Mis jääb pereliikmeil üle öelda, kui peaminister kutsub pereisa oma meeskonda? Ja oleks see veel unistuste amet, mida ta pakub! Otse vastupidi: see on üks hullemaid töid Eesti riigis.
Taavi Rõivas: ma ei kavatse ainult oma tarkusega piirduda
/nginx/o/2021/04/15/13729185t1hac53.jpg)
22. detsember 2012, 13:32
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Niipea kui Taavi Rõivas (33) oli eelmise nädala algul andnud riigikogu ees sotsiaalministrina ametivande, kiirustas ta esimesele üritusele uues ametis. See oli intervjuu Arterile.
Kuni möödunud nädalani lahterdus Rõivas hoolimata riigikogu kahe tähtsa komisjoni juhtimise kogemusest pigem noorpoliitikute hulka. Eks seda kuvandit kinnistanud ka tema noor pere, superstaarisaatest tuntuks saanud elukaaslane Luisa Värk (25) ja nende tütar Miina Rihanna, kes saab veebruaris neljaseks.
Nüüd on Rõivasel töökoht, mis oleks paras katsumus isegi veteranpoliitikuile.
Kas tegite enne ministriametisse saamist kappides ikka inventuuri, et ega seal vedele äkki luukeresid, sest skandaalide ärahoidmine tundub viimasel ajal Eesti poliitikas olevat eesmärk number üks?
(Naerab.) Ei, ma ei oska küll oma kappides luukeresid näha. Olen poliitikas üsna kaua olnud ja eks süüdistada saab igasugustes asjades, aga olen püüdnud elada nii, et poleks raske öösiti magama jääda.
Kuivõrd tunnete nüüd, mil ükskõik milline süütu väljend võidakse suureks puhuda – nagu puhuti Jürgen Ligi minu arvates täiesti ilus ütlemine Kaja Kallase kohta –, et peate ministriametis suuvärki eriti rangelt valvama?
Kindlasti peab. Valitsuse liikme iga sõna võidakse võtta kontekstist välja, ja selleks peab valmis olema.
Mõni asi näib palju hullem, kui see ütleja mõttes on olnud. Olen täiesti kindel, et kõik suurt kandepinda leidnud väljaütlemised pole olnud pahatahtlikud. Me kõik ju töötame koos ja kellegi kohta isiklikult midagi halvasti öelda ei ole mingit põhjust: keegi ei tea, millises komisjonis või ametis me järgmine kord kõrvuti istume.
Kellega enne ministriameti vastuvõtmist kõige rohkem nõu pidasite?
Kui Andrus [Ansip] helistas, siis ütlesin, et luba mul pidada perega nõu. Tegin seda ja sain perelt ohkava mõistmise osaliseks. Ütleme otse: tütar oli ikka kurb, kui rääkisin, et tõenäoliselt saan veel vähem kodus olla. Juba seni on mul välissõite olnud päris palju. Leppisime tütrega kokku, et siis, kui kodus olen, tegelen temaga sellevõrra rohkem, mängime koos. Tema kindel tahe on minuga koos puslesid kokku panna. Ja legodega mängides on ta ehitusalast nõu küsinud.
Pean endale ja perele lubama, et ei võta kogu tööd koju kaasa. See, et ma üldse tööd kaasa ei võta, ei pruugi alati õnnestuda, aga püüan seda teha võimalikult vähe. Igatahes ei peaks jätkuma sellised tööpäevad, kui jõudsin endiste ministritega õhtusöögilt koju siis, kui Miina magas, ja läksin hommikul esimesena asjana «Hommikutelevisiooni», kui Miina ei olnud veel tõusnud. Mu tütar on selles vanuses, kus tal on kindlasti ka isa nõuandeid vaja.
Kuidas tütar sellest aru saab, mis tööd te teete?
Tütar teab, et töötasin riigikodus.
Riigikodus, mitte riigikogus?
Jah, riigikodus. Ta teab, et roosa maja on riigikodu – iseenesest päris loogiline tuletus. Aga teine töökoht, mis on mõneti naljakas, on tema arvates «Foorum». Ta oli üsna kurb, kui kuulis, et lähen riigikodust tööle ministeeriumisse, kus on väga pikad tööpäevad.
Möödunud kuul läbisite Torino maratoni. Kas nüüd tuleb jooksuharrastusele lõpp?
Ei, kavatsen edasi harjutada, kui aega saab. Ansip ja [Jürgen] Ligi leiavad ju ka aega, et teha kestussporti. Ja füüsilise vormi hoidmine on stressimaandajana kestlikum lahendus kui nii mõnigi teine moodus.
Kas ise tahtsite ka ministriks saada või erakond pani?
Päris ausalt: ma ei ole kunagi planeerinud või mõelnud kramplikult, et pean tegema kõik selle nimel, et mingit tooli täita. Mulle on tegevuskirge tekitanud konkreetsed teemad, mida olen kõige paremini tundnud ja kus näen, et on võimalik midagi olulist ära teha.
Valmisolek valitsusvastutust võtta peaks olema igal valitsusliidu fraktsiooni liikmel. Peab olema väga tugev isiklik põhjus, kui sellisest ettepanekust keelduda. Mul kaalukat isiklikku põhjust loobuda ei olnud, ja kui peaminister kutsub oma meeskonda, on see kutse, millele tuleb positiivselt vastata.
Nüüd saite kõige hullema ministeeriumi juhtida: väga paljud, kellel on abi ja toetust vaja, vaatavad teie otsa, aga raha ei ole või on seda väga vähe.
Aga võib-olla sain kõige huvitavama koha? Loomulikult tuleb väga palju tegelemist muredega, samas on võimalik ka palju positiivset teha. Siin tuleb pidevalt jälgida, et iga euro, mida me maksumaksjatena riigieelarvesse eraldame, läheks kõige õigemasse kohta just nendele inimestele, kes seda kõige rohkem vajavad.
Arvan, et Eestis on üsna tugev mõistmine, et me saame ümber jagada ainult seda raha, mis meil olemas on. Näiteks arstide streik tõi ilusasti välja, kuidas inimesed tajusid, et ehitised, arstid, abipersonal ja seadmed konkureerivad ju samale 13 protsendile sotsiaalmaksust, ja et mida kiirem on majanduskasv, seda suurem on absoluutarvuna ka nood 13 protsendipunkti iga inimese sissetulekustest.
Te olete noor, alles 33. Ilmselt vaatavad paljud vanemad inimesed teile otsa ja mõtlevad, et mis teiesugune ka teab, te pole elu õieti näinud. Mida neile kostate?
Arvan, et 33 ei ole Eesti ühiskonnas enam verinoor. Viimased neli-viis aastat ei ole ma küll tundnud, et mind oleks poliitikas nooreks peetud. Loomulikult on elukogemusel suur väärtus.
Aga ma ei kavatse ainult oma tarkusega piirduda. Sotsiaalministeeriumis on inimesi, kel on vanust või töökogemust minust palju rohkem. Ja kui [päev enne ministriks kinnitamist] sõin õhtust viie endise sotsiaalministriga, siis ütlesin neile, et kavatsen ka nende tarkust ära kasutada ja nende vigadest õppida.
Kus te õhtust sõite?
[Restoranis] Leib Resto ja Aed, see on endine Šoti klubi.
Ja kes maksis?
Selle korraldas [endine sotsiaalminister] Hanno Pevkur – see on küsimus talle. Tegemist on traditsioonilise endiste ministrite õhtusöögiga.
Miks te juba 19-aastasena Reformierakonnaga liitusite – ise reaalkooli poiss, oleks võinud elus midagi reaalsemat ette võtta.
Poliitikast reaalsemat asja on üsna keeruline ette kujutada.
Olgu, minu viga – halvasti sõnastatud küsimus. Küsimuse tuum oli selleks, et miks nii noorelt poliitikasse läksite.
Minu poliitikasse tulek algas isegi mõnevõrra varem. Huvi tekkis juba reaalkoolis, kus nn G5, viis [Tallinna] kesklinna kooli, korraldasid kohtumisi ministrite ja riigikogu liikmetega. 1997. aasta sügisel kuulusid päris paljud minu kursusel [Tartu Ülikooli] majandusteaduskonnas tuumikusse, kes asutas Tartu Noorte Reformiklubi, mis oli esimene Reformierakonna noorteklubi üldse. Liitusin sellega kaks nädalat pärast asutamist.
Seal oli vist ka Silver Meikar?
Jaa, Silver oli seal ja palju teisi huvitavaid inimesi. Alguses korraldasime avalikke loenguid. Mäletan hästi, kuidas valisin käte värisedes välisminister Toomas Hendrik Ilvese numbrit, et kutsuda teda tudengite ette esinema. Saali kogunes umbes 400 inimest.
See, et hakkasin Tartus üliõpilasena kooli kõrvalt poliitika vastu huvi tundma, on üsna loogiline. Kodust eemal otsid ikka põnevaid teemasid. 1999. aasta kevadel sain kutse [justiitsminister] Märt Raski juurde tööle. See oli tohutu elukool! Märdist paremat õpetajat on raske ette kujutada. Ta oli ja on väga suur eeskuju.
Kuidas jaksasite end ülikooli ja Raski nõuniku koha vahel jagada?
Alguses võtsin akadeemilise puhkuse, siis olin vahepeal poole kohaga tööl ja tegin kahe kursuse ained korraga. Lõpetasin ülikooli töö kõrvalt. See oli aeg, kui noore inimesena, kel peret pole, sai end sajaprotsendiliselt pühendada tööle ja õppimisele.
Ega ma kella vaadanud. Selleks ajaks kui 2002 majandusteaduskonna lõpetasin, olin läinud juba erasektorisse. Olin kolm aastat töötanud nõunikuna, olin 22, ja mõtlesin, et kui see saab olema mu ainuke töökogemus, siis pole ma muud maailma näinudki. Mul tekkis identiteedikriis (muigab). Mäletan, et pärast lõpetamist helistasin esimesena Märdile ja justiitsministeeriumis tuli inimestele suure üllatusena, et lõpetasin majandusteaduskonna, sest nemad olid arvanud, et õpin juristiks. Võtsin seda suure komplimendina.
Erasektori-kogemus IT Grupis oli väga oluline. Seal olid suured lahendused, ärimüük, tehingud, läbirääkimised, riigihanked – see tähendas, et pidin suutma toimima panna suured arvutisüsteemid, mitte et müüd kusagile mingi kasti.
Võib-olla oleks mu tulevik kujunenud hoopis teistsuguseks, kui mind poleks kutsutud pärast valimisi [rahvastikuministri] Paul-Eerik Rummo juurde, kus oli võimalus hakata välja töötama vanemahüvitise detaile. Kuidagi tõmbas väga tugevalt poliitikasse tagasi.
Jürgen Ligi määratles «Kolmeraudses», et on vanem põlvkond reformierakondlasi, kes arutab asju isekeskis koosolekul, ja noorem põlvkond – kelle vapiloomaks nimetas ta Kaja Kallast –, kes arutab asju sõpradega Facebookis. Kumba leeri teie kuulute?
Ei ole nii, päris tõsiselt kohe! Nii oponendid kui meedia on alati pakkunud, olgu põnevusest või ka loogikast lähtuvalt konstrueerides, millised võiksid olla Reformierakonnas leerid. Aga niipalju kui mina mäletan erakonna ajalugu, ja mu mälu erakonnas on 15 aastat, oleme selle aja jooksul üks väheseid, kui mitte ainus parlamendipartei, kus ei ole tõsiseid leere ja nende võitlusi. Oleme saanud omavahel asjad selgeks rääkida. Ka Jürgen ja Kaja räägivad omavahel hästi ja ka mina räägin mõlemaga.
Poliitikas on inimeste isiklikud läbisaamised tihti palju paremad, kui jutusaates paistab. Jutusaates on kõik võimalused kõigiga tülli minna, kui vajadus tekib ja saatejuht provotseerib. Kui me tülitseks ja leeritaks, siis muutuks elu täitsa kurnavaks. Tegelikult on kõik palju ühtsem, kui välja paistab ja tahetakse näha.
Et teie ministrikarjäär saaks alata puhtalt lehelt, tuletan meelde teie suvist käiku politseisse ja infot, et olete erakonnale kokku annetanud ligi 125 000 krooni. Kas saate kätt südamele pannes kinnitada, et see on kõik ainult teie teenitud raha ning keegi ei ole andnud teile sentigi, et viige see parteikassasse?
Ütlesin seda selgelt ka politseis, kuigi nad selle kohta otseselt väga huvi ei tundnud. Nad küsisid täpsustavaid asjaolusid, kuidas üks või teine asi käib.
Nii et saate puhta südamega öelda ...
Ma saan täiesti puhta südametunnistusega öelda, et mina olen annetanud oma raha. Ma olen täiesti kindel, et kellelgi ei olnud ka mingit kahtlust, et olen kõik annetanud läbinähtavalt oma arveldusarvetelt. Need summad on lõviosas olnud seotud valimiskuludega.
Süsteem on erakordselt loogiline. Olin [2005. aastal] Haaberstis kohalikel valimistel teine number, aga soovisin teha esimest tulemust. Selleks pidin suutma [kampaania ajal] oma panust rohkem juurde panna. Kasutasin lihtsaid ja suhteliselt odavaid lahendusi, saatsin inimestele kirju.
Kas kahju ei olnud nii suuri summasid ära anda, nagu 18 000 krooni ehk kaks keskmist palka korraga?
2005 valiti mind 1446 häälega Haabersti linnaosast Tallinna volikokku. Neid hääli oli rohkem kui kellelgi teisel selles ringkonnas. Jah, loomulikult on summad suured. Aga kui jagada kaheksa aastaga annetatud summa ära, tuleb keskmiselt 83 eurot kuus.
Ma olen ainult ühe korra olnud valimistel [ringkonna] esinumber. Siis oli mu lisakampaania oluliselt väiksem. Need, kes on nimekirjas piiri peal, nii nagu olen olnud kohalikel valimistel ja eelmistel riigikogu valimistel, kus olin kolmas – riigikokku sai kaks inimest, ja selleks et riigikokku pääseda, pidin tegema ringkonnas teise tulemuse –, peavad pingutama selle nimel, et saada teine tulemus. See kõik on kulukas.
Reformierakonna skandaalide järel on sotside toetus tõusnud hirmus kõrgele. Olete oma kirjutistes hoiatanud, et sotside võimuletulek toob kaasa maksude tõusu, mis ei ole Eesti käekäigule kasulik. Kuidas nullida see oht, et sotsid Eestile edu toonud majandusmudeli lammutaks?
[Reformierakonna] võimalus valimistulemusi mõjutada on teha seda hea tööga.
Debatt erinevate ideoloogiate vahel on väga vajalik. Olen veendunud, et Eesti praegune jõukuse tase ei rahulda meie ühiskonda. See on positiivne rahulolematus, mida võib defineerida soovina lääneriikidele järele jõuda või ka lihtsalt heaolu kasvuna seeläbi, et majanduskasv toob palkade ja pensionide kasvu.
Olen veendunud, et parempoolne ideoloogia, mõõdukas maksukoormus, samas lihtne ja arusaadav süsteem, kus ei ole palju maksuerisuste kaudu soodustuste tegemist – mis on puhtmatemaatiliselt kõige ebaefektiivsem viis soodustuste tegemiseks –, soosib jõukuse, majanduse ja heaolu kasvu. See ei ole ju mingi raketiteadus ega keeruline loogika, et maksutõusud mõjutavad majanduskasvu negatiivselt.
Julgen öelda, et Eesti ühiskonnale ei ole sotsiaaldemokraatia kõige oodatum ja kõige parem lahendus. Maksutõusuga saab loomulikult raha rohkem ümber jagada, aga see on palju vähem kestlik lahendus kui majanduskasvust tulev lisaraha.
Selleks et pensionid, toetused, hariduskulud või kultuuritöötajate palgad saaksid tõusta, on vaja suuremat riigieelarvet. Ma eelistan igal juhul riigieelarve kasvu läbi majanduskasvu, mitte sellega, et koormame Eesti inimesi rohkem ja tõmbame majanduskasvul kõri kinni.
Mida te ikkagi teha kavatsete, et sotsid pumba juurde ei pääseks?
Ideoloogiline valik, kuhu Eesti läheb, kas Eesti pöörab ära majanduskasvu kursilt, kas tuleb vasakpööre – see on peamine küsimus, mille üle peaksime avalikus debatis tuliseid lahinguid pidama.
Kui unustame suurte valikute debati ära, võib juhtuda, et arutledes mõne teise teema üle, mis on küll oluline, aga pole ühiskonnas peamine, saavutamegi tulemuse, et ohoh, see, kes debateeris väga osavalt teistel teemadel, saab võimule, aga sellega kaasneb maksutõus või vasakpööre, mis ei olegi see, mida ühiskond ootas. Siis on pettumus kiire tulema. Ja see ainult suurendab rahulolematust.
Seetõttu kutsuks üle debatile ühiskonna põhivalikute üle. Olen iga kell valmis seda kordama, mida olen öelnud [sotside liidrile Sven] Mikserile ka tele-eetris, et ei retoorika ega ka paberi ja pliiatsiga arvutades ole võimalik kirjeldada seda olukorda, kuidas maksutõus Eestis kestlikku heaolu tooks.
Olete aastaid olnud elukaaslase Luisa Värgiga ajakirjanduses pildil. On see teile mõnikord ka meelehärmi tekitanud?
Sellega tuleb arvestada. Meie kohtumise juures on huvitav see, et kumbki meist ei teadnud, kes teine ametilt on ...
Mõtlete esmakohtumist Leigo järve kontserdi järel?
(Imestava muigega.) Kust küll info niiviisi levib ...
Eks meil alguses oli raske, sest kõmumeedia huvi oli suur, kui [kohtuvad] laulja ja poliitik – küll siis on põnev meist kogu aeg kirjutada! Praegu ma küll ei tunneta, et ebameeldivat tähelepanu kaasneks. Oleme tähelepanuga harjunud ja nüüd näeb meedia meid kui meie peret.
Kui meedia tunneb meie vastu huvi, siis eks see tulene meie erialavalikust. Kohatu oleks eeldada, et seda huvi üldse ei oleks.
On ajakirjandus vahel liiga ka teinud?
On näiteid sellest – Luisal rohkem, minul vähem –, kui kirjutatakse lugusid, mis näevad välja nagu intervjuud, aga tegelikult pole meil ühtegi kokkupuudet selle väljaandega olnud. Kuid nii mõnigi neist väljaannetest, kes sellist stiili evis, ei ilmu enam.
Miks te alguses ajakirjandusega lolli mängisite, kui teid koos nähti? Ütlesite, et teie vahel ei ole mingit suuremat tunnet kui ainult sõprus. Kas tõesti ei olnud?
Kui pärast teatavat minupoolset pinnimist esimest korda koos välja läksime, siis päev või paar hiljem avaldas üks ajakiri suure uudise, et uus kuum paar. Sel hetkel ei olnud võimalik kinnitada, et jaa, nüüd ongi uus kuum paar. See oleks olnud täiesti kohatu ja see ei oleks ka tõele vastanud.
See läks tõesti nii, et iga meie sammu pärast kokkusaamist kiputi kajastama. See on ka loogiline, sest olin värskelt, esimest suve riigikogus, ja Luisa oli tulnud superstaarisaatest, mille ümber oli siis melu erakordselt suur.
Ja siis läks ta sügisel lisaks tantsusaatesse.
Tantsusaates oli juba põhjust meid ka paari panna, ja ega me sellest suurt saladust teinud. Eks ma arvestasin sellega, et kui lähen Luisale pöialt hoidma – tantsusaade on karm võitlus – või käin trennis või aitan Luisale viimasel hetkel kleite viia, siis eks seda ikka märgatakse.
Kui palju arvestate enne kusagile minekut, kas tasub ikka naist ja last kaasa võtta, sest küllap püütakse teid kaamerasse?
Kui tulen perega avalikule üritusele, on põhjendamatu eeldada, et keegi seal pilte ei tee. Paar aastat tagasi oli ühel kontserdil juhtum, kus hästi ründav fotograaf tegi väga suure välguga Miinast hästi lähedalt pilti. Miina oli pärast seda tükk aega väga pelglik. Siis natuke aega hoidsin teda teadlikult eemale.
Üldiselt pole mul põhjust öelda, et meedia oleks näidanud ebatervet huvi. Pigem on olnud mõõdukas.
Kas teate, kuidas Luisa teid kõige rohkem muutnud on?
(Mõtleb.)
Võin aidata, kui te ei tea. Luisa on aastaid tagasi ajakirjanduses väitnud, et varem olite kinnine, nüüd vabam. On see nii?
Eks nii Luisa kui ka Miina on mind kindlasti muutnud, Miina juba sellega, et ta olemas on. Kindlasti olen tänu neile parem inimene.
Üks murdepunkt on mul eriti eredalt meeles. Miina oli umbes pooleteiseaastane, kui ta hakkas mulle koduukse peale vastu tulema ja kallistama, kui koju tulin. Eks Luisa oli talle seda õpetanud. Sellise traditsiooni loomine on põhjus, miks alati on väga hea koju minna.
Aga kas seda mäletate, millega te Luisale algul silma jäite?
Peab tema käest küsima.
Las ma jälle aitan: hoolivusega.
See ju sobiks sotsiaalministrile hästi! Hoolivust ja empaatiavõimet ja avatud suhtumist on selles ametis väga vaja.
Reformierakonnale samuti.
Jah, muidugi!
Kas Miina Rihannast peaks nime järgi otsustades saama laulja, nagu on ta ema?
Miina elukutsevalik on praegu laste hambaarst, ja ma toetan tema valikut. Ta laulab ka väga hästi, on kooriga korduvalt Salme kultuurikeskuse laval esinemas käinud. Tal on rütmitunnetust, ta peab viisi. Mul on selle üle väga hea meel, aga me kindlasti ei suru teda lauljaks.
Aasta tagasi ütles Luisa, et seitsme aasta jooksul ei ole teie peres midagi juurde tulemas. Kas teie peres jääb nii, nagu naine ütleb?
On otsuseid, mida langetatakse pere ringis (naerab). Kõige suurem mõjutaja selles küsimuses on taas Miina. Arvan, et oleme piisavalt noored, et küllap saab meil samuti olema suur pere. Oleme mõlemad suurest perest, Luisal on kaks venda ning minul õde ja vend.
Oleme suure perega harjunud. Aga iga asi omal ajal. Mingeid kiireid uudiseid selles valdkonnas oodata ei tasu.
Taavi Rõivas (33)
Sündinud 26. septembril 1979 Tallinnas
Tallinna reaalkool 1997
Tartu Ülikooli majandusteaduskond 2002
Justiitsminister Märt Raski nõunik 1999–2002
ASi IT Grupp suurklientide haldur 2002–2003
Rahvastikuminister Paul-Eerik Rummo nõunik 2003–2004
Tallinna Haabersti linnaosa vanem 2004–2005
Peaminister Andrus Ansipi nõunik 2005–2007
Tallinna linnavolikogu liige 2005–2007
Riigikogu liige 2007–2012
Riigi Kinnisvara ASi nõukogu esimees 2007–2012
Eesti Autospordi Liidu juhatuse liige
Elukaaslane laulja Luisa Värk (25), «Eesti otsib superstaari» 2007. aasta teine koht, samal aastal saate
«Tantsud tähtedega» teine koht koos Martin Parmasega.
Tütar Miina Rihanna saab veebruaris neljaseks.
Arvamus
Märt Rask
riigikohtu esimees, endine ülemus justiitsministrina
Hindan Taavit kui õppimisvõimelist, väga töökat, suure empaatiavõime ja tolerantsusega inimest. Minu noortest nõunikest, kes 1999 ja 2000 ministeeriumisse tulid ja kes on jäänud poliitikasse, on Taavi ja Keit [Pentus-Rosimannus] kindlasti ühed tublimad.
Mina üheksa aastat enam poliitikas ei osale ja tema on need üheksa aastat olnud ainult poliitikas, aga olen kõrvalt näinud, kui Taavi oli riigikogus, et temas on säilinud see, mida väga paljudel ministritel, kes vaieldamatult oma asja tunnevad, enam ei ole – temas on säilinud oskus kuulata.