Tartu Ülikoolis kaitstud Annely Sõsteri magistritöö kohaselt teavad noored küll internetis valitsevatest ohtudest, kuid laste arvates need ohud neid ei puuduta ja pigem tõstetakse esile internetiga seotud tehnilisi probleeme.
Magistritöö: lapsed kohtuvad veebituttavaga uudishimust
8. juuli 2012, 14:57
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eelmisel aastal kaitstud magistritöö «Interneti kasutamise teadlikkusest ja sellega kaasnevad ohud I ja II kooliastme õpilaste seas» kohaselt pole suurem osa esimese ja teise kooliastme lastest (72 protsenti) mitte kunagi kohtunud oma veebituttavaga, kuid 21 protsenti oli mõnikord kokku saanud ja 7 protsenti oli sageli oma veebituttavaga kokku saanud.
Veebituttavaga kokkusaamine sõltus kooliastmest, sest nooremad õpilased polnud sama altid kohtuma oma veebituttavaga kui vanemad õpilased, vastavalt 81 protsenti ehk 209 esimese kuni kolmanda klassi last ning 62 protsenti ehk 137 neljanda kuni kuuenda klassi last ei olnud mitte kunagi kohtunud oma veebituttavaga.
Peamine põhjus, miks õpilased ei ole kohtunud oma uue veebituttavaga on see, et nad ei ole ise tahtnud või neil ei olegi sellised tuttavaid. Peamiseks takistajaks olid õpilased ise või mõni perekonna liige.
Esimeses kooliastmes kohtuti veebituttavaga, sest uus veebituttav oli tegelikult sõber või koolikaaslane ja oldi tänaval juhuslikult kokku satutud.
Seevastu teise kooliastme õpilased olid oma uue veebituttavaga kokku saanud uudishimust, et näha missugune ta päriselus välja näeb. Toodi välja ka, et põhjuseks oli olnud see, et uus veebituttav oli meeldima hakanud.
«Lastel puudub ohutunne, nad on riskialtid, soov näha milline see veebituttav tegelikkuses välja näeb-antud aspekt on toodud laste endi poolt välja,» arvas Sõster.
Ebasobivad materjalid
Valdav enamus (90 protsenti) esimese kuni kuuenda klassi lastest ei ole internetis olles mitte kunagi külastanud pornograafilise sisuga lehekülgi, 10 protsenti oli mõnikord ja mõni üksik oli sageli külastanud pornograafilise sisuga lehekülgi.
Internetis soovimatu seksuaalse sisuga kommentaaride saamine sõltus kooliastmest: noorematest valdav enamus (88 protsenti ehk 230 õpilast) polnud mitte kunagi ebameeldivate kommentaaridega kokku puutunud.
Samas vanemate hulgas polnud nende õpilaste osakaal niivõrd suur, jäädes 71 protsenti (157 õpilast) juurde. Mõnikord oli seksuaalse sisuga kommentaare saanud 9 protsenti (24 õpilast) noorematest ja 27 protsenti (59 õpilast) vanematest koolilastest.
Võrdselt 3 protsenti nii I kui ka II kooliastme õpilastest puutuvad sageli kokku soovimatute kommentaaridega.
Ahistatakse väheseid
Suuremat osa (88 protsenti) esimese kuni kuuenda klassi õpilastest ei oldud internetis mitte kunagi kiusatud või ahistatud, 11 protsenti on kokku puutunud kiusamisega mõnikord ning 2 protsenti ahistatakse sageli. Kiusatavaks langemine ei sõltunud kooliastmest.
Ahistamise tekitatud reaktsioonis olid aga esimeses ja teises kooliastmes põhimõtteliselt erinevad: kui üle poole vastanutest räägivad toimunust kodus (enam esimese kooliastme puhul), siis teises kooliastmes blokeeritakse sõnumi saatja.
Kõige enam leidus vastanuid, kes arvasid, et seoses internetiga halba ei olegi. Kuigi lapsed teadsid ohtudest ja olid kuulnud, et internetis võivad olla halbade kavatsustega inimesed, tundsid nad, et need ohud neid ei puuduta ja pigem nimetati negatiivsena arvuti ja internetiga seotud tehnilisi probleeme.
Sõsteri sõnul oli tema jaoks kõige üllatavamaks, et valdav enamus (93 protsenti) I ja II kooliastme õpilastest ei olnud internetis mitte kunagi teisi kiusanud või ahistanud.
«Kõige huvitavam oli see, et kõige enam leidus vastanuid, kes arvasid, et seoses internetiga halba ei olegi, negatiivsena nimetati pigem arvuti ja internetiga seotud tehnilisi probleeme,» sõnas Sõster. «Lapsed ja noored teavad üldjuhul ohtudest, on kuulnud, et internetis võivad olla halbade kavatsustega inimesed jne, aga nad tunnevad, et neid need ohud ei puuduta.»
Autor tõi esile, et sarnased tulemused toodi välja ka Eurobaromeetri kvalitatiivuuringus (küsitletud 9–10- ja 12–14-aastaseid lapsi kõigis 27 ELi liikmesriigis ning lisaks Norras ja Islandil).
Nii esimese kui ka teise kooliastme õpilased peavad interneti puhul kõige toredamaks seda, et saab mängida mänge ja suhelda sõpradega.
Nooremad õpilased aga tähtsustasid rohkem mängimist ja vanemad õpilased suhtlemist. Sagedamini nimetati ära ka info otsimist, suhtlusportaalide kasutamist ja muusika kuulamist.
Perekondlik arvuti
Lisaks selgus, et umbes igas teises kodus oli vähemalt üks arvuti ning igas kolmandas kodus kaks arvutit. Küsitlusest osavõtnud lastest 12 protsendil oli kodus kolm arvutit.
Kõige väiksem oli nende perede osakaal, kus polnud ühtegi arvutit. Sellised oli 5 protsenti arvutatuna kõikide laste vastuste põhjal.
Oma isiklik arvuti oli vaid 5 protsendil vastanutest. Ülejäänud jagavad seda teiste pereliikmetega ja arvuti asukohana oli kõige populaarsem koht elutuba.
Üldiselt kasutavad lapsed kõige rohkem internetti kodus (38 protsenti) ja koolis (25 protsenti). Keskmiselt veedavad I kooliastme päevas lapsed arvutis 1,8 tundi (internetis 1,6 tundi) ja II kooliastme lapsed 2,5 tundi (internetis 2,4 tundi).
Sõster lisas Postimehega suheldes, et kuigi tema töös ei uuritud, kas pere lapse internetikasutust jälgis, jäi siiski mulje, et väga paljudel lastel ei ole kodus internetiga seonduvaid piiranguid.
«Võib arvata, et lapsed on üsna omapead internetis. Nad tunnevad, et on ise otsustajad selle üle, kui kaua ja mida nad internetis teevad, sageli on lapsed ka tehniliselt osavamad oma vanematest,» sõnas Sõster.
Uuringus osales 496 Pärnu-, Põlva-, Tartu-, Viljandi- ja Võrumaa esimeses kuni kuuendas klassis käivat last vanuses 7 kuni 13 eluaastat. Esimeses kooliastmes õppis 271 ja teises kooliastmes 225 vastajat.