Tüdruk, kes elas seal, kus tema jope rippus

Triin (kõik nimed siin loos on muudetud) on pannud ahjud küdema ja saab ühe korraga ka pliidi alla tule tehtud. Keiju istub kõrval ja tunnistab, et tema küll ei oska seda tööd. Ta ei üritagi proovida.

Keiju saab mõne kuu pärast täisealiseks, Triin on temast mõned aastad vanem. Vahel nimetab Keiju Triinu oma emaks, enamasti õeks, aga päriselt pole nad sugulased, vaid lihtsalt sõbrad väga varasest lapsepõlvest, kui elasid lähestikku ühes Eesti väikelinnas. Viimased kuud on tüdrukud ühes teises väikelinnas koos elanud.

Triin käib tööl, tal on hulk ideid, mida kõike tegema hakata. Ideed ei ole väga realistlikud, aga  ta on samas väga asjalik – muretseb, et teisel, Keijul ikka oleks, mida talvel selga panna, et ta hoolikam oleks ja ka enda järelt rohkem koristaks.

«Mis juhtub, see juhtub, midagi teha ei saa,» lausub Keiju ja naeratab: «Olen ikka rõõmus ja naeratan, millest teistel on probleem, et miks ma nii õnnelik olen.». Aga lisab siis veel enda kohta: «Jah, raske elu, igasugu probleemid.»

Keiju ütleb, et tahaks kokaks või pagariks saada, läks isegi kutsekooli abikokaks õppima, kuid ei viitsinud, ei suutnud kahte tundi järjest tunnis istuda ja kuulata. «Ma ei suutnud ka tavakoolis paigal istuda, jooksin klassis ringi,» räägib Keiju endast täiskasvanulikult, justkui kellestki teisest.

Keiju on käinud mitmetes nn internaatkoolides, pole kusagil pikalt paigal püsinud, ikka ja jälle minema jooksnud. Ütleb, et alkohol tuli tema ellu juba 13-aastaselt, on tarvitanud narkootikume, aga süstinud pole. Ja talle meeldib kõik roosa, nagu paljudele väikestele tüdrukutele – täiskasvanud ütlevadki, et oma mõttemaailmalt on ta umbes 13-aastane. «Tahaks endale roosat printsessikrooni, mis sest, et olen selleks juba nii vana, aga mulle meeldib,» ütleb.

«Keiju elas seal, kus jope rippus,» võtab Triin sõbratari varasema elu kokku.

Kevadel lõpetas Keiju nn pahade tüdrukute koolis lihtsustatud õppekavaga põhikoolikursuse. See ei läinud kergelt, aga siiski õnnestus.

«Ema ei tulnud isegi mu kooli lõpetamisele – see on ometi üks kord elus!» pahvatab Keiju. Ta on ema peale paljugi pärast pahane, aga tema jutust kostab igatsus ema tõelise hoolitsuse järele. Aga ema juurest, kuhu ta pärast nn pahade tüdrukute kooli pidi minema, jooksis tüdruk minema. Peaaegu täisealisele tüdrukule ei meeldinud ranged reeglid, alustades nõudest kell üheksa õhtul kodus olla. Keijule ei meeldi ka ema elukaaslane, kes kipub napsitama ega käi ka tööl. «Ta on mind kodust välja visanud,» väidab Keiju. «Aga ema armastab teda niiväga ning mind ei usu.»