Mände kahjustav punavöötaud on Eestis jõudsalt kanda kinnitanud, levinud vaid aastaga üle kogu Lõuna-Eesti ning jõudnud sel kevadel otsaga pealinnagi.
Kiirelt leviv punavöötaud suretab Eesti männikuid
5. juuni 2008, 00:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eestis vaid veidi üle aasta tagasi avastatud punavöötaud võib Eesti Maaülikooli erakorralise teaduri Märt Hanso sõnul viia mändide hukkumiseni.
«Mändi toidavad teise ning kolmanda aasta okkad,» rääkis Hanso. «Krooniliseks muutuv haigus aga võtab igal aastal kõik vanemad okkad ära.»
Selle tagajärjel nõrgenevad puud juba paari aastaga sedavõrd, et tulevad putukkahjurid või juuremädanikud, mis siis männi tapavad.
«Kui mänd on kolm-neli aastat kaotanud teda toitvad okkad, siis see kurnab puu elujõetuseni ja ta langeb teiste, tema elu kustutavate tegurite ohvriks,» rääkis Hanso.
«Kuna putukaid ja juuremädanikku on lihtne diagnoosida, siis lähevad punavöötaudi tõttu hukkunud männid tavaliselt nende kirja,» lisas ta.
Leviala laieneb üha
Hanso sõnul on tegemist haigusega, mille isoleerimine ei ole lihtne.
«Erinevalt varasematest okkahaigustest Eestis ei ole selle esinemine puhanguline,» selgitas ta. «Punavöötaud võib meile jäädagi, aasta-aastalt eoseid toota ja üha uusi puid nakatada.»
Mitmel järjestikusel aastal okkaid kaotav puu jääb selle tagajärjel nälga ja võib surra.
Punavöötaudi tunneb ära erkpunaste ristjoonte, laikude ja vöötide järgi okastel, mille keskele tekivad väikesed punktikesed seene viljakehad, kust levivad eosed.
Taimetoodangu inspektsiooni andmetel on haiguse looduslikuks levikuks vajalik niiskus. Puult puule levib see vihmapiiskadega, veepritsmetega, kuid võib levida ka putukatega ja tööriistadega.
Pikemate vahemaade taha levib see niiskete tuulte ja uduga, kuid ka nakatunud istutusmaterjaliga. Hanso avaldas lootust, et haiguse levikut võib vähendada ilmade jahenemine.
Eestis avastati haigus 2006. aasta sügisel Tartumaal Järvseljal. «See oli üllatuslik, sest seni olime teadlikud meile lähimatest haiguskolletest Lõuna-Poolas, Tehhis, Slovakkias ja Saksamaal,» rääkis Hanso.
Ka Eestis on haigus kiiresti levimas. Kuigi Järvseljal olid esimesed leiud eksootilistel männi liikidel, mägimännil ja mustal männil, siis nüüdseks on see nakatanud ka harilikke mände, millest koosneb 40 protsenti Eesti metsadest.
Lätis ja Leedus, mida haigus ilmselt läbis, pole Hanso sõnul punavöötaudi teadaolevalt isegi veel registreeritud.
«Lõuna-Eestis on seda haigust noored männikud praktiliselt täis,» rääkis teadur.
Tema sõnul on punavöötaudi sel varakevadel esimest korda avastatud ka Põhja-Eestis ja hiliskevadel juba Lõuna-Soomes. Näiteks esineb punavöötaud pealinna mägimändidelgi Õismäe ringil ja Harju tänaval.
Kuna viimane talv oli pehme, siis Eesti Maaülikooli metsapatoloogide tehtud uuringute järgi tuli üks eoste generatsioon talvel juurde. Nakatusid uued puud ja selle sümptomid peaksid avalduma üsna pea.
Erinevalt varasematest okkahaigustest võib punavöötaud surmata ka vanu mände. Praeguse seisuga Eestis seda haigust vanadel mändidel veel täheldatud pole, kuid meil on see olnud ka alles ühe aasta.
Lahendus veel puudub
Hanso sõnul haigusega võitlemiseks seni kindlat retsepti leitud pole. «Seda haigust tuntakse näiteks Austrias, Tehhis ja veitsis juba viis-kuus aastat, kuid lahendust otsitakse siiani,» rääkis ta. «Ka sealsed teadlased tegelevad alles selle uue haiguse arengu jälgimisega.»
Kuna Eestis tuntakse punavöötaudi vaid üks aasta, siis tuleb teaduri sõnul seda veel põhjalikult uurida, enne kui midagi ette võtta.
«Mõeldamatu oleks näiteks hakata mürkkemikaalidega pritsima kogu Lõuna-Eestit,» rääkis maaülikooli teadur. «Tõrjet tuleb teha targalt, kuid selleks peab olema piisavalt informatsiooni.»
Taimetoodangu inspektsiooni andmetel tuleb puukoolis või taimlas haigestunud puud hävitada. Samuti on vajalik teha korrapärast profülaktilist tõrjet fungitsiididega (keemilised taimekaitsevahendid, millega kaitstakse kultuurtaime vegetatsiooniperioodil kahjulike seenhaiguste eest toim), et vältida kasvuaegset seenhaigustega nakatumist.
Järvseljal, kus haigus esimesena avastati, ning veel mitmes metsataimlas, on mustamänni puistud ja nakatunud istikud hävitatud.
«Probleemi lahendamine ei ole kinni rahas, vaid teadmiste vähesuses,» tunnistas Hanso. «Me lihtsalt ei tea, mida oleks ratsionaalne ette võtta ja isegi Euroopa kirjandus ei paku seda.»