Ma tundsin neid

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Aino – 12, Paula – 10, mina – 8. Me elasime tavalist laste elu, ehkki olla väljasaadetute laps ei olnud kerge.

FOTO: Erakogu

 Postimees.ee taasavaldab küüditamise 61. aastapäeva puhul varem lehes ilmunud mälestusi.

Erakordsete mastaapidega kuritegu algatati NSVL Ülemnõukogu seadlusega. NL siseminister
Kruglov esitas Stalinile aruande: 1949. aasta märtsis küüditati Eestist, Lätist ja Leedust kokku 30 630 peret, 94 779 inimest, põhiliselt naised, lapsed ja vanurid. Ohvrite nimekirja täpsustavad ajaloolased siiani. Venemaal sündinud Endel Kraav kirjutab, kuidas nende pere juba 1931. aastal Koola poolsaarele küüditati ning mis moel ta ise 1949. aastal küüditajaks saamisest napilt pääses.


Oli märtsi algus aastal 1949. See päev algas minu langevarjudiviisis, mis paiknes tol ajal Ostrovi linnas (Velikaja jõe kaldal, umbes 50 km Pihkvast), nagu tavaliselt: äratus, võimlemine, hommikusöök, ja siis ootasid oma järjekorda igapäevased õppused. Aga midagi tuli vahele, midagi väga tähtsat. Seda võis välja lugeda ohvitseride käitumisest, kes rivistasid meid suurele väljakule, kuhu toodi välja isegi polkude lipud. Teisiti ju ei saanud, kui meid ootas ees Suure Stalini käskkirja ettelugemine. Meil, meie diviisil käskis Suur Juht saata välja rahvavaenlased Eesti Nõukogude Sotsialistlikust Vabariigist. Sõdurid vaikisid. Meie arvamused, meie tunded ei huvitanud kedagi. Üks politruk luges ette kirja Stalinile, milles teda tänati usalduse eest ja kinnitati, et käsk saab täidetud.



Algasid ettevalmistused. Autod – korda, lahingurelvad – korda, ja neid laaditi tõeliste kuulidega.



Ma tegin kõik, mis kästi, aga süda valutas. Teadsin, et kui praegu ütlen, et ma ei lähe, et see on ju minu rahvas, võidakse mind kohe seina äärde panna ja maha lasta. Ei, sellist surma ma endale ei tahtnud, seda enam, et see ei aitaks kedagi – väljasaatmine toimub niikuinii, minuga või ilma.



Aga juhtus midagi ootamatut: minu juurde astus meie pataljoni poliitiline juht, kapten. Ta vaatas mind mõni aeg vaikselt, mõtlikult, kuidagi hindavalt ja ütles siis aeglaselt:


«Sina ei sõida meiega. See on otsustatud. See töö ei ole sinu jaoks – sa oled ju eestlane.»


Ta pööras ringi ja läks.



Kahe päeva pärast olid nad kõik läinud. Meie kasarmusse jäid kohale ainult mõned haiged ja mina – korrapidaja. Kui midagi polnud teha, istusin valvelaua juures ja mõtlesin oma mõtteid. Mu mõtted olid minu enda omad, ma ei tahtnud ega tohtinud neid kellelegi usaldada.  Proovisin endale ette kujutada, mis toimub praegu minu isade maal. Ja seda ei olnud mul raske teha, sest meiegi pere oli omal ajal ka kulakuks tehtud ja ka välja saadetud.



See oli aastal 1931, Venemaal, teisel pool Peipsit, kus ridamisi asusid eesti külad. Siis võeti meie käest ära meie ilus talu, kus tall ja laut olid ehitatud maakividest nagu Alatskivi mõisnikul. Meil lubati kaasa võtta ainult vähesed tarbeesemed ja riideid. Raudteejaamas topiti meid loomavagunisse, lükati uks väljastpoolt riivi, ja relvastatud punaväelased valvasid meid nagu paadunud kurjategijaid.



Nii algas meie pere sõit kaugele külmale maale, polaarjoone taha, Koola poolsaarele, kus parajasti ehitati linna nimega Kirovsk. Ma olin siis ainult kolmeaastane.



Esimene mälestus sellest ajast: hiigelsuur telk täis inimesi ja nende asju, ukse juures istub väike pilusilmaline tüdruk ja vaatab hirmunult, kuidas iga kord, kui ust avatakse, lendab sisse valge pilv külma õhku ja siinsamas kaob.



Pärast telgi-perioodi elasime kaks aastat soojendatud loomavagunis, kus koos meiega elas palju-palju lutikaid. Isa-ema proovisid neist jagu saada, aga ei: nemad olid kangemad kui kuum vesi ja mürk. Isal-emal ja meil, lastel, oli hea meel, kui saime lõpuks omaette toa, mis ei olnud küll suurem asi, aga siiski omaette. Koju mahajäänud lehmade asemel pidasime nüüd kolme kitse ja põrsast. «Vaata-vaata,» torises isa, «kui meid nüüd varsti uuesti kulakuks tembeldatakse!» – «Mis sa nüüd – selle natukese pärast,» ei olnud ema nõus.



Nii me siis elasime. Nii elas suurem osa selle linna elanikest – sunniviisiliselt väljasaadetuid, kes meenutasid elus puid, mis on juurtega maast välja tõmmatud ja karmi kliimasse närbuma toodud. Samas paigas elas ka vabu inimesi. Neid oli vähem kui väljasaadetuid.


Paljud neist asusid siia elama raha ja soodustuste pärast: neile maksti palka kahekordselt ja puhkus oli pikem kui tavaliselt, pealegi alati suvel. Väljasaadetud olid odav tööjõud: palgad minimaalsed ja sellestki pidi veel veerandi riigile tagasi maksma, puhkust ei olnud ette nähtud. Iga nädal kontrolliti, ega keegi ole plehku pannud. Jooksikud toodi tagasi.



Olla väljasaadetute laps ei olnud kerge. Me olime kõik nagu teise sordi inimesed. Kui ma õppisin teises klassis ja kui uue aasta pidustused juba koputasid uksele, käskis õpetaja minul ajalehtedest liimida kingipakikesi, kuhu näärivana paneb kommid ja küpsised, et kinkida neid teistele lastele. Minule näärivana pakikest ei anna, sest ma olen väljasaadetute poeg. Nii ütles õpetaja. Ma voltisin pakikesi ja nutsin vaikselt. Ei tea, kas minu koolikaaslased tundsid maiustusi süües minu poolt tehtud pakikestest pisarate soolast maiku.



Meie, lapsed, elasime laste elu: käisime koolis, mängisime, aitasime vanemaid. Isaga ja emaga oli teisiti – nad olid kogu aeg pinge all. Ikka ja jälle juhtus meie perega midagi ebameeldivat. Kord tuli isa koju ja ütles, et on nüüd töötu, et ta vallandati, vallandati sellepärast, et ta on väljasaadetu. Üks vaba mees himutses tema töökohta ja sai, protestida ei olnud mõtet: sa oled ju väljasaadetu, sa oled siia asumisele toodud ja sellepärast sul ei ole õigust ennast kaitsta. Ka minu ema ja teised eestlased-lauljad ei saanud protestida ebaõigluse vastu, kui nende eesti rahvuslik koor ära keelati. Öeldi: «Laulda võite ainult vene keeles.»



Kord öösi mind äratati. Voodi kõrval seisis võõras mees ja käratas: «Roni välja!»


Hüppasin ehmunult teki alt  põrandale ja vaatasin, mis toimub. Algul ei saanud ma aru, mispärast keset ööd põleb toas laetuli, mispärast isa istub keset tuba taburetil, käed selja taga, ja mispärast kolm meest sorivad meie asjades. See mees, kes oli mind äratanud, tegeles nüüd mu voodiga. Ta kobas läbi padja; magamiskoti ja vaatas voodi alla, kas seal ei ole midagi keelatut. Tõmbasin kiiruga riided selga. Nüüd ma juba teadsin, et musta ronga mehed olid tulnud meie isa järele. Kui teda hakati välja viima, jooksime meie kolmekesi – mina ja mu kaks õde – neile järele, nutsime ja palusime: ärge viige meie isa ära. «Kaduge, kutsikad, muidu viime teid ka ära,» käratas üks meestest.



«Ema, mispärast isa arreteeriti?» pärisin mina. «Kas ta tegi midagi halba?» – «Oh ei.» Ema vaikis viivu. «Noorena sai temast enamlane, bolševik, aga täpselt aasta pärast Oktoobri-revolutsiooni, kui punased tapsid minu isa, ütles ta mulle: «Selle bandega ma edasi ei lähe.»  Eks nad nüüd tasuvad talle selle eest. See on juba kolmas arest. Esimene kord ta istus vanglas kaks päeva, see oli siis, kui sina sündisid, teisel korral – pool aastat, siis kui meid välja saadeti, aga nüüd – võib-olla ei tulegi tagasi.»



Aga ta tuli. Kahe kuu pärast. Viidi ära öösel ja välja lasti ka öösel.



Möödus kaks enam-vähem rahulikku aastat. Siis tuldi jälle isa järele, seekord mitte enam öö varjus, vaid päeval. Vaadaku kõik ja kartku – halastust ei ole. Naabrid vaatasid ja kartsid, et võib-olla juba homme ootab neid samasugune saatus. «Seekord ma kirjutan süüdistusele alla,» ütles isa meile toast välja astudes. Ema nuttis, õed nutsid, mina nutsin ka.



Juba järgmisel päeval olin ma vangla juures, mida piiras külgedelt kõrge laudadest tara, nurkades vahitornid. Ma valisin endale sobiva koha kõrgendikul, mille jalamile oligi ehitatud vangla. Siin ma siis istusin tundide kaupa suurel kivirahnul, vaatasin vanglat ja nutsin. Ma olin kaksteist, ma olin selles vanuses, kus mehehakatised kõige rohkem vajavad isa.


Natukene aega enne viimast vahistamist oli isa mulle öelnud: «Pea meeles, poeg, meid eestlasi on Eestis miljon, aga välismaal üle terve maailma laiali elab veel poolteist. Ja veel ma tahan sulle ütelda, et sinu õed võib-olla abielluvad venelastega, sest mitte nemad ei vali, aga neid valitakse. Mis puutub sinusse, siis sina võta naiseks eesti tüdruk, palun sind.»



Nii oli isa minuga tol korral rääkinud, aga nüüd ta on seal. Väga kõrge tara tõttu ma ei näinud hoovi ega ehitiste korruseid, vaid ainult katuseid ja korstnaid, ühest tuli natukene suitsu. Ma läksin vangla juurde ka järgmisel ja ülejärgmisel päeval. Tahtsin väga näha isa, tahtsin rääkida temaga, küsida, küsida, küsida… Kord, kuna ma juba teadsin, et tornides valvureid ei ole, võtsin kokku kogu oma julguse ja hiilisin tara juurde. Ma lootsin leida pilu, et sisse vaadata. Ma teadsin, olin raamatutest lugenud, et vange viiakse aeg-ajalt jalutama. Lootsin, et võib-olla näen läbi prao oma isa. Ma tegin ainult kolm-neli sammu tara kõrval ja jäin ehmunult seisma: maas vedelesid pikad pleekinud inimese juuksed koos nahaga. Ma pistsin jooksu. Ma ei vaadanud tagasi ja oma rahnule istuma enam ei läinud.



Isa nägin ma siiski veel üks kord. See oli siis, kui vange viidi sauna. Ma jooksin vangla värava juurde, seal oli juba palju rahvast. Kõik ootasid vaikselt. Siis nad tulid kolonnis,  käed selja taga, ümberringi NKVD mehed. Astusid raskelt mööda munakivist teed. Minu isa oli teises reas vasakult esimene. Tema kõrval marssis valvur katkise kabuuriga, kust vaatas ähvardavalt välja nagaanitoru. Kui ma nägin mööduvat isa, tulid mul pisarad silma. «Isa, isa!» hõikasin ma, aga ta ei vaadanudki minu poole. Teised ootajad vaikisid süngelt.


Isa sai kaheksa aastat selle eest, et ta olevat olnud Eesti spioon Venemaal. Nii ta surigi laagris sõja ajal spioonina.



Aastal 1944 sain ma kutse – mobilisatsioon. Sõjaväekomissariaadis teatasin, et olen alles kuusteist aastat vana, vastati, et varsti saan seitseteist. Ütlesin, et olen koos perega väljasaadetud, isa rahvavaenlane, vastati, siis tulebki minna armeesse ja tõestada oma ustavust riigile. Nii sain sõduriks ja nüüd juba viies aasta tõestasin, et ma ei ole riigivaenlane. Kui kaua veel? Algas minu sõjaväeteenistus õppepataljonis, pärast sõja lõppu viidi mind üle Tallinna-nimelisse polku. Minu polgukaaslased rääkisid mulle rasketest lahingutest Eestimaal, kus neile olid osutanud metsikut vastupanu mitte fritsud, vaid tavalised eestlased Saksa mundrites. «Meie tulime neid vabastama, aga nemad tulistavad!»



Üks niinimetatud vabastaja ütles kord mulle: «Tead, ma vägistasin sinu kaasmaalase. Ta nuttis ja karjus mulle: onu, ma olen veel väike, ma olen ainult neliteist. Mina vastasin talle – minule kõlbad. Ja kõlbaski.» Ma vaatasin vastikustundega mehe suuri karvaseid käsi ja ütlesin: «Sina ju eesti keelt ei oska. Tüdruk karjus vene keeles. Tähendab, sa vägistasid mitte minu rahvusest tüdruku, vaid oma.» Mees vaikis hetke kohkunult ja teatas siis vihaselt: «Vägistasin – fakt, aga oli ta vene või eesti tüdruk – minule üks kama kõik.»



Teine lugu, mis sõdurid mulle kui eestlasele olid jutustanud, oli hoopis teistsugust laadi. Olevat olnud nii, et kusagil Tapa kandis ühes talus tapsid kolm sõdurit omavoliliselt sea, võtsid hobuse ja vankri ja hakkasid sõitma oma väliköögi juurde. Teel põrkasid nad kokku kindral Lembit Põdraga. «Kust te kõik selle võtsite?» küsis ta vihaselt, osutades seale, vankrile ja hobusele. «Tollest talust,» näitas üks sõduritest käega. «Ah teie tulite siia maale röövima!» käratas kindral, ja juba oli tal käes püstol ja samas kõlas kolm lasku. Sõdur, kes mulle seda pajatas, lisas: «Me oleksime ta enda tapnud, aga kus seda – tal olid automaaturid kaasas.»



Ma teenisin Tallinna polgus aasta ja siis pidi minust saama langevarjur. Minu uus väeosa paiknes Rakveres, endise kooli hoonetes, mille sakslased enne meid olid muutnud kasarmuks. Nii ma sattusin esimene kord oma isade maale – noore mehena punaväelase mundris. Kõik oli siin uudne: linnatänavad, talud, põllud ja niidud nende kõrval, isegi metsad. Varsti tutvusin lähemalt kahe eesti perega: üks peredest, Peebud, elas linnas, teine – Herned – maal, oma talus, mis oli poole kilomeetri kaugusel meie kasarmust. Ma olin nende sagedane külaline, nad aitasid ja toetasid mind, aga ka minu nooremat õde, kes pärast velskrikooli lõpetamist oli rahvavaenlase tütrena saanud suunamise tööle uraanikaevandusse.



Kurtsin oma uutele tuttavatele õe kurba saatust. Kui ma järgmine kord sain linnaloa ja Peebu perele külla läksin, ootas mind ees üllatus – seal oli minu õde, keda ma enam kolm aastat näinud ei olnud! «Kuidas sa siia said?» küsisin, suutmata oma silmi uskuda. «Sinu eesti sõbrad kutsusid! Töökohtki on juba olemas, hakkan töötama velskrina Väike-Maarja haiglas.»



Oma neli esimest langevarjuhüpet sooritasin ma Rakveres. Kord tahtsin lennuväljalt minna oma väeossa, aga mul ei olnud selleks kirjalikku luba. Otsustasin minna mitte otse, vaid mööda kõrvalisi tänavaid. Õhus oli juba tunda kevadist hõngu, hämardus. Ühe maja hoovist astusid äkki tänavale kaks noort meest. Nad olid riietatud väga soojalt, talviselt, kuigi kevade saabumise märke oli igal pool tunda. Nii me siis kõndisime – mina ees, nemad minu selja taga. Äkki ütles üks noormees teisele: «Mis sa arvad, kui torkaksime praegu sellele vene sõdurile noa selga?» Teine ei jõudnud veel vastata, kui ma pöörasin ringi ja ütlesin näilise rahuga:



«Ärge haarake nii kiiresti nuga.» 



«Kas sa oled eestlane?»



«Jah, Venemaa eestlane.»



«Räägi, kuidas teil seal on?»



Me läksime nüüd kõrvuti ja mina jutustasin nendele väljasaatmistest, koonduslaagritest, kolhoosidest, kus maainimesed nälgisid, rääkisin neile kõike seda, mis minu isiklik perekond oli pidanud läbi elama. Kui jõudsime teelahkmele, küsisid nad minult, kas see, millest ma rääkisin, ootab neid ka. Ma vastasin: «Ei tea, poisid, ei tea.»



Nüüd ma teadsin: kõik kordub, kõik paha, mis oli toimunud Venemaal, oli jõudnud ka minu isade maale.



Siis pöörasin mina paremale, noormehed läksid otse metsa poole.



Umbes kuu aega hiljem varitses öö hakul teeäärsetes põõsastes rühm sõdureid, mina nende hulgas. Ootasime metsavendi. Nad pidid tulema sellest suunast, kuhu tol korral kadusid minu juhuslikud tuttavad. Oli juba kevad, väga pime ja väga vaikne. Mul oli automaat käes. Mõtlesin, et kui kästakse tuld anda, siis tulistan küll, aga mitte meeste pihta, vaid kõrgemale. Aga nad ei tulnud. Oh, kui hea meel mul selle üle oli!



 Varsti pärast seda lahkus meie väeosa Eestist – meie kasarmust pidi uuesti kool saama. See oli aasta tagasi. Mul oli valus mõelda, mis toimub seal praegu. Tuhandeid inimesi, nagu meidki omal ajal, viiakse vägisi oma kodudest minema, viiakse ei tea kuhu. Halastust ei ole isegi imikutele, haigetele, vanuritele – mitte kellelegi. Kartsin oma eesti sõprade ja oma õe pärast.



Umbes kümne päeva pärast oli diviis tagasi. Sõdurid ei hoobelnud sellega, mis nad olid teinud. Oli tunda, et neil oli kahju inimestest, keda nad oma autodega minema olid viinud ja taga ajanud, kui nood katsusid end pööningule või lauta heina sisse peita või metsa põgeneda. Minu kõige parem sõber tõdes, kui me olime kahekesi ja keegi ei saanud meid kuulda: «Ma ei saa aru, mispärast me kõike seda tegime. Mõne maja juurde jõudsime, kus oli selge, et mingit varandust seal ei ole, aga meie toppisime inimesed autosse ja viisime minema.»



Möödus veel üks aasta, juba viies, ma pidin ikka tõestama, et mina siiski ei ole rahvavaenlane. Mul oli õnne, sain puhkust. Sõitsin Tartusse. Ja siin Riia ja Vaksali tänava nurgal nägin ma uusi ohvreid. Neid oli umbes sada. Mehi vähe, lapsed ja naised. Nad istusid vaikselt nagu õnnetushunnikud, langetatud kurva pilguga, oma kompsudel. Valvurid olid erariides, ilmselt omad, eestlased.



Kõigel siin maa peal on algus ja lõpp, nii ka minu teenistusel armees. Kuus aastat ja neli kuud pidin riigile tõestama, et mina, rahvavaenlase poeg, ei ole rahvavaenlane. Sageli tundus, et ma käin mööda noatera, et mind kogu aeg jälgitakse: üks vale samm – ja ma olen kadunud.



Nüüd oli kõik see õudus selja taga: ma töötasin, õppisin, aga kui sain puhkust, sõitsin oma väeossa, et ütelda kaptenile «aitäh». Kahjuks me ei kohtunud ja ma ei saanud teda tänada – ta olevat saanud hakkama senikuulmatu teoga: puhkusel olles olevat ta lasknud oma küla kirikus ristida enda, oma naise ja lapsed. Sellest saadi teada ja visati ta parteist välja, ka armeest saadeti minema. Minule jäi ta meelde suurepärase inimesena, keda ma kunagi ei unusta. Tänu temale ei saanud minust oma rahva küüditajat.

Tagasi üles