Erkki Bahovski: araabia kevad, sügis ja talv

Illustratsioon: graafik: alari paluots, fotod: scanpix

Revolutsioonide laine, mis 2010. aasta lõpus vallandus ja sai maailmas tuntuks kui araabia kevad, on pannud paljusid otsima vastust küsimusele, kas araabia maailm muutub demokraatlikuks või mitte. Iseäranis on see küsimus aktuaalne viimastel päevadel, mil rahvusvahelist üldsust raputavad teated moslemite reaktsioonist USAs islamit pilavale filmile.

Mul on kaks kogemust, mis ütlesid, et midagi sellist oli oodata. Ei taha asuda siin prohveti loorbereid lõikama, kuid säärane suur optimismipuhang, mis kaasnes külma sõja lõppemisega, jäi araabia kevadega tulemata. USA küll toetas sõnades näiteks Liibüa opositsiooni, kuid tegelikult vaevalt usuti, et diktaatorid kukutanud araabia maad asuksid kohe demokraatia teele. Sest läänel oli juba kogemus Iraagist ja Afganistanist, kust ei paista küll suuremaid märke demokraatia võidukäigust.

Niisiis, kogemused. Eelmisel aastal õnnestus külastada Barcelonas uurimisasutuste võrgustiku EuroMeSCo iga-aastast konverentsi. Nagu tavaks olid seal kohal ka araabia maade esindajad. Ent see oli esimene kord, kus araabia maade esindajad olid EuroMeSCo konverentsil pärast araabia kevadet. Tavaliselt olid nad kuulanud, kõrvad lontis, etteheiteid demokraatia puudumise kohta ja õpetussõnu, mida kõike tuleks teha, et Euroopa Liit neid abistaks.