sai kogu pere – igaühel üks klapp – neljakesi Onu Moori kuulata. Valgust andis endiselt petrooleumilamp.

«Oma üldilmelt oli meie korter tüüpiline töölispere eluase, sisustatud vastavalt minimaalsetele vajadustele ja majanduslikele-ruumilistele võimalustele,» hindab Eugen. «Väikekodanlikke kummutikaunistusi peale kahe kuldkollase ebamäärase otstarbega vaasi (pulmakink!) meil ei olnud. Tagantjärele mõeldes võib arvata, et vanemate talupojalikku mõttelaadi ei suutnud linna kodukultuuri aabitsatõed mõjutada.»

Isa suri 1932. aastal «peapõletikku». Kuid tema 1000-kroonine elukindlustus ning majaperemehe pakutud lisatuba avardasid perekonna eluvõimalusi. Pojad pandi kooli ning neile osteti ülikonnadki. Kui 1939. aastal hakkasid ringlema jutud krooni kursi peatsest langusest, oli perekonnal nii palju vaba raha, et see paigutati kirjutuslaua, puhvetikapi, ümmarguse söögilaua ning kuue tooli ostmisse.

Väike vend hukkus 1944. aastal. Ta oli Eesti Korpuse ridades parajasti marsil Saaremaale, kui ühe Vene väeosa tsisternauto Kohila lähedal Eesti sidemeeste kolonni sisse sõitis. Eugen tuli sõjast tervena koju ning elas samas korteris veel kolm aastakümmet. 1975. aastal eraldati talle uus elamispind Õismäele.

Uus kord võttis rentniku õnne

Rentniku poeg Arnold (sündinud 1922) oli kolm aastat vana, kui perenaine, kelle talu nad parajasti rendile võtsid, last vihahoos lõi. Poiss oli punase sõstra põõsa küljest marju söönud.

Väike Arnold puhkes kibedasti nutma. Isa-ema lohutasid last: kannata veel, varsti me ostame endale päris oma kodu! Järgmine kord kurja perenaist kohates poiss teataski: «Me saame keväde omal uue kodu – iluseme ku talu õunaaia!»

«Ilusam kui talu õunaaed» – see vormel jääb Arnoldi kõnepruugis ilu ülivõrdena käibima elu lõpuni. Siiani oli pere käinud talust tallu, elades igas neist vaid paar aastat. Kuid 1927. aasta 23. aprillil (nagu iga kolimine, võetakse ka see ette jüripäeval) loksus Arnold vankril koos vanaemaga viimaks päriskodu poole. Majakraamiga koormatud vankrit vedas hobune nimega Ludmilla, koduloomad kõndisid omal jalal. Lõpuks hakkas paistma uue kodu maamärk: murdunud ladvaga kuusk.

Selles talus algas tammsaarelik võitlus põllukivide ja kidura maaga. Kuna Eesti lihaeksport edenes, hakkas isa esimesena oma külas kasvatama paljasnahkseid valgeid sigu. Senised sead olid kõhnad ja karvased, tuues ilmale vöödilisi põrsaid.

Isa tõusis iga päev hiljemalt kell viis, korjas hobusepabulaid, tegi seejärel toas tule pliidi alla ning hakkas seatoitu valmistama: segas hobusepabulad jahu, koorega keedetud kartulite, toidujäätmete ning sooja veega. Seejärel alustasid isa ja ema lehmalüpsi. Lehmade nimed olid Õie, Lehte, Lilli, Aasa, Maasik, Mustik, Lonni ja Sirel.

«Meie kodus oli puhas. Puhtusepidajad olid mõlemad vanemad,» tunnustab Arnold oma vanemaid. «Ainukesena külas oli meil tilaga nõu, kuhu valati kopsikuga katlast sooja vett. Selle all pesti käsi-nägu-lauanõusid jne. Mujal külas pesti kõikjal pesukausis.»

Isa oli kaks talve koolis käinud, kuid tal oli kaunis käekiri ning ta rääkis lisaks Tarvastu murdele ladusalt ka saksa ja vene keelt. Tal oli imetlusväärne arvutusoskus: talvisel palgiveol suutis ta mõne minuti jooksul peast rehkendada koormas olevate palkide koguse kümnendiktihumeetrilise täpsusega, teades vaid palkide ladvaläbimõõte ja pikkust.

Kuid jõukust majja ei tulnud. Kehvema ilmaga ei pääsenud Arnold õue, sest tal polnud sobivaid riideid ega jalanõusid. Esimese päris mänguasja sai ta viieaastasena: tädimees kinkis õhupüssi, millel käis püssitoru otsa nöörijupiga kork tulistamiseks.

Jah, võib-olla oli isal pärisperemehena nüüd lubatud maanteel võrdselt teiste peremeestega sõita ning isegi neist mööda ajada – tegu, mida veel kolmekümnendail rentnikele pahaks pandi. Võib-olla oli perel ka paremaid päevi, eriti ema 30. sünnipäev, mil maja muutus suureks tantsusaaliks. Kuid Nõukogude korra saabudes juhtus midagi, millel Arnold pikemalt peatuda ei taha: isa lahkus pere juurest, jättes maha nii talu kui naise ja poja.

«Lapsepõlvekodu hindan praegu: ei oleks tohtinud soetada materiaalset heaolu,» kirjutab Arnold üheksakümnendate aastate alguses. «Vahendid oleks tulnud suunata igapäevasteks vajadusteks. Niikuinii võttis nõukogude võim kõik ja hävitas aastatega loodu.»

Isegi hõbekapsliga taskukella, mille oli Arnoldile pärandanud vanaisa, röövivad 1949. aastal küüditajad.

Ärimehe viimseks koduks sai Siber

Kui asjad läksid halvasti, siis teenis Aleksander leiba elukutselise maadlejana. Kui asjad läksid paremini, siis pidas ta Peterburis või Tallinnas kohvikut ja pagariäri. Ühte sellisesse saabus tööd ja õnne otsima 16-aastane Valga tüdruk Jenni. Õnn oligi ootel. 1924. aastal sündis Jennile ja Aleksandrile poeg Kuno.

Tagantjärele meenutades ei saa Kuno oma lapsepõlve seostada ühegi konkreetse koduga. Sest tema isa Aleksander jäi truuks oma võitmatule äritungile, mida ei suutnud varjutada ka regulaarselt korduvad ebaõnnestumised.

«1930. aastatel oli peaaegu igas majas väike pood. Tänav oli täis unistusi ja iseseisvust, kus iga poodnik, kes müüs lilli või ajalehti või tegi rätsepa, saapaparandaja tööd, oli oma kuningas. 1990. aastatel on tänav vaikne ja unelmateta,» võrdleb Kuno kahe Eesti Vabariigi ärikliimat.

Vastavalt äriõnnele vahetusid ka perekonna korterid. «Isa vürtspoed või pagariärid või sööklad läksid tihti pankrotti. Kui see juhtus, siis isa töötas kelnerina või pagarina, kuni raha kogunes, et uut poodi alustada,» meenutas Kuno uue Eesti aja alguses. «Elasime poodide lähedal või kõrval või ülemisel korral nii Tallinna mitmes linnaosas (Pelgulinn, Lasnamäe, Kopli) kui ka Riias, Valgas, Viljandis ja Kehras. Olime igavesed urbaansed nomaadid, alati valmis rändama.»

Ainsad esemed, mis uutesse kodudesse alati kaasa võeti, olid klaver ning paar maali. Ülejäänud majakraam oli liikuvat eluviisi arvestades võimalikult vähene ja hädapärane: voodid, toolid, paar lampi.

«Valitses kasutuslikkus, mitte esteetika,» märgib Kuno.

Ärimehe tutvusringkond oli lai ning kirju. Aeg-ajalt leidsid vürtspoodniku korteris ulualust skandaalidesse sattunud sõbrad või vägivaldsete meeste eest põgenenud sõbrannad. Lapsele jäi eriti eredalt meelde üks meesterahvas, kes oli kellegi kogemata ära tapnud, varjas end nüüd politsei eest ning oli juhtunust sügavalt masendunud. Seitsme- või kaheksa-aastane poiss pisut kartis seda külalist. Politsei otsiski aeg-ajalt kortereid läbi, püüdes tabada jälgi isa salaviinaärist.

Paremail päevil võeti korterisse teenijad. Needki olid mälestusväärsed. «Millegi pärast pidin mina nendega samas toas magama. Nii oligi, et minu varasemad sugulised vaimustused said tegelikuks teenijatega.»

Kuno mäletab, et isa ei palunud kunagi kelleltki abi. Kuid pojale ütles ta:  «Vaata minu väikest sõrme: nii kaua kui see liigub, ära karda midagi – tulen sulle alati appi!»
Samade sõnadega julgustas Kuno oma poegi, kes sündisid juba kaugel Ameerikas. See lause ning ettevõtlik vaim jäidki tema ainsaks päranduseks Siberisse viidud isalt. 

Artikkel põhineb Eesti Rahva Muuseumi küsitluslehele «Kodu ja pere» (koostanud Heiki Pärdi) antud vastustel.

Fotod ei ole lugudega seotud.

Märksõnad
Tagasi üles