Arter käis Moskvas uurimas, kuidas valmib Pervõi Baltiiski Kanalil reedeõhtuti näidatav hittsaade
«Kaks tähte». Kümnete miljonite vaatajate ette jõudvas glamuurses laulusaates osaleb ka meie Anne Veski!
Kuidas Venemaal laulusaadet tehti
13. aprill 2013, 15:15
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aleksejevskaja metroojaamast on Kalibrovskaja tänavale kaardi järgi kõndida 19 minutit, kuid mida lähemale jõuame, seda segasemaks asi muutub – kaardile kantud tänavatel puuduvad strateegiliselt tähtsates kohtades nimed. Nagu ka tänavatel enestel. Lumised ja libedad kõnniteed viivad halli tööstusrajooni, ja tundub, et oleme lootusetult eksinud.
Veel 90ndatel võis moskvalastesse suhtuda kui ehtsa vene hinge kehastusse – võõralt maalt tulnuid talutati kas või käekõrval oma aja ja mugavuse arvelt sihtkohta.
Aga juba ammu on suhtumine muutunud. Moskva on muutunud kiiresti maailma kõige kallimaks linnaks ja sellega koos on muutunud ka inimesed, kellele aeg tähendab eeskätt raha. Ja aega on siin alati vähe, sest vahemaad on suured, ummikud veelgi suuremad, ning isegi ainsas ühistranspordivahendis, millele võib kindel olla – metroos –, veedavad inimesed märkimisväärse osa oma elust. Kõik see kokku muudab moskvalasi tülpinuks ja väsinuks.
«Ei tea,» heidavad möödujad ükskõikselt üle õla ja kiirustavad oma teed. Nad ei viitsi süveneda. Kui jõuame järjekordsele ristmikule ning arutleme, kummale poole minna, näeme vinges tuules lähenemas punase jopega noormeest.
«Kalibrovskaja? Lähete võttele või? Ärge minge, ma just tulen sealt. Piletid said otsa, te ei saa sisse,» lisab ta ja uurib meilt omakorda, kus asub metroojaam. Viipame talle suunda näidates sama umbmääraselt nagu tema meile.
Piletid? Meil küll pileteid pole. Ja kui need, kellel piletid olid, lasti juba stuudiosse, siis oleme ehk lootusetult hiljaks jäänud? Niigi oleme metroojaamast 19 minuti asemel ligi tund aega vantsinud.
Kui lõpuks otsitud hoonekolossi juures seisame, tunnistame endale, et poleks ka õndsaimas unenäos suutnud ette kujutada, et siin, kitsal tööstusrajooni kõrvaltänaval, kus meiega koos sörgivad ka mõned suured hulkuvad koerad, on kusagil uhke stuudio ja maja staare täis.
Esitage propusk!
Valvuriputkas istuvad kaks vormiriides meest, kes mornilt teatavad, et «propuskeid» saab värava kõrvale pargitud sõiduautost.
«Kelle juurde te lähete?» küsib selles istuv noormees nõudlikult. Kuuldes, et kutsujaks on Aljona Belova, Venemaa Esimese Kanali pressisekretär isiklikult, ilmuvad allakeritud autoaknale kiiresti ka sissepääsuload, mida kaks vormikandjat huvita seiravad.
«See on tehas Kalibr, aga mul pole aimugi, mida siin toodetakse,» selgitab modelliliku välimusega, liibuvates teksapükstes ja hirmkõrgete stiletto'dega Belova. Stiletto'd kuuluvad pea kõigi noorepoolsemate nais-teletöötajate «kohustuslikku» garderoobi.
Mis viib uitmõttele, et sama moodi nagu Irina Muravjova kangelanna Ljuda Gurina käis filmis «Moskva pisaraid ei usu» tutvusi sobitamas teaduste akadeemia raamatukogus, üritavad tänapäeva vene naised iga hinna eest televisiooni pääseda.
Belova tähendab, et kuna stuudioid-paviljone on vähe, telejaamu aga palju, siis üüritaksegi muid pindu, ning «Kaks tähte» pole kaugeltki ainus saatesari, mida Kalibri ruumes toodetakse. Kõik ei tule Belovale ühe ropsuga meeldegi, aga ta mainib saateid «Lõunale!» ja «Moodne kohtuotsus».
Saatemeeskonna sissepääsu juures köidavad pilku sinised välitualetikabiinid, ning jääb ainult hämmastuda, et kas tõesti peavad seal miinuskraadidega isegi kuulsused asju ajama.
Korraga peatub tualettide ja sissepääsu vahel must limusiin, millest astub asjalikult välja üks saatejuhte, meilgi kümne aasta tagusest vene saatesarjast «Aknad» tuntud näitleja Dmitri Nagijev. Kuigi olekult matšo, ei kanna ta oma lavakostüümi ise; selle tarvis on autojuht, kes Nagijevile uksegi avab ning talle aupaklikult järgneb.
Kitsas koridor viibki saates osalejate garderoobideni. Esimene kuulub muidugi Nagijevile, Anne Veski ja rokitähe Olga Kormuhhina riietusruumid asuvad kõrvuti. Üks tuntud nimi ajab teist taga: endine Suure Teatri priimabaleriin Anastassia Volotškova, Alla Pugatšova lapselaps Nikita Presnjakov, poplauljad Taissia Povalii ja Polina Gagarina… Iga garderoobi juurde seinale on kinnitatud võtete ajaplaan ning seegi, millised dekoratsioonid mis ajal lavale peavad jõudma.
Improviseeritud juuksuritöökoja juures käib kibe klopsimine – Anne Veski ja tema laulupartnerite, humorist Nikolai Lukinski ning Laima Vaikule esitatava laulu tarbeks lüüakse hiiglaslikke pildiraame kokku vahetult enne võtte algust.
«Räägime pärast,» palub Veski garderoobi ukse vahelt ning tunnistab, et närv on sees. Lisaks võtte-eelsele ärevusele annab muretsemiseks põhjust see, et proovi pole saanud korralikult teha, ning ega tema laulupartneri Lukinski viisipidamine just esmaklassiline ole.
See, et keegi mööda laulaks, on mõneti saatetegijate eesmärk. Kuidas siis muidu nalja saab?! Sest kogu saate heli – kaasa arvatud orkestri saatemuusika – läheb eetrisse otse.
Endine poksija Nikolai Lukinski on erinevalt Veskist rahu ise, kui tema rõivistus enne etteastet korraks istet võtame. Ta nimetab Veskit maailmatasemel lauljaks ning kahetseb, et kuigi on lõpetanud GITISe lavastajana, ei tea ta estraadilaulmisest suurt midagi.
Ent endise sportlasena haarab mees härjal sarvist – äsjastel soolokontsertidel Novosibirskis ja Altais laulnud ta soolot. «Eks siingi loodetakse, et üllataksime publikut, et teeme midagi, mida meilt ei oodata.»
Lavatagune sagin
Tänane võte viibib pisut. Aga ainult pisut, sest mõne aasta eest lõppenud üks salvestus kell neli hommikul. Täna on põhjuseks tõik, et üks žüriiliige, helilooja ja produtsent Viktor Drobõš istub veel Ameerikast saabuval lennukil, mis jääb poolteist tundi hiljaks.
Huvitav, kas ta žüriiliikmena on ikka adekvaatne? Pikk lennureis ju seljataga, ajavahe pealekauba? Pressisekretär Belova terashallidest silmadest tulvab vastuseks jahedust.
Publik, kes on end eelnevalt vastaval veebilehel registreerinud ja siis «propuski» saanud, istub vankumatult kohtadel. Alles järgmisel päeval näeme juhuslikult aknast, milline möll sissesaamiseks käib, nii et pole ime, et punase jopega noormees aktiivsetele keskealistele naistele olelusvõitluses alla jäi.
Et aega mitte raisata, tehakse kergelt amfiteatrit meenutavas stuudios plaksutamise proovi ning salvestatakse žürii esimehe Mihhail «D’Artagnan» Bojarski duett. Seejärel süveneb kaamerakraana operaator tahvelarvutimängu, mõni pillimees üritab tukastada ning teises võttepaigas, mida nimetatakse «baariks» – see on paik, kuhu laval käinud esinejad punktiandmise ajaks istuma pannakse –, istub taustapublik niisama. Sealseks saatejuhiks on filminäitleja Anastassia Zavorotnjuk.
Aga juba laulavadki Lukinski, Veski ja Vaikule lava taga häält lahti. Äkitselt ilmub Esimese Kanali meelelahutussaadete juht, Kalamajas sündinud Juri Aksjuta (loe temast lähemalt «Kalamajast Eurovisiooni tegevprodutsendiks», Arter, 21.03.2009 – toim), lai naeratus näol. Ta suudleb Vaikule kätt ning soovib kõigile edu.
Sel ajal kui rahvas saalis staare nähes hullub, puuderdatakse lava taga Dmitri Nagijevi paljast pealage. Kuigi siin-seal võib näha silte, et suitsetajat ootab 10 000-rublane trahv, lubab staarsaatejuht endale närvirahustuseks mõned mahvid. Mis siin ikka profil nii väga närvitseda? Tekst, nagu ka laulusõnad, jooksevad ju suurel monitoriekraanil, oska ainult lugeda!
Laul läheb kordamisele, sest publik satub istekohtadelt tõustes liialt hoogu ning see segab operaatorite tööd. «Tore, et meid nii hästi toetate,» kiidab Vaikule rahvast ja teenib taas marulise aplausi. Pärast duublit ei taha skandeerimine raugeda: «Mo-lod-tsõ! Mo-lod-tsõ!»
Märkamatult on lava taha, sinna, kus asub nn baar, imbunud ilmselged võõrkehad – kolm lihtsat naist, valged roosid käes, kes ootavad kannatamatult, millal neil õnnestub õied oma iidolile Anne Veskile ulatada. Nad sädistavad isekeskis nagu koolitüdrukud, nügides üksteist Veskile lähemale.
töölissöökla toidu peal
Naised annavad lilled üle, puhuvad iidoliga veidi juttugi ning lõpuks jõuab Veski oma garderoobi. Särav, väsinud, aga kas ka õnnelik? Rahulolev ikka, ehkki kolm järjestikust võttepäeva, mis algavad hommikuste proovidega ja kestavad ööni, sisaldavad kõike muud kui sära ja glamuuri.
«Aeg läheb nii kähku! Teed proovi, siis mõtled, kuidas paremini teha, ja juba ongi aeg lavale minna. Siis äkki ongi kõik tehtud ja jääd ootama eetrit, et kuidas välja tuli. See kordub õhtust õhtusse ja iga kord on tunne, nagu oleksin laval esimest korda,» räägib ta.
Päeva täidavad veel kostüümiproovid (muide, iga esineja võtab kaasa ka oma kostüümi, juhuks kui talle miskit paslikku ei leita), soengutegemine ja mis kõik veel. Veski osutab garderoobilaual lebavale kilekotile, milles on siiani puutumata lõunasöök.
Muide, süüasaamiseks antakse kõigile osalejatele toidutalongid, millega kõrvalasuvast väga maitsvate roogadega töölissööklast süüa saab. Veski tunnistab, et isegi praegu, kella 20 paiku pole tal mingit isu. «Püüan kõigepealt maha rahuneda,» ütleb ta.
«Võib-olla meil Eestis ei saagi sellest kõik alati aru, aga kui oled sellise suure auditooriumi ees, nagu seda on endine Nõukogude Liit, lisaks USA, Iisrael, Saksamaa, Baltimaad – kogu Euroopa läbi sputniku –, siis seda, kui palju inimesi sind telekast vaatab, sa ei kujutagi ette. Iga artisti jaoks on saates osalemine väga oluline,» ütleb ta.
«Ainuüksi see, kui sind siia paljude teiste artistide seast kutsutakse, on ju omamoodi tunnustus, ja kui juba kutsuti, siis loomulikult ütlesin jah,» jätkab Veski, kes tegelikult oli siia oodatud juba mullu, kuid siis ei leitud talle sobivat laulupartnerit.
Tänavugi pidi ta esiti duetti laulma läti filminäitleja Ivars Kalninšiga. Keegi saatetegijaist temaga partneri valikul nõu ei pidanud ning et selleks saab humorist, sai Veski teada paar päeva enne esimest võtet. «Reedel öeldi ja pühapäeval läksin esimesse proovi,» täpsustab ta.
Lauljanna sõnul ei saa ükski saates osalev laulja – ta ei tea, kuidas on saatejuhtide või žüriiliikmetega – esinemise eest kopikatki. Kõik on kohal vabast tahtest ja soovist investeerida tulevikku, sest maksab vaid üks – olla eetris tohutu suure auditooriumi ees. «See maksab rohkem, kui nad suudaksid meile maksta,» muheleb Veski.
Ta ütleb, et ega saatetegemises meil ja Venemaal olulist vahet pole. Kõige rohkem on hinnas aeg. «Stuudioaeg maksab ja keegi ei taha maksta ülearu. Kõik on lepingule alla kirjutanud, et tuled ja teed asju õigel ajal. Eestis on viimasel ajal sama moodi,» räägib ta. Telekanalit huvitab vaid üks – et show oleks inimestele huvitav – ning vaatemänguline see ka on.
Priimabaleriin mossitab
Järgmisel päeval, kui stuudiosse jõuame, on Veski juba lavaproovis, uus kleit seljas, ning dekoratsioonidki uued. Tema partner, kes eelmisel õhtul tegelikult 38-kraadises palavikus vaevles, pole kohale jõudnud, ning tema rolli esitab lavastaja.
On ka teine lavastaja, esimese naine, ja nad töötavad tandemina. Mõlema töövõime ja vastupidavuse ees tuleb lausa müts maha võtta. Kuidas nad hetkegi puhkamata ja söömata varahommikust ööni rakkes ja asjalikena püsivad, samas ka nalja heita suudavad, on täielik mõistatus. Seda enam, et suur osa show’st sünnib kohapeal.
Kui eelmisel õhtul klopsiti lavadekoratsioonid kokku vahetult enne võtet juuksuritöökoja kõrval, siis täna taritakse laulja Taissia Povalii ja filminäitleja Aleksandr Mihhailovi proovis lavale paat koos paadisillaga ning hakatakse alles siis katsetama, kuidas neid üldse sinna paigutada ja kas naislaulja oma kõrgetel kontsadel hõredatest laudadest paadisillal kõikudes luud murrab või mitte. Seda kõike lauluproovi arvelt.
Läbimängu vaiksematel hetkedel kostab publikupoodiumi alt norskamist. Keegi, ehk mõni lavatööline, on end sinna magama keeranud.
On ka neid, kes oma kehva lauluoskuse pärast süümekaid tunnevad. Nii näiteks laskub Aleksandr Mihhailov enne proovi orkestri ette põlvili, et möödalaulmise eest juba ette andeks paluda. Alandlikkust kiirgab ka Nikolai Lukinskist.
Laulja rollis tunneb end väga ebamugavalt ekspriimabaleriin Anastassia Volotškova, kelle esitust ei saa paraku isegi melodeklamatsiooniks nimetada. Daamis on edevust kõvasti rohkem kui lauluannet, kuid mis kummaline, oma partneri, Moldovast pärit ooperilaulja Metodie Bužoriga moodustavad nad nauditava dueti.
Kes saadet vaadanud, võib seda kinnitada. Kuigi Volotškova kohati staaritsev käitumine jätab proovis soovida, arvestatakse tema kapriisidega. Näiteks paneb endise priimabaleriini mossitama see, et ta peab laval mõneks ajaks mehe varju jääma.
Tõeliselt särama lööb Volotškova aga neil harvadel hetkedel, mil ta oma garderoobist nina välja pistab ja enda ümber fotograafe märkab, ehkki neid on lava taga üksikuid. Ta loobib kankaanilikult jalga ning viskab nalja nagu tõeline bravuuritar, kes välklambiplõksudeta täisverelist elu enam ette ei kujuta.
Staarid hoiavad omaette
Nii nagu Volotškovat on esinejaid tungiva vajaduseta väga harva liikvel näha. Ilmselt õpitakse sõnu või keskendutakse, tualetiski ei käida mitte õues miinuskraadide käes, vaid spetsiaalses žüriiliikmetele ja artistidele mõeldud tubases, ent vägagi tagasihoidlikus interjööris.
Garderoobi uks, mida korrakski tähelepanuta ei jäeta, on Alla Pugatšova lapselapse Nikita Presnjakovi oma – selle ees kõnnib vahetpidamata edasi-tagasi sinises jopis vanem mees. Ükski nooruki samm ei jää tähelepanuta. Tõsi, üks siiski jääb, sest Arteril õnnestub temalt paluda intervjuud. «Vabandage, ei,» sõnab ta äärmiselt viisakalt, lastes küsijal kiiresti tajuda oma laitmatut lastetuba.
Mõni hetk hiljem on meie ees seesama sinises jopis mees, kes tutvustab end noore Presnjakovi ja veel mõne tuntud artisti direktorina. Direktoriks nimetatakse Venemaal mänedžere. Ta lubab meile intervjuud homme, kui suudame enne ja ainult paberkandjat näidates tõestada, et me pole mõnest kõmuväljaandest. Meil lehte ette näidata pole ja jutt jääb katki.
Kui Eestis tunnetavad artistid end tihtipeale ühtse perena – ollakse koos, tehakse nalja–, siis siin midagi taolist ei näe. Kõik hoiavad omaette, kaamerate ees demonstreeritav sõprus ja üksteise kiitmine-kallistamine on vaid osa igapäevatööst.
Anne Veskiga peab nõustuma: ega see teleshow’ tegemine Venemaal Eesti omast nii väga erinegi. Sära on võlts ja kaadri taha jääb tegelikult meeletu töö. Ehk peitub erinevus selles, et ideed sünnivad suuresti alles kohapeal. Kuid tundub, et ekspromptist, kergelt boheemlikust bardakist ja tipp-professionaalsuse segust oodatud ekraanivärskus tekibki.
* * *
Järgmisel hommikul otsustame veidi Izmailovo turul ringi vaadata. Et kuidas ka «lihtsad» inimesed elavad. Kell hakkab kümme saama, kui üks müüjatädi oma lavka eest pooleliitrisest viinapudelist viimseid lonkse rüüpavat meest ära ajab.
Mees ei taha minna: «Kas te arvate, et artistid on kõik ainult kaine peaga laval? Igatahes Pugatšova on küll alati purjus. Eriti Alla Borissovna Pugatšova!»
Venemaa laulusaade
«Kaks tähte»
Lauluvõistlus, Eestis tuntud saate «Laulud tähtedega» sõsarsaade, kus osalevad duetid, mille üks pooltest lauljana ennast tõestanud. Dueti teine poolgi on tuntud, aga mitte lauljana.
Venemaa Esimesel Kanalil on saade juba kuuendat hooaega. Kui varem langes igas saates nõrgim paar välja, siis tänavu mitte. Žürii jagab punkte ning võitjapaar saab kalliskividega kaunistatud kullast mikrofonid.
Tänavu osaleb saates kaheksa laulutandemit:
Alla Pugatšova lapselaps Nikita Presnjakov ja lauljatar Olga Kljain
Endine iluuisutaja Aleksandr Žulin ja lauljatar Polina Gagarina
Laulja Soso Pavliašvili ning filminäitleja ja saatejuht Anfissa Tšehhova
Rokileedi Olga Kormuhhina ja laulja Gleb Matveitšuk
Meie primadonna Anne Veski ja humorist Nikolai Lukinski
Ooperilaulja Metodie Bužor ja endine priimabaleriin Anastassia Volotškova
Laulja Taissia Povalii ja filminäitleja Aleksandr Mihhailov
Laulja Deniss Kljaver ja filminäitleja Valeria Lanskaja
Eetris reedeõhtuti PBK kanalil
Arvamus
Olga Kljain
laulja
«Kaks tähte», kuna siin lauldakse duette, näeb raskusi ette juba eos, sest partner antakse sulle sinult luba küsimata. Pead töö käigus teada saama, milline on tema muusikaline maitse, tema eelistused, kuidas ta laulab.
Minu partneri Nikita Presnjakovi katsetused olid õnneks Youtube’is üleval – ta võitis Ukraina saate «Su nägu kõlab tuttavalt», jäljendades seal suurepäraselt Freddie Mercuryt, ansamblit Muse ja Bon Jovit.
Kui mulle meeldib r’n’b ja soul, siis talle rokk. Mina armastan rokki kuulata, mitte laulda. Nii me ühiseid puutepunkte otsimegi.
Deniss Kljaver
laulja
Olen laval juba peaaegu 20 aastat, ja nii nagu mina, on iga teinegi laulja olnud oma žanri määramisel sõltumatu. Selles saates aga mingeid žanrilisi piire – muusikas ega näitekunstis – pole ning just sellest naudingu saangi.
Hinges peangi end näitlejaks ning mulle meeldib, et saan siin oma oskusi, niipalju kui mul neid on, kasutada. Õnneks on mu partneriks oma ala proff (filminäitleja Valeria Lanskaja – toim).