Kes peab tundma end süüdi, et Eesti naiste suusatamine langes põrmu?

Thunder Bay maailmameistrivõistluste teenindajad aitavad jalule finišis kokkukukkunud Cristel Vahtrat, kelle parimaks tulemuseks jäi 17. koht. Foto: Postimees.ee

Kord Käärikul, kui Eesti noored naissuusatajad kogunesid koosolekule, oli pikki ja saledaid hindav treener Mati Alaver pannud igaühele laua peale taskupeegli – et vaadake endale otsa, kui paksud te olete.

Piret Niglas, üks lootustandvamaid harjutajaid, võttis juhendaja märkust nii tõsiselt, et jõudis näljutamisega peaaegu anoreksiani.

Nüüd, ligi kaks kümnendit hiljem, peaksid peeglisse vaatama suusajuhid, et endalt küsida: kes on süüdi, et Eesti naissuusatamine, mille ühiseks suurkordaminekuks said kaks neljandat kohta 1998. aasta lõpus MK-etappidel teatesõidus, seejärel ootamatult hinge heitis? Muidugi peale ühe, Kristina Šmiguni.

Kas süü lasub Mati Alaveril, kes koondise peatreeneriks saades pühendas treeneritarkuse ja rahahankija võimed meeste heaks? Või Anatoli Šmigunil, kes andis endast maksimumi vaid kahte tütart treenides? Või suusaliidul, kes Kristina Šmiguni edu nautides jättis teised naissuusatajad unarusse?

«Sellel lool on suhteliselt keeruline ja kauge algus ning pikaleveniv lõpp,» lausub Toomas Savi, suusaliidu president aastast 1999. Ja lisab: «Vahest ei oska peamist põhjust sõnastadagi, sest see on paljudest komponentidest koos.»

Kõnekaimad niidid viivad tema väitel eeskätt Mati Alaveri ja Anatoli Šmigunini.

Maksimalistlik Spartacus

Alaver on siiani uhke, et viis napi kahe aastaga Eesti teateneliku NSV Liidu juunioride meistrivõistlustel pronksmeda-lile. Ta paistis algusest peale maksimalist, kes kauase suusajuhi Mart Eduri sõnul püstitas naistele maailmanõudeid.

Möödunud talvel suurde sporti naasnud Silja Suija mäletab, et töönarkomaanist Alaver hindas üle kõige tahtejõulisi ja sihikindlaid naisi, kes olid valmis sajaprotsendiliseks pühendumiseks. «Kui ta teeb tööd, tahab ta näha, et teised ka samamoodi töötaksid nagu tema,» märgib Suija.

Seetõttu kutsusid naised Alaveri Spartacuseks.

Aga maksimalismil oli oma hind. Kui Piret Niglas sattus 17-aastasena Alaveri käe alla, kerkis senine lapselik treenigumaht ühe hooajaga ligi 6000 kilomeetrini. Püüdliku neiuna pidas ta vastu, enamik teisi andis aga peagi alla ja loobus, mäletab Niglas. Ingrid Tikk tuli tulema lausa poole Venemaa-laagri pealt.

Tõsi, mõned loobusid ka perekondlikel põhjustel. Näiteks Ingrid Alneki karjäär katkes möödunud kümnendi hakul sügava armumise tõttu. «Suur armastus lõi pähe, mis seal enam suusatada,» avaldab ta.

Treener keerab selja

Tollal koondisse trüginud suusatajad tunnistavad, et karmi vene kooli käega Alaveril jäi puudu oskusest arvestada noorte naiste psüühikaga. Nii mõnigi neist valas trennis pisaraid.

«Treenerina oli ta hea, ajas taga viimast,» tunnistab Suija, «aga inimesena ei olnud kõige sõbralikum.»

Peale karmuse valmistas naistele hingevalu, et kehva võistluse järel keeras Alaver neile sõnagi lausumata selja. Nood pidid ise oma probleemiga hakkama saama.

Alaver ei välista, et võis treenerikarjääri algusaegadel olla karm. Ent ta kinnitab, et on praegu oluliselt nõudlikum kui varasemail aastail. Vead, mis ta toona tegi, võisid tema väitel tulla kogenematusest. Kuid lisab: «Tollal tehtud töö pärast ei ole mul grammigi häbi. Üritasin alati anda endast sada protsenti.»

(Pärast esimest intervjuud ütles Alaver, et ei soovi Eesti naissuusatamise surmalugu rohkem kommenteerida.)

Loomulikult nägid hoolealused oma töönarkomaanist treeneris ka palju head. Katrin Mauring imetleb siiani, kuidas Alaver jaksas koostada kõigile individuaalseid harjutusplaane, ning hindab tema loenguid, olgu toitumisest või treeninguprotsessist. «Ta tegi suure kooli,» sõnab Mauring, «pani meid oma peaga mõtlema.»

Aga pärast seda, kui Alaver võttis Albertville’i taliolümpia järel 1992 Hain Kinksilt üle Eesti meeskonna juhendamise ning rubla asemele tuli kroon, läks naiste olukord veelgi keerulisemaks. Raha nappis. Kadus naiskonna palgalise juhendaja koht.

Nii treenerid kui ka suusatüdrukud käisid, müts näpus, firmadelt toetust lunimas, kirjeldab pikaaegne suusaliidu tippjuht Kaarel Zilmer. «Raha sanditi senthaaval,» sõnab ta.

Kui Alaverilt küsida, miks ta naiskonna raskel ajal hülgas, vastab ta, et oleks pidanud seda veelgi varem tegema. Ja tsiteerib Soome tipptreenerit Sulo Repot: «Heal treeneril ei maksa end raisata keskpäraste sportlaste peale.»

Ühtäkki polnud karmile Alaverile väärilist asendajat. Nii saabki ta naissuusatamise mandumise kohta põrutada: «Eestis on kümnete viisi treenereid, miks keegi neilt ei küsi!» Ning ise vastata: «Puuduvad ambitsioonikad tüdrukutega tegelevad treenerid, kes aitaksid sportlastel sihte seada. Punkt.»

Vastukarva valik

Seoses Kristina Šmiguni esilekerkimise ja läheneva olümpiaga Lillehammeris edutas suusaliit naiskoondise etteotsa Anatoli Šmiguni.

Paraku oli see lahendus, mis ei rahuldanud kedagi. Nii alaliidu juhid kui sportlased said aru, et Šmigun tahab treenida vaid oma tütreid, mitte teisi, kelles ta ei näinud sama suurt annet nagu Katrinis ja Kristinas.

Võistkonna koosolekud küll toimusid, kuid sisuliste asjade üle seal aru ei peetud, mäletab Niglas. Kes teenis peapesu, et ta isiklik treener piisavalt raha välja ei kauple, kes sai hurjutada, et ta lakib küüsi. Lisaks häiris naisi keelebarjäär: Anatoli Šmigun suhtleb siiani ainult vene keeles.

Koondise naistele tundus Šmiguni alla sattumine professionaalses mõttes tagasiminekuna. «Ei ta lihvinud meie tehnikat, ei teda huvitanud meie pulss,» meenutab Mauring. «Igast tema püüdest meiega tegelda paistis välja, et ta ei taha meiega tegelda.»

Kui naised sattusid meestega samasse paika laagrisse, said nad sageli abi ja toetust pigem Alaverilt.

Selle kohta, et Anatoli Šmiguni peatähelepanu langes tütar Kristinale, ütlevad kõik tollased koondislased nagu ühest suust: veri on paksem kui vesi. Ja mida kuu edasi, seda paksemaks Niglase väitel veri läks. «Hakati nokkima ja norima,» meenutab ta. «Kõigil oli miskit viga peale tema tütarde. Tekkis ebaterve õhkkond.»

Lillehammeri mängude järel lõppenud Anatoli Šmiguni valitsusaeg tipnes kahe koondislase loobumisega. Lisaks Mall Alevile kadusid Eesti suusatamisest Suija ja Mauring. Kui Alaver treenis vaid mehi ja Anatoli Šmigun tütreid, ei jäänud neil muud võimalust lihtsalt üle.

Mõne naise loobumist varjutab aga veel üks, spordiväline põhjus, millest asjaosalised keelduvad lehes valjusti rääkimast. See tooks kaasa liiga palju kannatusi ja sekeldusi, ühe sportlase sõnul koguni kriminaalseid.

Pinged kogunevad

Anatoli Šmiguni hinnangul ei ole üksnes ebaõiglane, vaid ka rumal veeretada süü Eesti naiste suusatamise hävingu eest tema kraesse. Sest esiteks ei trüginud ta naiste peatreeneriks, teiseks tegi ta seda tööd palgata. Alles pärast seda, kui vanem tütar tuli mullu maailmameistriks, hakkas ta suusaliidult tasu saama.

Et suusaliit ei leidnud fanaatilist treenerit, kes oleks innustanud naisi sama rängale tööle, nagu seda tegi Anatoli Šmigun oma tütardega, jäigi naiskond ilma juhendajata.

Kui Kristina Šmigun üllatas 1995. aastal Thunder Bay MMil 5. kohaga, hakkasid teised naissuusatajad tundma end senisest veelgi üleliigsemana. Suusaringkondades võttis võimust hoiak, et kui Eestis on esile kerkinud Šmiguni-sugune anne, tuleb panustada kogu täiega temale. Kodused rivaalid tundsid, et nende käekäik ei lähe kellelegi suurt korda.

Aegamööda sugenesid pinged ka suusatajate endi vahele. Niglas tundis, et kuni koondise liider oli tema, punus Cristel Vahtra intriige tema vastu. Kui esinumbriks tõusis Kristina Šmigun, pöördus naiselik vimm tolle vastu.

Kümnendi lõpul, kui koondisega liitus Õnne Kurg, sai temagi tunda teiste kapriise ja õelutsemist.

Üks põhjus, miks naiste vahele siginesid vastuolud, peitus suuresti selles, et polnud ühtse treeneriga ühtset naiskonda. Anatoli Šmigun hoolitses oma tütarde eest. Vahtrat juhendas Venemaalt pärit Viktor Smirnov, kellega ta abiellus. Kurg ei leidnudki sobivat treenerit ning otsis viimaks abi Alaverilt. «Ühtset ja terviklikku lähenemist ei tekkinud,» nendib endine suusajuht Zilmer.

Alaver, kes sai aastal 1996 kogu murdmaasuusakoondise peatreeneriks, ei jaksanud end kahel rindel, meeste ja naiste vahel, killustada. «Alaver käis iga kevad läbi 300 sponsorit, et meestele raha saada,» teab suusaliidu endine peasekratär Raul Kinks. «Ta lihtsalt ei jõudnud enam ka naistele raha otsida.»

Välja arvatud õdedele Šmigunidele. 1990. aastate teisel poolel aitas just Alaver neile rahastajaid leida. «Ta lihtsalt oskas seda niivõrd hästi,» kiidab Kristina Šmigun.

Teised naissuusatajad jäid nõutusse olukorda. Ühelt poolt tundus neile, et suusaliit ei püüagi naiskonda luua ja sellele treenerit otsida, rahuldudes õdede Šmigunide järjest paranevate tulemustega. «Kogu aeg oli tunda, et teised pole olulised,» meenutab Niglas.

Pingestuv õhustik plahvatas 1999. aasta MMil Ramsaus.

Otsustav kõrbemine

Ramsaus oli Eesti naiskonna eesmärk jõuda teatesõidus esikaheksasse, et järgmiseks hooajaks riigi rahakotirauad neilegi avaneksid. Kuid nagu Kurg ja Vahtra mäletavad, tegi Kristina Šmigun üllatavalt viletsa sõidu. Tulemus: 10. koht.

«Me ei saanud aru, kas ta läks lolli mängima või » lausub Vahtra. «Olime õudselt solvunud.»

Levisid kahtlused, et Kristina Šmigun ei tahtnud nimme pingutada, sest ei soovinud teisi rahapaja ligi vedada.

Šmigun nimetab neid kahtlusi lolluseks, kuigi möönab: «Ma ei oska öelda, võib-olla tõesti sõitsin kehvemini.» Ta sõitis etapil alles viienda aja.

Et naiste teatesõit ebaõnnestus, tekkis pärast Ramsau MMi eraldi Šmigun Team oma hooldetiimi ja eelarvega.

«Kui on meeste tiim ja Šmigun Team, siis teistele enam raha ei jätku,» resümeerib Kurg. Sellest peale kaduski tema hinnangul suusaliidus huvi ülejäänud naissuusatajate vastu.

Ka suusajuhid mõistsid, et Šmigunid ei soovi tervet võistkonda enda kannul vedada. «Suusaliidu juhatus sai aru, et neid ei saa sundida, et veel kolm-neli naist kõrval oleks,» tunnistab Zilmer.

Ometi pakkus uue sajandi algus soodsat šanssi läbimurdeks maailmaareenil. Soomlannad põrusid Lahti MMil dopinguproovis, Salt Lake City olümpial tabas sama venelasi. Itaalia liidrid Manuela di Centa ja Ste-fania Belmondo jätsid tippspordiga hüvasti, Julija Tšepalova ja Katerina Neumannova tegid sünnituspausi. Norra au hoidis üksinda Bente Skari.

Ent läbimurde asemel lagunes Eesti naiste suusatamine rahanappuse, ühise peatreeneri puudumise ja kuhjunud pingete tõttu sootuks koost. Eri treenerite vahel viselnud Kurg sattus ületreeningust musta auku ja kadus aastal 2000 areenilt.

Kaks hooaega hiljem tõmbus tagasi Katrin Šmigun, asudes õppima USAs. Niglas jõudis küll Salt Lake City mängudele, kuid tema parimad päevad olid siiski möödanikku jäänud.

Pidev ebakindlus mürgitas Vahtra suhted Smirnoviga, ajas karile nende abielu ning viis Vahtra lõpuks Soome, kus pakuti nii tööd kui ka ulualust.

«Pidin üksi tõmblema ja siplema – kaua sa jõuad?» ütleb Vahtra. «Mul sai kõriauguni suusatamisest.»

Nagu teistelgi nii samal ajal kui ka enne teda. Jäi vaid Kristina Šmigun, kes rabas nelja eest – ta tõi mulluselt MMilt neli medalit.