Egoistlik

Raamat Kätlin Kaldmaa Armastuse tähestik NyNorden, 2012 76 lk Foto: Repro

Tundes «Armastuse tähestik» autorit, on mul raske nimetada Kätlin Kaldmaa tekste egoistlikuks armuluuleks. Kuid just mina-keskus on märksõna, mis seda luulekogu lugedes pinnale kerkib.

Leheküljel 76, viimases luuletuses, küsib autor: «Kas võib olla kade õhu peale, / Mis käib armsama kopsudes, [---] Kas võib  olla kade muusika peale, / mis hoovab läbi armsama kõrvade/» ja lõpetab lausega: «Rohkem enam ei küsi.»

Kaldmaa luuletustele on omane kergus ja mängulisus, samuti piirideta maailm – kord naudib autor Afganistani, kord Bosnia, kord Kanada kallima tähelepanu. Kas need autori juustesse mäletamise lõngu punuvad kallimad on ühed ja samad või erinevad, ei omagi tähtsust. Sest meeste kallimaks on üks ja seesama naine, kes siis neist mäletamise lõngadest koob unustamise salli.