«Gustloffi» põhjalaskmisest tehti punalaevastiku sajandi rünnak

Tänase Tallinki «Romantikaga» võrreldava «Wilhelm Gustloffi» põhjalaskmine Nõukogude allveelaeva torpeedoga 1945. aastal viis Läänemere sügavustesse tõenäoliselt kuni 9400 inimelu. Foto: Postimees.ee

Mereajaloohuvilistel on põhjust jälle rõõmustada. Eesti keeles on ilmunud ridamisi mitmeid selleteemalisi raamatuid.

Seekord kirjastuselt Olion möödunud aasta lõpus ilmunud Claes-Göran Wetterholmi raamat «Surmameri. Läänemeri 1945» Vladimir Beekmani tuntud headusega tõlkes, mis täidab järjekordse lünga kodumaises meresõjaajaloos.

Rootsi autor keskendub nelja Saksa suure reisilaeva ohvriterohkele uputamisele Läänemeres Teise maailmasõja lõpukuudel 1945. aastal. Neist kolm uputati Nõukogude allveelaevade poolt torpeedodega, ühe aga uputas Briti lennuvägi.

Legendaarne laev

Pool raamatu mahust on pühendatud «Wilhelm Gustloffi» tragöödiale. Kui ligi kaks korda suuremast «Titanicust», millel hukkus 1523 inimest, on kuulnud pea igaüks, siis «Wilhelm Gustloffist» (suuruse poolest võrreldav meie «Romantikaga») põhiliselt ainult sakslased ja venelased. Saksamaal tehti juba 1955. aastal selle laeva hukkumisest film «Nacht fiel über Gotenhafen».

Meedias ja trükisõnas on seda teemat valgustatud loendamatu arv kordi. Laevahukku mainitakse ka teise Rootsi kirjaniku P. Wahlöö romaanis «Veoauto». Kokku hukkus selle laevaga hinnangute järgi vähemalt 5000, aga tõenäoliselt kuni 9400 inimest (päästeti kõigest 1239)!

Nõukogude Liidus tekitati kuuekümnendatel sõjamüüt kapten Aleksandr Marinescost ja «Wilhelm Gustloffi» uputamisest kui punalaevastiku Läänemerel toimunud sõjategevuse kõige silmapaistavamast saavutusest.

Marinescost tehti märter, peaaegu et Stalini poolt represseeritud uljas ohvitser – «maailma parim allveelaevnik», kes jäeti teenimatult ilma autasudest ja kes suri unustuses. «Wilhelm Gustloffi» torpedeerimine olevat olnud «sajandi rünnak»!

Tema allveelaeva uputatud kahe põgenikelaevaga «Wilhelm Gustloff» ja «General Steuben» olevat põhja läinud 10 000 hitlerlikku eliitsõdurit! Lisaks veel hulk kindraleid ja gauleitereid. Naismereväeabi-teenistuslased – mereväelotad (Marinehelferin) – moondusid müüdis koonduslaagrivalvuritest SS-lannadeks.

Mõned punased muinasjutuvestjad läksid koguni niikaugele, et rääkisid Suurbritannia päästmisest, kuna Marinesco põhjalastud laevas oli mitu tuhat (3700!) allveeässa, kes oleks Kielis istunud kohe uutesse allveelaevadesse ja mereblokaadiga Inglismaa põlvili surunud – seda 1945. aastal!

Selle müüdi levitamist jätkatakse nüri järjekindlusega siiani. Tõsi, viimase kümne aasta jooksul on ka Venemaal nii ajaloolased kui ka ajaloohuvilised (V. Dotsenko, J. Gortšakov) avaldanud mitmeid müüti kummutavaid artikleid.

Tegelikult olid kahes uputatud laevas enamikus tsiviilpõgenikud – naised, lapsed, vanurid, kes meeleheitlikult põgenesid halastamatult saksa tsiviilelanikke mõrvava, vägistava ja rüüstava Punaarmee eest. Lisaks oli laeval haavatud sõdureid, meeskonnaliikmeid ja 918 allveelaevakursanti.

Suur põgenemine

Miks sakslased pealetungiva Punaarmee eest massiliselt surmaohtu trotsides põgenesid? Raamat algabki õõvastava kirjeldusega Ida-Preisimaal asuvast Nemmersdorfi külast, kus «Vabastaja-armee» 1944. aasta 22. oktoobril veresauna korraldas (mõrvati 22 saksa tsiviilelanikku). Põhjalikumalt on Punaarmee «vägitegusid» vallutatud aladel kirjeldanud A. Beevor oma romaanis «Berliin 1945». See selgitab sakslaste põgenemislaine suurt ulatust.

Autor on suutnud edukalt ühendada laevahukkudest pääsenute meenutused ja tehnilised üksikasjad eepilisteks kirjeldusteks, mida lugedes tunnetad põgenike katsumusi kõigepealt kujuteldamatult ebasanitaarsetes tingimustes täistuubitud laevaruumides ja seejärel jääkülmas merevees ning käredas talvepakases.

Mina kui lugeja oleks küll tahtnud ka veidi täpsemaid arvandmeid pääsenute kohta, millega autor on kitsi olnud.

Nii jääb lugejale segaseks, kui palju seitsme minutiga põhja läinud «Goya» reisijatest päästeti. Tegelikult väga vähesed – 6000-7000st maksimaalselt 172.

Imekspandav on ka meile nii olulise põgenikelaeva «Moero» hukkumise mainimata jätmine, kuigi palju väiksemaid hukkunud laevu, nagu «Nordstern» ja «Bremerhaven», samas mainitakse.

Tasakaalu huvides tasub mainida ka sakslaste uputatud põgenikelaevu Teises maailmasõjas. Kui 1941. aasta suvel Juminda miinilahingus uppunud laevades olid põhiliselt ikka sõjaväelased või mobiliseeritud, siis Mustal merel uputas Saksa Luftwaffe samal aastal ka mitu suurt põgenikelaeva («Armenija» ja «Lenin»).

Põrgust pääsenud

Raamatus on palju meeldejäävaid tegelasi. Kindlasti köidab iga lugejat aastase imiku Peter Ficki päästmine uppuvalt «Wilhelm Gustloffilt», samuti neli korda haavata saanud Saksa rindesõduri, Sõrve säärelgi võidelnud Erich Sasse pääsemine – olid ju haavatud sõdurid laevahukkude puhul ühed tõenäolisemad ohvrid.

Kuid veel hämmastavam on fakt, et mitmed Saksa meremehed pääsesid 1945. a eluga isegi kuni kolmest laevahukust ja jäisest suplusest Läänemeres.

Erandiks selles raamatus on koonduslaagrivange vedava «Cap Arcona» uputamise lugu Lübecki sadamas sõja viimastel päevadel – see kipub minema kategooriasse «friendly fire», mida sõjas ikka ette tuleb ja millest eelistatakse häbelikult vaikida.

Vaatamata suurte laevade hukuga seotud õudustele loetakse Saksa mereväe päästeoperatsiooni Läänemerel, mille käigus evakueeriti Punaarmee vallutatud aladelt Baltimaadest, Ida-Preisimaalt ja Pommerist 1944-45 kokku ligi kaks miljonit sakslast, eestlast, leedulast ja lätlast (sellest üle 400 000 põgeniku ja haavatu 1945. aastal), üheks edukamaks päästeoperatsiooniks Teises maailmasõjas. Läbi kannatuste raja pääsesid läände ka meie kaasmaalased.