Inimene, kes tahtis teada saada

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

FOTO: Peeter Langovits

Homme oleks president Lennart Meri saanud 80-aastaseks. Verni Leivak uuris, millisena on president talletunud temaga lähemalt kokku puutunud naiste mällu. Üks on selge: avalikkuse ees jäi suurmehest tihti hoopis teine mulje kui kitsamas ringis.

FOTO: Peeter Langovits

FOTO: Peeter Langovits

FOTO: Peeter Langovits

FOTO: Peeter Langovits

FOTO: Peeter Langovits

FOTO: Peeter Langovits

FOTO: Peeter Langovits

FOTO: Peeter Langovits

FOTO: Peeter Langovits

FOTO: Peeter Langovits

FOTO: Peeter Langovits

FOTO: Peeter Langovits

FOTO: Peeter Langovits

FOTO: Peeter Langovits

FOTO: Peeter Langovits

FOTO: Peeter Langovits

FOTO: Peeter Langovits

FOTO: Peeter Langovits

FOTO: Peeter Langovits

FOTO: Peeter Langovits

FOTO: Peeter Langovits

FOTO: Peeter Langovits


Helle Meri,
presidendi teine abikaasa

Milline oli Lennart Meri, sellele peaks tegelikult mõtlema mitu ööd ja päeva, et mosaiik kokku panna.

Kui tööd tegime, kas või kusagil välismaal, olid kõik alati kindlad, et «küll Lennart teeb ära!». Isegi kui mõned asjad olid ettevalmistamata. Kui öeldi, et Lennart peab juba poole tunni pärast kusagil esinema, siis ta seda ka tegi. Ta oli sõnapidaja, kui oli vaja riigi eest väljas olla. Tegudeinimene, kes, kui midagi oli lubanud, viis selle ka ellu. Aga seda juba vaid temale omasel viisil.

Kodustada teda aga küll keegi ei saanud. Seda nüüd kohe kindlasti mitte. Ta oli tema ise igal pool.

Rollis oli ta aga vaid siis, kui vigureid tegi, siis oli juba hoopis teine lugu. Kui ikka oli hea seltskond koos, viskas vigureid nii et seda nägu!

Tuule Meri,
tütar

Olen erakordselt õnnelik, et mul on olnud võimalik nii suure inimesega koos elada ja teda tunda. Avalikkus tundis teda aga kahtlemata hoopis teistsugusena kui ta oli eraelus, mis ei pruugi vastata üldlevinud ettekujutusele. Ta ei käitunud ju perekonnas nõnda nagu riigimehena ja oli seetõttu tõeliselt äge isa! Äge mitte vägivaldses mõttes. Temaga oli raske, aga jube lustakas. Kui ta mõne mõtte pähe võttis, siis ta sellega ka läbi läks.

Kahjuks nägin ma teda vähe sel ajal, kui ta president oli. Aga need korrad, mil me kokku saime, olid väga tuumakad. See võib kõlada, nagu ta oleks tihti kusagil kaugel ära olnud, aga ma ei pea seda silmas.

Mäletan, kuidas Paslepa suvekodus tekkis isal mõte minna kaatriga Hiiumaale. Mina aga loobusin kaasa minemast, kuna mul olid mõned eelmised retked meelde jäänud, sest need ei sujunud päris plaanipäraselt. Kui ülejäänud pere kaatri peale oli läinud, jäin ma neile üksinda järele lehvitama. Ja kui nad mõne tunni pärast naasid, tuli välja, et enne lahesopist välja saamist olid nad kivide otsa sõitnud.

Reet Sokmann,
filmitegija

Olen olnud Andres Söödi filmi «See olen mina, Lennart Meri» produtsent ning Lennarti assistent kolme filmi juures – «Toorumi pojad», «Kaleva hääled» ja «Liivlaste lood».

Nimetaksin oma koostööd Lennart Meriga fantastiliseks. Ta oli äärmiselt tark, erudeeritud ja huvitav isiksus ning meie koostöö väljus alati tavalistest raamidest. Loomulikult oli ka raske, aga selles ju peitubki koostöö võlu. Ta võis vabalt helistada õhtul kell kaheksa ja küsida, et Reet, kas saaksid korraks siia tulla. Aga tema Pilviku tänava kodus lõpetame töö alles kell kaks öösel, olles lõpmatuseni arutanud hoopiski mitte filmiga otseselt seonduvaid asju.
Muidugi pole see normaalne, aga selles ju ongi elu mõte! Või on siis mõte selles, et olla pidevalt väga korralik ja rahulik? Kui oled filmitegija, oled filmitegija ju kogu aeg, mitte kellast kellani.

Lennart oli inimene, kes tahtis teada saada. Mäletan, kui «Kaleva häälte» ajal sõitsime Elias Lönnrotiga seotud paikadesse ja tema põhitegevuseks oli lugeda külanimedega silte, püüdes ära mõistatada, mis sõnast need tuletatud on, kus on nende juured.

Mis aga teda inimesena iseloomustas, oli kokkulepete ja tähtaegade unustamine ning pidev hilinemine kõikjale. Ometi – viimased sada meetrit ta alati jooksis. Sest alles siis tuli talle meelde, et jääb hiljaks...

Tiina Tšatšua,
etiketispetsialist

President Meri oskus alati ja igas olukorras kiiresti reageerida ja alati õigel ajal õiged sõnad leida oli imetlusväärne. Ta leidis ühtemoodi kiiresti kontakti nii maailma tipp-poliitikute kui Võrtsjärve kalameestega.

Tõelise peremehena, kes kõiki töid peab oskama, toimetas ta Kadrioru lossis, seda eriti ametiaja alguses. Maja oli päris kehvas seisus ja esimestel aastatel käis pidevalt remont.
Ühel hilisel kellaajal presidendi kabinetti astudes nägin tal ühes käes põhiseadust, mida ta parajasti uuris, ning teises käes torutange. Radiaator oli järjekordselt tilkuma hakanud. Ma ei tea siiani, kas torutangidest ka abi oli, küll aga jäi meelde presidendi muigel öeldud lause: «Mida sa vaatad – peremees peab oma majas kõik tööd ära tegema, ja mida ei oska, ära õppima.»

Presidendipaarile meeldis väga maakonnavisiitide ajal rahulikult ja pikalt kohalike elanikega juttu ajada. Ühe esimese visiidi ajal läks jutt selle peale, et riigikogu liikmed päris palju välismaal lähetuses käivad. Oli 1993. aasta ja tööreis tundus siis veel ikka «autasuna». Nii vaataski tõsine külamees presidendile otsa ja küsis: «Kuule, mida need riigikogu omad sul kogu aeg välismaa vahet käivad? Kas sa ei peaks seda kuidagi reguleerima?» President vaatas külamehele pikalt otsa, ohkas ja vastas: «Kuule, ega ma pole jaamaülem, ma olen president!»

Vahel on meil kõigil keerulisemad ajad. Ja nendel hetkedel tuletan ikka meelde president Meri sõnu: «Me oleme sandimateski oludes toime tulnud, ammugi siis nüüd!»

Eve Viidalepp,
peretuttav

Lennart Meri oli minu abikaasa, kunstnik Ants Viidalepa rännukaaslane ja sõber. Kui abiellusime, käis Lennart meil väga tihti külas. Mäletan, kui mu poeg 1982. aastal sündis, tuli ta meile katsikule ülisuure viskipudeliga. See mõjus kontrastina: hästi väike beebi ja hästi võimas viskipudel! Ta kohe oskas detailidega kontraste luua!

Lennart oli ülihea jutuvestja, suurepärase huumorimeelega, kel oli alati mõni väga pikantne lugu jutustada. Aga need lood olid kõik ajaloo, kommete või tarkusega seotud. Ning millise tähelepanuga suhtus ta oma sõprade peredesse! See oli lausa imetlusväärne. Mitte kunagi ei unustanud ta läbi astuda isegi siis, kui soovis mõnda riiklikku probleemi arutada. Meie veel arutasime, et mis meie ikka kõigest sellest arvata oskame, aga ta tahtis väga meie arvamust teada.

Ega me temasse kui presidenti suhtunudki. Meie polnud ju üldse tähtsad tegelased. Kui saabus uusaasta ja kell näitas mõni sekund kaksteist läbi, jõudis ta juba helistada ning meil tekkis küsimus, kas äkki oleks pidanud enne näiteks mõnele tähtsale riigitegelasele helistama? Ja – kõik austasid teda kuidagi imelikult ja kartsid, aga meie jaoks oli ta lihtsalt väga kallis inimene.

Näiteks kord, kui tulime mehega kodunt välja, kargas Lennart äkki tänaval lillemammide juurde, ostis suure kimbu hüatsinte ja ütles, et tema isa kinkis hüatsinte alati tema emale. Selliseid üllatusi, mis tema enda eluga seotud, armastas ta tihti teha.

Meenub veel üks pidulik lõunasöök Lennarti juures Kadri-oru lossis, kui lapsed veel väikesed olid. Olin lastele varakult õpetanud, et noa ja kahvliga söömine peab kultuursele inimesele tuttav olema. Lennart väga imetles seda ja imestas väga, et kuidas minu väike tütar Maria seda kunsti oskab. Naersime veel, et ta ju presidendilossis, seisus kohustab...

Või siis teine lugu – Maria oskas juba klaverit mängida, ehkki koolis ta veel ei käinud. Ja kui me kord jälle külas olime, oli otse loomulik, et lossi oli vaja klaver tuua, sest Maria tuli külla! Ja Maria mängiski ja kõik me kuulasime.

Ta oli väga osavõtlik inimene. Tunnen sellest siiani suurt puudust, et nii palju jutte jäi rääkimata. Mõtlesin kogu aeg, kui ta ükskord enam president ei ole, küll siis on aega. Seepärast olen oma meelt muutnud: elada tuleb täna ja kohe. Häid asju vahvate inimestega ei tuleks kunagi edasi lükata.

Epp Alatalu,
presidendi pressiesindaja

Esimene asi, mis Lennart Merile mõeldes meelde tuleb, on tema tere-käsi. Tema suure käe surumine ei olnud vaid teretus, see oli ka aitäh, tänu avaldamine, jõudu soovimine. Teinekord ka vabandust palumine.

Neid külalisi, kes esimest korda riigipea juurde tulles uurisid, kuidas see tervitamine käib, julgustas protokolliülem ikka, et president tuleb ja ulatab tervituseks ise käe. Nii see oligi. Vahel pani veel vasaku käe kolmandaks peale ja patsutas julgustuseks või öeldu kinnitamiseks. Vahel unustas end rääkima (kostis tema kuulus: «Vaadake...») või mõtlema.

Kui mõni töö sai korralikult tehtud – kõne arvutisse löödud, vastus ära saadetud või viimasele minutile viimistleda jäänud kõnetekst tänu meeskonna pingutusele siiski õigeks ajaks valmis –, tuli president ja tänas tihti abilisi vaikiva käesurumisega. Kui ta oli kurjustanud, siis palus samamoodi andeks.

2001. aasta juunis surus president ligi 10 000 juuniküüditamise ohvri kätt. Igas maakonnas, tunde, Saaremaal ja Tallinnaski lausvihmas. «Murtud rukkilille» tseremoonia oli presidendi hüvastijätt viimasel ametisuvel.

Kui ma välisministeeriumist töölt lahkusin, hoidis minister Meri mul riigikogu trepil käest kinni ja palus ikka mõelda ja mitte ära minna. Tollal tundus see käepigistus väga pikana.

Meie viimasel kohtumisel, mis oli piiskop Philippe Jourdani pühitsemisel Olevistes 2005. aasta septembris, nägi ta kirikusse sisenedes mind löövis samba kõrval seismas, peatus, ulatas oma käe ja küsis, kuidas läheb. Ta tundus väga väsinud, ja kui ta mu poole naaldus, jäi tema karm lõikusearm mu silme ette. Hoidsin seekord ise ta käest kõvasti kinni.

Üks praktiline asi, mille president Lennart Meri mulle selgeks õpetas, oli, et kui saad kelleltki nimekaardi, siis kirjuta teisele poolele kuupäev, kus te kohtusite, mida see inimene ütles või tegi ning mida talle lubasid. Vahel satub nüüdki mul näppu mõni nimekaart Kadrioru ajast, kus on kirjas presidendilt saadud ülesanne postitada mõni raamat.
Nimekaarte täiustan ma endiselt.

Mari-Ann Kelam,
töökaaslane välisministeeriumist

Minu esimene kokkupuude Lennart Meriga sai teoks siis, kui ta Ameerikas käis, kui Eesti oli veel okupeeritud. Ta käis mingi delegatsiooni koosseisus Washingtonis senaatorite ja kongresmenidega kohtumas. Oli nagu tavaline külaline raudse eesriide tagant – mina juba teadsin, kellega on tegu, ülejäänud maailm aga mitte. Esimesel kohtumisel jättis ta – oh, kas ma nüüd tunnistan üles või mitte? – mitte mingisuguse mulje. Mitte midagi rabavat.

Hiljem olen ma temaga aga kõiksorti olukordades kokku puutunud ja tema tõeline olemus tuli minu jaoks ilmsiks alles aja möödudes. Tema avalikud esinemised olid võrratud. Väga efektsed, ja jumal tänatud, et meil selline president sellisel ajal oli. Meid võeti välismaal tõsiselt.

Meri suurepärane omadus oli keelteoskus – tänu sellele sai ta kommunikeerida tõlgi vahenduseta. Teiseks võiks mainida huumorimeelt, ehkki vahel ei saadud tema naljadest aru. Välisministeeriumis saime suure ehmatuse osaliseks, kui ta ÜROs pidas improviseeritud kõne. Tegi selles ettepaneku, et kõik väikeriigid peaksid kogunema Tallinnas ja nõu pidama, kuidas ennast maksma panna. Põhimõtteliselt ju väga tore idee. Kuid kuna ta oli jätnud paljud asjad defineerimata (näiteks kuidas defineerida väikest riiki, sest isegi Mongoolia pidas ennast väikeseks) ja ta polnud asja oma meeskonnaga arutanud, kuulsime meie sellest siis esimest korda. Ja me ei kujutanud ette, kuhu me kõik VIP-külalised majutame, kust võtta limusiine, rääkimata turvatöötajatest... Nii et sellised asjad olid väga säravad ja toredad, aga need jäeti köögipoolele lahendada.

Ning sellist kohtumist ei toimunudki kunagi. Vingerdasime kuidagi välja, tegime mingisuguse virtuaalkohtumise, mis aga kedagi ei rahuldanud.

Piret Saluri,
presidendi protokolliülem

Oli 1992. aasta suvi ja Helsingis algas Euroopa Julgeoleku- ja Koostöökonverentsi tippkohtumine. Avaras fuajees oli sündsate köitega piiratud ala, väil, mille kaudu pidid kohe sisenema selle maailma vägevad, osavõtvate maade riigipead. Meil oli president veel valimata ja nii seisis Eesti suursaadik Soomes Lennart Meri koos teiste «mitte nii vägevatega» köite taga.

Ja siis nad tulid. Presidendid, keda Meri oma välisministri- ja varasemastki ajast hästi tundis. Kõik toimus väga kiiresti. Meri astus sujuva jalatõstega köiest üle, lähenes elegantsel sammul mööduvatele riigipeadele, tervitas üht, kõnetas teist, naeratas kolmandale.

Mis see siis oli? Lennart Meri ulakus? Edevus? Jälle üks koerustükk, mida hea teistele rääkida ja trükkigi anda? Kohale jooksis Soome protokolliülem, kes nõudis ärritatult, et ma «oma suursaadiku sealt kohe ära kutsuksin». Võimatu, teadsin juba siis. Ja aina selgemaks sai see kõik edasised kümme aastat. Mina ei hakanud köie alt läbi ronima.

Kuid sündmused riigipeade köitevahes arenesid edasi. Kaamerad surisesid, lambid välkusid, üleilmne press jäädvustas. Ja pildile ja kirjadesse sai Lennart Meri isikus ka Eesti, mis ei olnud meile tollal ja ei ole ka praegu tähtsuseta asi.

Hiljem mõistsin, et Lennart Meri puhul ei olnudki miski lihtne. Ka tema nõnda kuulsatel vempudel (küll tema harituse tasemel, kuid siiski vempudel), iseärasustel, sageli ka tõrksusel, sest kerge või leebe iseloomuga inimene ei olnud ta ju hoopiski mitte, et kõigel sellel oli oma tõsine tagapõhi. President Meri silma ees ja südame peal oli ikka ja jälle Eesti riik. Heas ja kurjas, suures ja väiksemas, mida ta ka ei teinud. Mulle tundub, et see kuluks meile ära praegugi.

Tagasi üles