/nginx/o/2017/09/06/7071191t1h87f3.jpg)
Kevad Berliinis 1945. Noor naine, veidi üle kolmekümne, alustab 20. aprillil Adolf Hitleri viimasel sünnipäeval oma ülestähendustega ühte tühja kladesse, mille ta on leidnud oma uuest elupaigast, ning 22. juuniks on ta täis kirjutanud kolm vihikut sellest, mida tähendas omal nahal vabastamist tunda.
Pärast seda, kui tema elumaja oli pommirünnaku ajal maani maha põlenud, on ta varjualuse leidnud sõjaväeteenistusse kutsutud kolleegi tühjas pööningukorteris Ida-Berliinis.
«Nüüd, kui kõik on läinud ja mulle on jäänud üksnes kohvritäis riidekraami, tunnen ma end paljalt ja kergelt. Kuna mul ei ole enam midagi, kuulub mulle kõik.» Päeval tuleb end elus hoida pisku söögi ja veega, ilma gaasi ja elektrita, ööd mööduvad enamasti kõrvalmaja keldris: «Ametliku nimega varjend. Meie keeli koobas, allmaailm, hirmu katakomb, ühishaud.»
Saksa Ordnungi varing
Berliini pidev pommitamine on muutunud linnaelanikele juba argipäevaks, seda varjutab palju suurem häda: nälg. Kui lihasabas seisva rahva hulka kukub otsetabamus, pühivad ümberseisjad lihatalongidelt varrukaga verepritsmed ja seisavad edasi. Rinde lähenedes lõpetavad töö riigiasutused, mureneb kurikuulus saksa Ordnung.
«Bürokraatia näib õilmitsevat üksnes ilusa ilmaga. Igatahes lõpetavad kõik ametid töö niipea kui granaadikilde sajab. Meid enam ei valitseta.» Järgnevad sõjaväe toiduladude ja omaniketa poodide rüüstamised kuulirahe all. 27. aprilli varahommikul on venelased kohal.
Berliinlannade hulgas juba varem liikunud õudusjutud vägistamistest ja marodöörlusest osutuvad tõeks, purjus võitjad kammivad läbi maju ja keldreid, vähe on neid naisi, kes venelaste käest pääsevad. Pääsevad eelkõige need, kes on peidetud riidekappidega blokeeritud tagatubadesse, köögi vahelaele, kindlalt suletud keldritesse, kõrgematel korrustel asuvate korterite lukustatud uste taha, sest venelased pelgasid treppe ja kõrgemaid korruseid, nagu hiljem selgus.
Mida tähendab vägistamine
Autoril, kes on üksik naisterahvas võõras majas, pole kuhugi peitu pugeda, tal pole kedagi, kes teda sellisel juhul toidu ja veega varustaks. Pööningukorter on tulevahetuses elamiskõlbmatuks muutunud, autor leiab ulualust apteekrilese teise korruse korteris, mille tagauks on katki ja kus naistel pole mingit kaitset relvastatud purjus punaväelaste eest.
«Mida tähendab vägistamine? Kui ma selle sõna esimest korda valjusti välja ütlesin, reede õhtul keldris, käisid mul külmajudinad üle selja. Nüüd võin ma seda juba mõelda, tuima käega kirja panna ja omaette lausuda, et kõlaga harjuda. See kõlab nagu midagi viimset ja äärmuslikku, ent pole seda ometi.» Siis võtab ta vastu otsuse: «Siia on vaja hunti, kes teised hundid minust eemal hoiaks. Ohvitseri, nii kõrget kui võimalik, komandanti, kindralit, keda mul õnnestub saada. Milleks mulle muidu minu nutikus ja see pisuke vaenlase keele oskus?»
Täielikus võimuvaakumis, kus mingid seadused ei toimi, kehtib nagu ürgkarjas tugevama õigus. Ellujäämise nimel tuleb kaitset otsida kõrgema sõjavälise auastmega meeste juurest. Naise plaan läheb läbi, vastu saab ta teatud kaitstuse, toitu, alkoholi ja sigarette.
1945. aastal vägistasid punaarmeelased Berliinis vähemalt 100 000 naist ja tüdrukut. See oli kollektiivne trauma, millest autori arvates tuleks ka ühiselt üle saada. Kuid nagu raamatu lõpust selgub, on targem vaikida, sest sõjast koju pöörduvad mehed ei taha sellest midagi kuulda ega teada.
Raamatu lugeja mõistab, miks autor soovis jääda anonüümseks. See anonüümsus võimaldas tal oma päeviku tuua lugeja ette ilma igasuguse enesetsensuurita, armutu avameelsus teeb sellest raamatust erakordse ajaloolise ja kirjandusliku dokumendi.
Talumatult raske teema
Raamatust ilmneb, et autor oli haritud, oskas võõrkeeli, oli töötanud ühes kirjastuses, ta oli jõudnud juba reisida paljudes Euroopa maades, sealhulgas ka Nõukogude Liidus, tundis Stalini-aegset Moskvat ning kõneles vene keelt.
Tema vene keele oskus tuleb talle ühtaegu nii kasuks kui kahjuks. Parlamentäärina peab ta lahendama ohtlikke olukordi, et päästa teisi majaelanikke. Samas ei jää punaarmeelastest venelased, kes rattaid ja kelli röövivad, toiduaineid jagavad ja naisi vägistavad, talle üksnes meesteks, kes ilmuvad pimedusest ja «Frau komm!» karjuvad.
Neil venelastel on nimed ja elulood: lihtne siberlane Petka, oma alluvatega semutsev vanemleitnant Anatoli, veendunud marksist Andrei, kultuurne ja üliviisakas major ning paljud teised. Autori pilk on ühtmoodi terav ja objektiivne nii sakslaste käitumist kui ka võitjate tegusid kirjeldades, tema erapooletus on imetlusväärne, seda ei varjuta enesehaletsus ega viha. Ta on vägivalla ohver, kes säilitab oma suveräänse mina ning on teadlik iseendast kui ajaloo subjektist. («Ajalugu on üks igavene rist ja viletsus.») Seetõttu saavutab ta oma isiklikust saatusest palju suurema üldistuse.
Alles sõja lõppedes hakkab tsiviilelanikkonnani jõudma teavet natside kuritegudest okupeeritud aladel ja koonduslaagrites. «Meie saksa õnnetusel on jälkuse, haiguse ja hullumeelsuse kõrvalmaik, seda ei saa võrrelda mitte millegi ajaloolisega.»
Talumatult raskele teemale vaatamata teeb selle raamatu lugemisväärseks autori stiil, see on napp, lakooniline, kuiva ja kibeda irooniaga, mis kohati läheb üle tõeliseks võllahuumoriks. Jubedust ei saa edasi anda sõnadega, üksnes asjaliku, otsekui kõrvaltvaataja pilguga toimunu fikseerimise abil on võimalik edastada mingitki tõe varju.
Tõde koorub selle berliinlanna vaatepunkti, tema jutustamisstiili ja eluhoiaku kaudu, mis põhineb arusaamisel: «Pisarate summa jääb konstantseks. On täiesti ükskõik, milliste lippude või loosungite all rahvad elavad; täiesti ükskõik, milliseid jumalaid nad kummardavad või millist reaalpalka saavad: need pisarad, valud ja hirmud, millega igaüks maksab oma olemaolu eest, moodustavad kogusummas jääva suuruse.»
Määrib saksa naise au?
Päevikupidamine on autorile osa ellujäämisstrateegiast, teatud laadi eneseteraapia, päris lõpust leiame read: «Tean ainult, et tahan ellu jääda täiesti arutult ja mõistusvastaselt, lihtsalt nagu loom.»
Ees- ja järelsõnast leiab lugeja raamatu saamisloo: autor pani oma märkmed kirja kladedesse ja sedelitele, kohe seejärel trükkis ta nad ümber kirjutusmasinal, kirjutades lahti lühendid ja märksõnad, lisades juurde mõtteid ja tähelepanekuid. 1954. aastal ilmus «A woman in Berlin» kõigepealt Ameerika Ühendriikides. Esimene saksakeelne väljaanne avaldati 1959 veitsi kirjastuses Kossodo. Kriitika oli negatiivne, autorile heideti ette, et ta «määrib saksa naise au». Aeg ei olnud selliseks avameelsuseks veel küps.
Autor oli nõus uue saksakeelse väljaandega alles pärast oma surma ja tingimusel, et tema anonüümsus endiselt säilitatakse. Päevik avaldati uuesti 2003. aasta kevadel Eichborni kirjastuses, tuntud saksa kirjaniku Hans Magnus Enzensbergeri väljaantavas sarjas «Die Andere Bibliothek» («Teistsugune raamatukogu»), ning pälvis elavat vastukaja. Saksa ajakirjanduses puhkes poleemika teksti autentsuse ja autori isiku üle.
Ajalehe Süddeutsche Zeitung toimetaja Jens Bisky paljastas koguni anonüümseks soovida jäänud naise nime ja eluloolised andmed, autor suri 2001. aastal veitsis. Väljaandjate sõnul kuuluvad raamatu avaldamisõigused Mareki lesele Hannelore Marekile, kes on lubanud tema valduses olevad käsikirjad mõnele arhiivile üle anda.
«Naine Berliinis» on erakordne raamat, mis oma vapustava aususega näitab meile, kui kergesti võib puruneda kaasaegne tsivilisatsioon. Pealegi, maailmas saavad ka tulevikus olema võitjad ja võidetud.
Veel üks pihtimus sakslaste traumast
«Naine Berliinis. Päevikumärkmed 20. aprillist 22. juunini 1945»
Berliinlannadeni varem ulatunud õudusjutud vägistamisest osutuvad kohutavaks tõeluseks 27. aprillil 1945, kui venelased vallutavad Berliini.
1945. aastal vägistasid punaarmeelased vähemalt sada tuhat saksa naist ja tüdrukut.
See on talumatu teema, millest rääkimist on peetud saksa naise au määrimiseks.