Isegi kübersõjas on reeglid ja NATO ekspertide rühm Tallinnas asuvas küberkaitsekeskuses koostas selle tõestuseks käsiraamatu.
NATO kübersõja käsiraamat võtab kokku kübersõja reeglid
19. märts 2013, 22:57
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sel nädalal ilmuv käsiraamat kasutab rahvusvahelist õigust ülemaailmses elektroonilises sõjapidamises, et näidata, kuidas haiglaid, tsiviilelanikke ja neutraalseid riike infoajastu sõjas kaitsta.
«Kõik pidasid internetti Metsikuks Lääneks,» ütles käsiraamatu toimetaja, USA mereväekolledži professor Michael Schmidt enne raamatu ametlikku ilmumist. «Nad unustasid, et rahvusvaheline õigus kehtib küberrelvadele samamoodi nagu kõigile teistele relvadele.»
Käsiraamat koostati NATO küberkaitsekeskuses Tallinnas ja kannab tänu sellele ka pealkirja «Tallinna käsiraamat».
See kannab olemasolevad lahinguvälja eeskirjad, nagu 18969. aasta Peterburi deklaratsioon ja 1949. aasta Genfi konventsioon, üle internetile - sageli ootamatul ja loomingulisel viisil.
Londonis Westminsteri ülikoolis rahvusvahelist õigust õpetava Marco Roscini arvates on see esimene katse näidata, et sõjareeglid on piisavalt paindlikud, kohanemaks sellise uue reaalsusega nagu virtuaalkonfliktid.
Rubio arvates saab 282-leheküljelisest käsiraamatust oluline allikaks sõjaväejuristidele, kes on kõikjal maailmas kimpus küberrünnakutega.
«Ma olen kindel, et see saab üpris mõjukaks,» leidis ta.
Raamatu peamine väide on see, et sõda ei lakka olemast sõda seetõttu, et see leiab aset virtuaalmaailmas. Kui häkkida tammi kontrollmehhanismi, nii et see veehoidla vee jõkke laseb, võib sellel olla sama mõju, kui tammi lõhkeainetega purustamisel, väidavad autorid. Õiguslikus mõttes ei erine sõjaväebaasis tulekahju põhjustanud küberrünnak rünnakust, kus kasutatakse mürske.
Ka humanitaarkaitse ei kao internetis kusagile. Haiglate arvuteid kaitstakse samamoodi nagu päris haiglaid. Sõjavangiga seotud isiklikke andmeid tuleb hoida sama hästi nagu hoitakse vangi ennast - näiteks tuleks neid hoida mujal kui sõjaväe serverites, mida võidakse rünnata.
Kübersõda võib tuua kaasa kübersõjaroimad, hoiatatakse käsiraamatus. Neutraalse riigi arvutivõrgu ründamine on keelatud samamoodi nagu vaenuliku riigi sõjavägi ei tohi marssida läbi neutraalse riigi territooriumi. Mässuliste küberrünnaku eest kätte maksmine okupeeritud aladel internetiühenduse katkestamisega võib olla vastuolus rahvusvahelise eeskirjaga, mis keelab kollektiivse karistamise.
Käsiraamatu koostas kümmekond eksperti, teadlast ja uurijat peamiselt NATO liikmesriikidest ning nad ei olnud alati ühel meelel, kuidas tavapäraseid reegleid kübersõja kontekstis rakendada.
Enesekaitse oli terav teema. Rahvusvaheline õigus lubab anda ennetava löögi, kui riik näeb vaenlase sõdureid üle piiri tungimiseks valmistumas, aga kuidas teha seda maailmas, kus rünnakud toimuvad hiireklõpsuga?
Osa eeskirjadest on elektroonilises kontekstis aegunud või vajavad vähemalt uuendamist.
Seadus keelab «tsiviilobjektide» ründamise, kuid autorid olid eri meelt, kas «objekti» tuleks tõlgendada «andmetena». See võis jätta seadusaugu näiteks sõjaliseks rünnakuks, mis kustutab suure osa väärtuslikest tsiviilandmetest nagu valijanimekirjad.
Tallinna käsiraamat internetis: http://www.ccdcoe.org/249.html