Esmatutvus nende raamatutega tõi meelde mu enda tahtmised jõuda esimese (luule)raamatuni 1970ndate algul. Ametlikult tähendas see pikka kadalippu kirjastuses. Kiiremini võis jõuda selgusele ande olemasolus ja kõnevõimes ise kirjastades, mis tähendas tol ajal, et tulevase raamatukese iga lehekülg tuli kirjutusmasinal kümneid kordi läbi kopeeri lüüa. Nõnda sündis 1970. aastal Pärnus eesti kirjandusloole siiamaani teadmata minu ja bioloogist luuletaja Rein Sanderi masinakirjaline kahe mehe luulekogu «Lacrima», illustreeritud Sanderi linoollõikes piltidega. Olime ise autorid, koostajad, «trükkalid», köitjad ja lõpuks sõprade seas ka luulekogu levitajad. Sanderist saigi pärisluuletaja, debüteeris trükitud raamatuga 1976 «Piltkiri», minust elukutseline lugeja, kelleks ju kriitikuid üldjuhul peetakse.
Uue aastatuhande uue kümnendi luuletajate ristiisa on koostaja ja kirjastajana samuti Pärnumaa mees, luuletaja ja publitsist (:)kivisildnik. Märgatud autorid ja nende kogud on järgmised: Andra Teede «Käigud», Veiko Belialsi «Sina ja vaikus ja pajud», Siim Pauklini «Aheldatud Jõgeva», Priit Salumaa «Viimased viisteist aastat», Triin Tasuja «Armastus on ja armastust pole», Jüri Kolgi «Jää on paksem kui veri» ja kahemeheraamatuna Krafinna «Teki all ja köögikardinate taga» ning Kaarel Kressa «Vereurmarohumesi».
/nginx/o/2013/07/05/1875370t1h2206.jpg)
/nginx/o/2012/09/21/1332248t1hf596.jpg)