Üksteist ja pool aastat on Eesti riigi kõrged võimumehed püüdnud inimestele sisendada, kuidas kõik, mida teeb ja järeldab Estonia huku põhjuste uurimisel rahvusvaheline ühendkomisjon, on õige ja vankumatult vääramatu.
Kapten Kollo kahtleb Estonia huku raporti ainutões
8. aprill 2006, 00:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ma ei lasku üldsegi arutlusse, kas sisendus mõjus või mitte. Küll aga tahan rõhutada, kuidas nüüd jõudsime hoopis isemoodi seisu. Eesti valitsuse moodustatud, prokurör Margus Kurmi juhtimisel tegutsenud komisjon ütleb, et aastaid sisendati meile vale tõde. Sest tõde võib olla hoopis teistsugune või kusagil mujal või kusagil vahepeal.
Võrdluseks tooksin paralleeli, ehk küll sobimatu, aga mis siis. Tarkade riigijuhtide vedamisel ja selgitusel oleme aastaid püüelnud NATO ja euroliidu liikmeks ning olemegi sinna saanud. Mõelge korraks seisule, kui nüüd valitsejad hakkaks rääkima, et ilmselt ei tarvitsenud NATOsse ja euroliitu astumiseks toodud põhjendused olla päris õiged ning oli ka teisi võimalusi, mida üldsegi arvesse ei võetud.
Te olete põline meremees, kogenud laevakapten; mees, kes praegugi peab oma ameti järgi teadma laeva ehitust ja tehnilist seisu. Keda või mida uskuda nüüd seoses Estonia hukuga? Me oleksime nagu tagasi süngel septembrihommikul 1994, kui laiutame ahastuses käsi, kuidas see on võimalik. Minu algus oli ehk liiga pikk, kuid Estonia teema puhul ma ei saa teisiti.
Eks see ongi pikk teema, mida lühidalt ja eriti tagantjärele lahti harutada üsnagi raske.
Jah, rahvusvaheline ühendkomisjon kaitseb kindlalt oma versiooni ja võimumehed on seni visalt seda ainult tagant kinnitanud.
Minu arvamus on, et ühendkomisjoni välja töötatud ja lõplikuna pakutud järeldus on piisavalt tõenäoline. Jah, võis nii olla. Kuid ei pruukinud. Ehk: ühendkomisjoni järeldus on siiski vaid üks võimalus ning võib olla ka teisi, millele nad tähelepanu ei pööranud.
Ma ei ole müstikamees, et usuks kõiksugu hukust räägitud jutte. Kuid samas on Estoniaga seoses ikka väga palju veidraid asjaolusid välja ujunud.
Kas või esimese näitena tuukrite uuring, mis jättis olulise fikseerimata või on salvestused kadunud või hägused. Olen näinud pilte, kuidas tuukrid uurisid tax-free poes viskipudelite silte ja kõik on väga hästi nähtav. Samal ajal laeva kaptenisillal ei tehtud kindlaks, kes seal üldse olid.
Kipubki vist nii olema, et tuukrite töö on kahtlus-, mitte tõestusmaterjal.
Kaptenina ei saa ma aru, miks sillal olnud inimestest mööda vaadati. Laev ei sõida ilma inimesteta.
Ütlesin kunagi rahvusvahelise uurimiskomisjoni viimasele juhile Uno Laurile, et mis uurimine see on, kui te isegi ei tea, kas kapten oli sillal. Mulle vastati, et no mis tähtsust sel on.
Olen 25 aastat kapten olnud ning kui kuulen lauset, et see ei oma üldsegi tähtsust, kas kapten on sillal... No on ikka veider küll. Küsimus sillast, ja kas kapten oli sillal, on mitte ainult tähtis, vaid esmatähtis.
Sellest küsimusest möödavaatamine tekitab tõesti imeliku tunde, et kellegi käsul või soovil taheti midagi varjata. Mitte et ma nüüd arvaks, et toimus mingi müstika.
Teadaolevalt sillal tuukrid küll käisid, kuid...
Lugesin jah, et tuukrid nägid, kuidas üht meest sillal oli hammustanud suur kala. Samas kõik muu oli nii hägune, et oli võimatu kedagi tuvastada. Armi inimesel nähti, aga inimest ei suudetud tuvastada. No mis jutt see on?!
Puudub ka tuukrite ülevaade laeva veealuse osa kohta. Miks?!
Ainuüksi juba tuukrite tegevus jätab kaunikesti lahja mulje ühendkomisjoni tööst, mistõttu minu arvates ei ole ühendkomisjoni raport kindlasti ainus ja õige võimalus Estonia huku selgitamiseks.
Teie meelest on siis pigem hea, et Kurmi komisjon, pusides paberites ja tunnistajatega, n-ö prokurörlikul viisil näitas, et Estonia huku lõppraport ei ole täiuslik?
Et lõppraport ei olnud täiuslik, oli niigi selge.
Hea ikka, et edasi uuritakse. Iseküsimus on, kas praegu annab midagi paremini ära teha, kui kohe pärast hukku paari nädala jooksul. Mõtlen jällegi just tuukrite tegevust.
On veider, et nad midagi ei uurinud autotekil. Korralik ülevaade autotekist oleks oluline materjal õnnetuse kulgemise ja huku põhjuste selgitamisel.
Estonia uppus ikka jube kiiresti. Ei ole mina arvutanud, kas nii kiire uppumine on võimalik.
Selliseid arvutusi on raske teha, sest sel juhul peaks varnast võtta olema mitmesuguseid andmeid alates laeva tehnilisest seisukorrast kuni veehulkadeni...
No ühendkomisjon võttis igasugu andmeid ju aluseks ning arvutas ja konstrueeris meile lõppjärelduse.
Nende alustel ei ole kinnitust. Just see tekitabki seisu, kuidas kõik võinuks teistpidigi olla.
Ühendkomisjoni kindel korrutamine, kuidas autotekist allpool ei saanud enne ametlikult fikseeritud õnnetuse algust vett olla, paneb mind imestama.
Autotekist allpool oligi vett, kui uskuda tunnistajaid. Olen lugenud Eestis Estonia hukku käsitleva kriminaalasja toimikuid, kus paljud autotekist allpool olnud reisijad kirjeldavad, et just vesi oli neile ilmne ohumärk. Need tunnistused ühendkomisjoni eriti ei huvitanud.
Nojaa, ma tõesti ei mõista, miks ühendkomisjon nii kramplikult korrutab versiooni, et seal ei saanud olla vett.
Eks ma ole kuulnud igasugu imelugusid. Ma ei ole Estlineis töötanud, ei tea seda köögipoolt ega oska öelda, mis tehnilises seisukorras laev tol ajal täpselt võis olla.
Kuid vaieldamatult oli Estonia toona Eesti eliitlaev. Seepärast on minu meelest seegi veider, kuidas tagantjärele püütakse kuulutada, et Estonia oli ikka nii kehvas tehnilises seisus ja pidigi põhja minema.
Kapteniteks olid ju poisid, kes mõlemad töötanud minu juures Georg Otsal tüürimeestena. Tundsin Avo Pihti ja Arvo Andressoni hästi.
Piht, peale selle, et oli normaalne kapten, oli ka väga hea diplomaat. Andresson oli üdini kapten; sõnavaene, kuiv ja väga nõudlik. Tehniliselt mäda laevaga nad ei oleks merele läinudki.
Lisan veel ühe veidra seiga, mis võib olla ka puhas kokkusattumus, kuid ei tarvitse.
1994. aastal vahetult pärast hukku vist oli neli päeva hiljem sõitsime koos toonase merehariduskeskuse rektori Peeter Veegeniga Turu haiglasse külastama kapten Pihti.
Teadlikult?
Täiesti teadlikult. Me helistasime ette ja meile öeldi jah, Piht on haiglas.
Läksime haiglasse ja meile öeldi, et kohe-kohe kohtute. Ootasime. Ning siis teatati ei, teda ei olegi. Kogu aeg oli, kuid siis äkki ei olnud.
Kadunud päästetud on omaette ja emotsionaalselt eriti tundlik teema, millele ei julgenud ka Kurmi komisjon ridagi pühendada. Sest lisaks Pihtile saab rääkida mitmestki inimesest, kes fikseeriti päästetuna, ent ometigi kadusid. Inimese korduv fikseerimine päästetute nimekirjas annab selge põhjuse eelduseks, et ta pääseski. Mis omakorda võib viidata näiteks inimröövile.
No võib ju mõelda, et segadust oli palju ja päästetud olid erinevate haiglate vahel laiali ning informatsioon pääsenutest ei klappinud.
Pihti nähti välistekil inimesi aitamas ja päästeveste jaotamas. Pääses suur hulk inimesi, sealhulgas ka laeva meeskonnaliikmeid, kes olid oluliselt vanemad kui Piht. Tekib küll küsimus, miks tema läks põhja, aga paljud teised välistekilt pääsesid.
Tean väga hästi, et tüürimehed ja kaptenid saavad eriväljaõppe, sest nad peavad ka teistele õpetama valmisolekut õnnetuse ajal tegutsemiseks.
Kaptenina oli Piht eriti treenitud ja ettevalmistatud mees. Minu jaoks jätab kahtlase varjundi, kuidas saab olla nõnda, et teda nähakse välistekil, kust oli võimalik pääseda, ja siis kaob mees teadmatusse.
Kui aastaid on Eesti valitsus püüdnud pehmelt öeldes vältida vandenõu võimalusi, siis nüüd tõstab Kurmi komisjon need taas üles. Sest igal juhul on ühendkomisjoni esitatud kolm huku peamist põhjust suur kiirus, torm ja konstruktsioonivead , nagu Kurm ja justiitsminister Rein Lang ütlesid, «kritiseeritavad».
Ühendkomisjon kirjutas oma raportisse ühe loogilise versiooni. Kuid ei enamat.
Kiirus no mis see oli, 15 või 15,5 sõlme... Sellise laeva puhul Läänemerel ei ole see veel mingi kiirus. Nii et kuidagi ei ütleks, et oleks olnud kiiruse ületamine sellise ilmaga.
Olen palju Aafrikas sõitnud. Kui me jõudsime Aafrikast tagasi Läänemerele, lugesime, et nüüd on meresõit lõppenud, sest see solgiauk ei ole mingi meri.
Sellepärast küll ei oleks pidanud ükski kapten värisema, kas sõita siin sellise ilmaga 15 sõlme asemel 12 sõlmega. Kindlasti ei saanud kiirus olla põhjuseks.
Kui midagi oli, siis ehk tõesti mõni tehniline viga. Ühendkomisjon loeb selleks, et atlandi lukk ehk visiiri kesklukk andis järele, lõi visiiri lahti, mis omakorda, jäädes kinni konstruktsioonide taha, avas rambi.
Võis ju ka nii olla. Ainult et imelik, kuidas sellise reisijatelaeva puhul siis kaotati igasugune valvsus tehnilise seisundi üle ja see viga läbi läks.
Ning ülitähtsa asitõendi, atlandi luku, tõstab ühendkomisjoni liige korraks merest üles ja viskab merre tagasi. Järjekordne näide, kui kasutada teie sõnu, veidratest asjaoludest?
Järjekordne näide, et kaovad just need kõige vajalikumad asitõendid ja et tuukrite ülesvõtted hägustuvad kõige tähtsamas kohas või puuduvad üldse.
Mingi jama siin sees on. Eks igal mehel ole oma arvamus. Minu arvamus on, et ühendkomisjon tegi küll töö ära...
Kuid oli ette antud mingi kindel suund?
Jah, kindel suund.
Eks midagi näitas ka esimese esimehe Andi Meistri lahkumine. Pärast seda olen Meistriga mõnigi kord kohtunud. Ta ei taha rääkida. Eks see ole lõppude lõpuks tema asi.
Näib, et komisjonimeestel ei olnud kasulik suud paotada. Kellegi käsi suunas raporti ühte suunda, et tuleks välja loogiline ja enam-vähem usutav versioon.
Kelle käsi ja miks?
Ei tea... (Vaikus.)
Jutud relvade veost... Kuivõrd tõsiselt neid jutte võtta, ei tea mina...
Eks peab ootama, kuni murdub taas mõni teadja, nagu pärast pikka vaikimist Rootsi tolliametnik, kes teadis, et Estonial oli veetud relvi. Tema tunnistus tegelikult käivitas praeguse seisu.
Jah, usun, et kunagi ehk veel mõni murdub ning küll ka see, mida on varjatud kui on varjatud , ükskord ikka välja tuleb, mingu või veel kümme aastat.
Kuid selge, et kui keegi üldse enam Estonia hukuga ei tegele, siis vaevalt et iseenesest ja niisama midagi meie praegustele teadmistele lisandub.
Prokurör Kurm annab hoogu juurde teooriale, et Estonial võis allpool veepiiri olla auk. Auk aga sai tekkida plahvatusest.
Ei oska mina kaasa rääkida. Kuid eks ilmas ole kõike juhtunud ning kõik ka võimalik.
Mind hämmastab uppumise kiirus. Estonia ei olnud mingi kalapaat, vaid oma oludes üsna korralik laev. Estonia-sugune laev ei peaks paarikümne minutiga põhja minema.
Augu-teooria veidi aitab mõista uppumise kiirust. Kui ikka kusagilt veel valgus vett autoteki alla ja ka peale, siis on õnnetuse kulg selgem.
On Eesti meremehel kergem pärast Kurmi komisjoni järeldusi või elab meremeeski endiselt segaduses?
Ei oska öelda kõigi eest. Palju tuttavaid uppus, kuid mõni ka pääses. Need, kes välja tulid, räägivad sama, kuidas kõik käis nii kiiresti, et ega suurt teadmist kaasa tuua olnudki.
Häirib ka see, kuidas hakati rõhuma, et oli supertorm ja jube hiidlaine...
Kuulge, seda püüdis ju sisendada rahvusvaheline ühendkomisjon.
See jutt on jama.
Te olete meremees ja saate öelda, et see on jama jutt. Kes ei ole, see võib uskuma jäädagi.
Samal päeval kaks tundi enne Estoniat tuli Lübeckist meie reisijatelaev Ristnast mööda. Küsisin kapteni käest, et sealkandis pidi ju jube torm olema, kas oli. Tema imestas, mis jube torm.
Puhus süüdvesti tuul 1718 meetrit sekundis, vahel kõige rohkem 20 meetrit sekundis. See ei ole just see tuule tugevus, mille puhul peaks rääkima röögatust tormist ja hiidlainetest.
Soome lahes ja Läänemerel on tuuled puhunud ka üle 30 meetri sekundis ning ka siis on laevad sõitnud ja sadamasse jõudnud.
Hirmsat tormi sisendava ühendkomisjoni tööd juhtis laevakapten, väidetavalt kogenud kapten.
Nojaa, see on nüüd nii, et kuivõrd kogenuks keegi end loeb.
Ei ütle midagi Lauri vastu. Kuid põhiliselt on ta ikka rohkem kontoris istunud mees, kes oli mõni aasta kapteniks hästi väikese laeva peal.
------------------------------------------------------------
Kiirarvamus
Ma ei oska Estonia hukust ei paremini kirjutada ega arvata, kui on kirjas viis ja pool aastat tagasi ilmunud raamatus «Uppumatu Estonia». Olen selles raamatus enda jaoks kõik ära kirjutanud ning ega olegi viie ja poole aasta jooksul midagi uut ja põhjapanevat lisandunud.
Kui nüüdset seisu arvestades endast mõni lause pigistada, siis hirmutavad kaks võimalikku arengut.
Esiteks, kui Estonia hukuga seonduv pööratakse päevapoliitilise profiidi lõikamise palaganiks. Selliseid märke ilmneb.
Teiseks, kui tekib poliitilise mittemidagiütlemise leksikasse uus sõnakõlks «on kritiseeritav».
Jah, see termin on mõnevõrra intrigeerivam kui «juriidiliselt on kõik korras», kuid ometigi on seegi ütlus sisutühi, kui ei püütagi sellelt teadmiselt edasi minna.
Ehk: ei ole mõtet teha nägu, et Kurmi komisjoni järeldused on vaid trükiread paberil. Kurmi komisjoni järeldused peaks olema kohustus teada saada, miks Estonia kummitab.