/nginx/o/2011/12/29/893940t1h4c48.jpg)
/nginx/o/2008/07/08/55101t1h287e.jpg)
/nginx/o/2009/05/04/172684t1h143f.jpg)
Postimees.ee 's käib Euroopa Parlamenti kandideerivate parteide vaadete tutvustamine. Täna küsisime kandidaatidelt: kuidas suhtute Euroopa ühisesse energiapoliitikasse ja mida saaks teie seisukoha mõjule pääsemiseks europarlamendis teha? Vastab Rahvaliidu esinumber.
Euroopa Liidu ühtne energiapoliitika on strateegilise julgeoleku olulisi võtmeküsimusi ning kindlasti vajalik Euroopa keskkonnaseisundi ja julgeoleku parandamiseks ning elanike heaolu ja konkurentsivõime tagamiseks. Selleks, et EL saaks rääkida ühte keelt energiat tootvate ja tarnivate riikidega, on vajalik, et energiapoliitika küsimusi otsustatakse ELi tasandil. Tänane poliitiline praktika on meile näidanud, et kuigi oleme rohujuuretasandil teinud energiapoliitikas tulemuslikku tööd, siis tõelist edasiminekut ühtse poliitika vallas pole toimunud, sest suurriigid pole valitsuse tasandil suutnud kokku leppida. Olukord, kus liikmesriik seisab vaid enda energiapoliitiliste huvide eest, vähendab ELi kui terviku energiaalast julgeolekut. Ehedaks näiteks on Gazpromi jätkuv intensiivne investeerimistegevus ELi strateegilise energeetilise infrastruktuuri objektidesse. Ka Eesti valitsus peab energeetikateema tõsiselt käsile võtma, kujundamaks ühtset riigisisest arusaama meie energiapoliitilistest eesmärkidest.
Eesti energiajulgeolek sõltub tugevalt ELi ja Venemaa suhetest ning sellest, kas USA toetab ELi energiapoliitilisi initsiatiive. Näitena võib meenutada kasvõi TIG gaasijuhtme projekti. Energiapoliitiliste tegevusplaanide realiseerumine on pikaajaline diplomaatiline protsess ning vajalike kokkulepeteni jõudmine oleks tõhusam, kui energiapoliitika küsimusi otsustataks ELi tasandil.
Energiapoliitikas, nagu ka teistes valdkondades otsuste mõjutamine euroliidus saab toimuda läbi parema osalemise kolmel tasandil - kodanikkonna teadlikkuse tõstmine, ametnike kvalifikatsiooni parandamine ja saadiku rolli muutumine. Oleme mitmete näidete puhul kogenud, et kodanikkond mõjutab euroliidu otsuseid, mõelgem näiteks Nice'i või Lissaboni leppe ratifitseerimise protsessile. Ametnikud peaksid õppima otsustusprotsessides enam sisuliselt ja vähem vaid formaalselt osalema. Euroopa Parlamendi saadikud peavad olema rohkem inimeste otsustusprotsessidesse kaasajad ja informatsiooni Eestisse vahendajad. Olulistes küsimustes peame riigisiseselt kokku leppima peamistes seisukohtades ja prioriteetides ning kindlustama, et valitsus, parlamendisaadikud ja Eesti-sisesed huvigrupid edastaksid sarnaseid sõnumeid. Praegu Eestis oleme kandidaatidena konkurendid, aga Brüsselis peame erinevates fraktsioonides seisma eelkõige Eesti huvide eest.