Postimees.ee's käib Euroopa Parlamenti kandideerijate vaadete tutvustamine. Täna küsisime kandidaatidelt: kas ELi ühine eesmärk langetada aastaks 2020 oma CO2 emissiooni 20 protsenti võrreldes 1990. aastate tasemega on õige eesmärk ja mida selle edendamiseks veel teha tuleks? Vastavad Rahvaliidu kandidaadid.
Anto Liivat: Keskkonnakaitse on üks meie elukeskkonna võtmeküsimusi ning nende aspektidega tuleb arvestada nii ELi poliitika kujundamisel kui ka rakendamisel, samuti toetan ELi juhtrolli maailmas kliimamuutustega tegelemisel. Kliimasoojenemise peatamiseks on vajalikud ühised pingutused. Samas tuleks poliitika kujundamisel arvestada Eesti geograafilise asukohaga - oleme põhjapoolseim postsovetlik ELi liikmesriik. Selleks, et Eesti saaks kliimaleppega võetud eesmärke täita, on vajalik meie elamufondi renoveerimine. Renoveerimise kaasrahastamiseks peakski järgmise, Euroopa Liidu 2014-2020 eelarveperioodi kavandamisel kujundama vajalikud meetmed programmi kaasrahastamiseks. Eesti eurosaadikute ülesanne on need vahendid ELi eelarvest välja võidelda.
Ulrika Hurt: Eestis kui ühes Euroopa Liidu põhjapoolsemas liikmesriigis on inimeste ühiskonna funktsioneerimise kindlustamiseks vajalik kulutada rohkem soojusenergiat.
Seega väga tähtis on arvesse võtta, et kõiki riike ei saa käsitleda emissiooni kvootide jagamisel võrdsetena - ei tootmises ega toasooja hoidmise vajaduses ei saa Portugali ja Soomet kõrvutada. Süsinikdioksiidi emissiooni vähendamine peaks toimuma ka mujal maailmas, vaid sel juhul oleks efekt tuntav, siiski on ELi initsiatiiv kindlasti eeskujuks.
Energiapoliitika arengud ei ole tervikuna Eestile siiski piisavad olnud. Ühelt poolt ei ole suhted Venemaaga piisavalt konkreetsed ja ELi huvidel põhinevad. Teisalt ei kohelda liikmesriike vastavalt nende klimaatilistele tingimustele ja vajadustele. Ehk siis tuleb tunnistada, et energiapoliitikas on Parlamendil väga vähe võimalik teha, suurem osa otsustest tehakse ikkagi Nõukogu ja Komisjoni struktuurides, parlamendisaadikute tööks võiks olla muidugi tehtud vigadele ja möödalaskmistele tähelepanu juhtimine.
Loomulikult on lähtetingimusena vajalik, et iga saadik rakendaks oma senist kogemust ja teadmisi, aga peamine - analüüsivõimet. Küsimustes, nagu energia ja kliimamõjud, on hädavajalik, et erakonnad ja saadikud kaasaks kõiki neid, kellel on teadmised, ekspertiis ning ligipääs infole. Arvan, et Rahvaliit on väga mitmekülgne kaasamist väärtustav erakond, kellel pole valehäbi ka parlamenti mitte kuuluvatelt või erakonda mitte kuuluvaid eksperte ja teadlasi kaasata.