Üht populaarsuse harjal seilavate sotsiaaldemokraatide kogenumat tegijat – ikkagi kaks korda minister olnud! – ei pane edu sugugi juubeldama. Peale selle tunnistab ta üles, millest visiitabielu elades Euroopas lohutust leiab.
Ivari Padar: istume kullahunniku otsas
/nginx/o/2021/04/15/13729185t1hac53.jpg)
27. aprill 2013, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ivari Padar (48) on küll juba neljandat aastat Brüsselis eurooplane, aga juured kisuvad teda endiselt maale. «Olen ikka maamees!» kuulutab ta ja jätkab oma Võrumaa huumoriga: «Kes meist siis linnamees on!? Vaatame Eestis aknast välja ...» – ta paneb käed silma ees pikksilmaks – «... elame ikka metsas, kui arvestada meie rahvastiku hõredust.»
Eelmisel nädalavahetusel asjatas Padar Tartus maamessil. Lihaveiste takseerimise ja Brüsseli porgandirõngaste küpsetamise vahel võttis ta aja maha, et seletada, kas elu läheb tõesti hullemaks, kui sotsiaaldemokraadid peaks Eestis võimule pääsema, ning anda aru, ega Euroopa ole äkki muutunud liiga türanlikuks.
Teeme sellise mängu: teie olete ikka Ivari Padar, aga mina olen Andrus Ansip. Tulen teie jutule küsimusega, et Ivari, rahva silmis on valitsusega asi mage, Reformierakonna reiting on all – mida teha?
Ohoh, jeerum! Ütleme nii, et pange siia mu arveldusarve number ka juurde. Kõikvõimalikud soolapuhujad, kes erakondade ümber igasugu asju välja pakuvad, jäävad nüüd leivast ilma (naerab).
Üks on selge: väga pikalt võimul olnud erakondade puhul tekib võimuväsimus – tuleb hobuseid vahetada. Värskust ja erksust on vaja. Kõik Reformierakonna väljaütlemised stiilis, et nüüd tuleb keegi teine võimule ja meie elutöö hävib – see tähendab, et erakond on mugandunud positsioonile, et meie oleme vabariigi valvurid ja ümberringi on Eesti poliitikas kõik ... aknatihendamise vaht.
Aga kui keegi ütleb, et homme tuleb uus poliitiline võim ja nagu kuldvõtmekesega saab kõigile rahataotlejatele varalaegas avatud, siis ta valetab. Seda ei juhtu! Kuid selge, et Eesti riigi juhtimisele on vaja värskemat, uuemat lähenemist.
Reformierakond on pärast Laari teist valitsust õppinud pika võimu nimel nööril kõndima. Selle tulemusena ei ole väga pikalt olnud näha olulistele küsimustele vastuseid. See on võimul olemine võimu enda nimel, ja see ei ole hea.
Teiseks, klassikaline demokraatia peab välja nägema nii, et riigikogus on piisavalt ministrikogemusega opositsioonisaadikuid, inimesi, kes on võimelised olema nn variministrid. Aga meil ei ole peale kasvanud olulist plejaadi riigikogu opositsiooni liikmeid, kellel oleks märkimisväärne kogemus ja võime olla variminister. See teeb alati võimul oleva koalitsiooni valitsemise lihtsaks, sest riigikogust ei ole midagi karta.
Võim peab riigis vahetuma, et enesekindlusest ei tekiks pähe mõtet, et olen asendamatu.
Olen veel korra Ansip. Küsin: Ivari, olete Euroopas palju ringi kuulanud, öelge, mis seal Eesti valitsuse joonest arvatakse?
Ma ei saa ütelda, et europarlamendi debattides oleks Eesti teema väga üles tõstetud. Mul on tunne, et Eestit, Lätit ja Leedut tõsteti rohkem üles sellal, kui mina Euroopa Parlamendis ei olnud; kui oli 2007–2009, mil olime märgistatud, et no nii, riskiriigid, vaatame nüüd, kotkad, kuidas te oma soustist välja tulete. Nüüd, kui oleme [majandussurutise] soustist välja tulnud, vaadatakse, et oleme igav stabiilne Põhjamaa.
Jah, me oleme suutnud oma asjad korras hoida, aga loomulikult ei saa edusammudega lõputult kelkida, sest meie numbrid oleks hoopis teised, kui ligi 20 protsenti riigieelarvest ei moodustaks Euroopa Liidu fondide abi.
Millega seletada, et 1980. aastate lõpus uskusime, et suudame olla isemajandav Eesti, aga nüüd ei suuda me end ise ära majandada?
Olen ise ka selle peale mõtelnud, et kuidas oleks, kui ei oleks Euroopa Liidu abi. Noh, võib öelda, et elati ju ennegi, küll elataks praegu ka. Küllap ehitataks midagi vähem, ja küllap oleks enne üheksa korda mõõdetud, kui midagi ehitatakse. Nüüd, ütleme, et mõõdame kuus korda (muheleb). Selge, et ka mõned nõuded, mida oleme pidanud täitma – näiteks toiduainetööstust puudutavad –, oleks lihtsamad olnud.
Seega, rõhuasetused oleksid teistmoodi. Ja väljarännet oleks veel rohkem: nagu kala tahab sügavamat, tahab inimene paremat.
Paljud neist, kes Eestis paremat tahavad, on viimastel kuudel pööranud lootusrikka pilgu sotside poole. Huvitav, millega sellist populaarsust seletada, sest nad ei ole ju midagi teinud, on istunud opositsioonis, aga toetajate arv on muudkui kasvanud.
Üks asi on skandaalid ümber Eesti erakondade. Kui sotsidel neid pole, siis ei jää ka midagi külge. Teiselt poolt on kindlasti tunda, kuidas inimesed tahavad muutusi, ja selle nimel on ootused kõvad. Ma vaatan suurt toetust sotsiaaldemokraatidele kui väga suurt kohustust.