Teekond Siberisse: küüditamine kui logistikaoperatsioon

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Tuhat vagunitäit inimesi: märtsiküüditatud saadeti Siberi poole teele 1057 raudteevagunis. Selle küüditamisrongi jäädvustas Keilas 25. märtsil 1949 fotole Gustav Kulp.

FOTO: Foto allikas: Mati Mandel

Kuidas korraldati 1949. aasta märtsiküüditamise logistiline pool – tuhandete inimeste paiskamine oma kodudest kaugele Siberisse? Täna Tallinnas Maarjamäel peetaval ajalookonverentsil heidavad ajaloolased valgust nii sellele kui ka mitmele teisele küüditamiskuriteoga seotud aspektile, kirjutab Alo Lõhmus.

Küüditatu Lembit Mägi (sündinud 1933. aastal) rongis peetud päevaraamat. Allikas: Eesti Ajaloomuuseum F. 273, nim.3, s.221

FOTO: Eesti Ajaloomuuseum

Kell kaksteist öösel hakkab raadiokrapp Võru raudteejaama ees mängima Nõukogude Liidu hümni. Kahisevat muusikat kuulevad ka inimesed, kes on suletud kõrvalharul ootavasse küüdirongi. Neile jääb see esitus eluks ajaks meelde: just Aleksandrovi võimukate helide saatel nõksatab rong liikvele ja algab kahe nädala pikkune reis Siberisse.

Nii on oma Siberi-teekonna alguse kirja pannud Võrust küüditatud Leida Seim, kelle mälestusi talletatakse praegu Eesti Rahva Muuseumis. Nagu enamikus küüditamismeenutustes, nii avaneb ka tema kirjatöös vaade heitunud inimestele troostitus vagunis, mis naride, paraski ja ahju abil kiirkorras vangide veoks kohaldatud.

«Söögiks anti iga inimese kohta viil leiba ning kõrvale lusikatäis hirsiputru, kulbitäis hernesuppi või killuke soolakala. Söök oli vilets,» kirjeldab Seim. «Kurb oli vaadata meie kõrval pakkidel asuvat väikest imikut Taavot. Mähkmete pesemiseks puudus vesi.

Puhastamiseks ikka jakutasime tilgakese vett. Emal ei olnud alatoitluse tõttu rinnapiima. Pani ikka suhkru ja leivasisu riidenutsakusse, niisutas süljega ja pistis lapsele suhu.»

Esinduslik konverents


Virumaalt Palmse vallast küüditatud Ada Väinsalu mainib oma meenutustes ka rongisõidu käigus surnuid. «Rongi koosseisus oli küttevagun kivisöega, kust käidi kütet toomas. Nimelt võttis vahimees vagunist kellegi kaasa, enamasti läks mõni mees. Vagunis oli ju üks väike ahjupogi, mis vahel ka köeti. Siis need kütte toojad rääkisid, et söevagunis oli surnuid,» kirjutab naine.

Täna Maarjamäe lossis peetaval küüditamisele pühendatud ajalookonverentsil otsitakse muu hulgas vastust sellelegi küsimusele. Tartu Ülikooli ajalooõppejõud Tõnu Tannberg analüüsib oma ettekandes küüditatute teekonda Siberisse kahe ešeloni näitel, millega veeti asumisele peamiselt Pärnumaa rahvast.

Küüditamise õnnestumiseks pidid võimud käivitama hiiglasliku logistilise operatsiooni, milles osales vähemalt sama palju inimesi kui oli küüditatuid endid.

Täpsed juhised


«Kui Nõukogude Liidu siseministeerium andis välja käskkirja küüditamise läbiviimisest vastavalt NSV Liidu Ministrite Nõukogu jaanuarimäärusele, siis sellel käskkirjal olid ka lisad, mis puudutasid ešelonide formeerimist, küüditatute konvoeerimist jms,» ütleb Tannberg.

«Neis pandi paika näiteks ešeloni juhtivkoosseis (ešeloni ülem ja selle kaks abi – operatiiv- ja varustuse alal), meditsiinipersonal (arst ja kaks õde) ning 25-liikmeline konvoimeeskond ohvitseri juhtimisel.»

Instruktsioonid määratlesid sellegi, kui palju inimesi on lubatud ühte vagunisse laadida, mitu ämbrit peab vagunis olema sooja toidu toomiseks ning kui palju raha tohib ühe küüditatu toitmiseks kulutada, jätkab Tannberg.

«Toitlustamine käis teele jäävate raudteejaamade puhvetite kaudu, toit tuli eelnevalt ette tellida. Toiduraha anti ešeloniülema kätte, kes siis selle üle arvet pidas – või tema asetäitja. Tundub, et igas jaamas maksti toidu eest sularahas,» kirjeldab ajaloolane.

Toidu järel käis igast vagunist konvoi saatel kaks küüditatut, samuti tuli küüditatute hulgast määrata igasse vagunisse üks korra eest vastutav isik. Julgeolekumaterjalidele tuginedes tuli juba varem välja selgitada põgenemiskalduvusega inimesed ning need üksteisest eraldada.

Siiski ei õnnestunud põgenemiskatseid vältida – näiteks Pärnu maakonnas leidis aset kolm põgenemiskatset konvoist, mis kahel juhul lõppesid põgeniku mahalaskmisega.

«Ükskord jäime siiski toiduta, kui supi järele minnes üks läti poiss maha lasti,» kirjutab oma mälestustes ka Olev Tõugjas, kes küüdiatati Lätist Aluksnest. «Vagunisaatja oli tollel poisil lubanud ligidalolevasse kioskisse suitsu ostma lipata. Keegi valvuritest aga arvas seda põgenemiseks. Tundsime kohe, mida tähendab nälg…»

1949. aasta märtsiküüditamise sisulise ettevalmistamise eest vastutas Eesti alal Eesti NSV riikliku julgeoleku ministeerium, selle tehniline teostus lasus aga Eesti NSV siseministeeriumi õlgadel. Mõlema ametkonna tööd kureerisid Moskvast saabunud emissarid ning juhtivat rolli mängis kogu operatsioonis siiski julgeolekuministeerium.

Ešeloniülemad ja siseministeeriumi konvoiväed saabusid suuremalt jaolt väljastpoolt liiduvabariiki. Tannbergi andmetel nähti küüditamiseks Eestis ette 2198 operatiivtöötaja, 5953 sõjaväelase, 3665 hävituspataljonlase ja 8438 parteiaktivisti, kokku 20 254 inimese tööjõu kasutamist.

Küüditatuid oli 20 702, neist 70 protsenti moodustasid naised, lapsed ja vanurid. Sihtkohta Siberis jõudis neist 20 601 inimest. «Ešelonides surid peamiselt vanemad inimesed, kes ei suutnud üle elada olukorra ekstreemset muutust,» märgib Tannberg.

Autasusid ei afišeeritud

Ühes Pärnumaa inimesi vedanud rongis suri näiteks viis inimest, samapalju inimesi suri veel neljas ešelonis. Hukkunute kohta koostati aktid ning surnukehad põletati. Peatuskohtades võeti rongidelt maha ka haigestunuid, kes paigutati kohalikesse haiglatesse ja pärast tervenemist edasi saadeti. Teadaolev rekord selles vallas on 38 ešelonilt maha võetud haiget.

«Aga inimeste arv rongides ka kasvas,» jätkab Tannberg. «Inimesi sündis juurde. Siseministeeriumi statistikast olen leidnud andmeid kahe rongis sündinu kohta, aga neid võis olla rohkemgi.»

Küüditajad läksid liikvele juba 24. märtsi keskööl täna 60 aastat tagasi. Küüditamise «järelnoppimine» ehk esialgsest haarangust pääsenud ohvrite otsimine kestis 28. märtsini.
Kokkuvõttes hindasid võimud operatsiooni edukalt läbi viiduks ning silmapaistvamatele küüditajatele määrati ordenid. Kuid avalikkuse ees neid autasusid ei afišeeritud.

-----------------------------------------------

Kes olid kaasaaitajad?

Küsimus kohalike inimeste kaassüüst küüditamisoperatsioonis tõotab konverentsil huvitavat debatti.

Lauri Frei ettekanne ««Kulakukstegemine» kui märtsiküüditamise ettevalmistav samm Tartumaa Äksi valla näitel» käsitleb kulakuks tembeldamist osana valla tasandil toimunud võimuvõitlusest.

Andres Kahar analüüsib ettekandes «Kuidas toimus väljasaadetavate kindlaksmääramine» samuti küüditamisohvrite valiku mehhanismi. Tema aga peab seisukohta, mille kohaselt olid «ärasaatjateks» oma inimesed, müüdiks.

Aigi Rahi-Tamme ettekanne räägib küüditamistest kui Nõukogude repressiivpoliitika komponendist aastail 1919–1953. Pearu Kuusk kõneleb väljasaatmata jäänud kontingendist. Meelis Saueauk käsitleb EKP rolli küüditamise läbiviimisel ning Mati Mandel metsavendlust ja küüditamist Pärnumaa põhjaosas. Olev Liivik räägib küüditamise seotusest puhastusega, mis kulmineeris EKP Keskkomitee 1950. aasta märtsipleenumiga.

Hiljar Tammela kõneleb küüditamishirmust kui mentaliteediajaloolisest nähtusest ja Terje Anepaio tutvustab Eesti Rahva Muuseumi audiovisuaalset dokumenteerimisprojekti «Meie mäle(s)tame!».

Eesti Ajaloomuuseumi teaduskonverents «Uuemaid aspekte märtsiküüditamise uurimisest» algab Maarjamäe lossi kinosaalis täna kell 11.

Surmad ja sünnid
Küüditatute väljalangemine ja juurdetulek küüditamis-ešelonide koosseisudes teekonnal Siberisse 1949. aastal

•    Eksituse tõttu küüditatu koju saatmisi: 6
•    Põgenemisi: 12
•    Surnuid: 45
•    Haigestunuid: 58
•    Sünde: 2
Allikas: Tõnu Tannberg

    Tagasi üles