«Oma arust olen tõestanud oma eestlaseks olemist. Kui me Eesti kodakondsuse saime, siis ei osanud ma üldsegi eesti keelt. Nüüd loodan, et olen seda usaldust õigustanud,» kinnitas hiiglasekasvu, säbrulise lühikese soengu ja justkui ülepäevitanud näovärviga Ted-Igor Moutsinga sulaselges eesti keeles Hille Tänavsuule.
Üksteist aastat tagasi poisikesena Kongo Vabariigist Eestisse saabunud noormees on ära õppinud veatu eesti keele, lõpetanud Paldiskis põhikooli, saanud keskerihariduse Kehtna põllumajanduskoolis, käinud Eesti kaitseväes ja töötab nüüd ühes Tallinna baaris peabaarmenina.
Moutsinga eestlannast ema Külli ja kongolasest isa Francois said aastakümneid tagasi juhuslikult kokku Tallinnas ajalehekioski juures. «Isa õppis Peterburis raudteeinseneriks, tuli ekskursioonile Tallinna. Kuidas kõik algas ja arenes, peab neilt endilt küsima. Ju see ikka suur armastus oli,» muigab poeg.
Ted-Igor sündis Peterburis, kust pere varsti ekvaatori taha isa kodumaale kolis. «Mäletan, et isa perekond austas mu ema väga. Me elasime hästi. Isal oli hea töökoht. Meil oli oma maja, vesi, elekter. Me ei olnud jõukad, aga kõik oli olemas,» meenutab Moutsinga.
1997. aastal puhkes Kongo Vabariigis kodusõda. Moutsingad elasid riigi suuruselt teises linnas Pointe-Noire’is. Ted-Igori mäletamist mööda seal väga suureks sõjaks ei läinud.
«Aga pealinn Brazzaville lammutati täitsa ära,» meenutab ta. «Tulistamisi oli ka meie linnas. Kõik see tekitas ebakindlust ja käis närvidele. Seepärast otsustasid vanemad, et tuleme ära, kas või ajutiselt.»
Eesti võttis Kongost sõjapõgenikena vastu kolm peret, emad eestlased, isad kongolased, kel kokku kaheksa last.
Juba varem, kui poisid käisid Eestis vanaemal külas, üllatasid neid siinsed valged suveööd. No ja lumi! «Tugev elamus!» kommenteerib 26-aastane noormees tagantjärele.
Kuigi Moutsinga on nüüd uisutamas käinud ja isegi kooli suusavõistlustel osalenud, talispordist ta suurt ei pea. Ja ujumas käib ikka ujulas, mitte meres – seal on tema jaoks jahe.
Üldse olevat Eesti päike tema jaoks liiga lahja. Tõmmu noormees on nahavärvi pärast Eestis ka solvanguid kuulnud. «Jah, halbu kogemusi on olnud,» tõdeb ta. «Aga tänu niisugustele üksikutele inimestele, kelle mõistus ja intelligentsus on nullilähedane, saad aru, kui head on paljud teised inimesed su ümber. See taastab sisemise tasakaalu.»
Moutsinga arvates on solvajatel endil midagi olulist puudu. «Minuga nad ei julge eriti norima tulla, nad lähevad väiksemate ja nõrgemate kallale,» ütleb Moutsinga. «Ma tahaks neilt küsida: kas sa oled maksnud võla oma riigile, oma kodumaale? Mis kooli sa oled lõpetanud? Kas kaitseväes oled käinud? Meie vennaga oleme saanud diplomi, käinud kaitseväes, meil on töö ja me oleme suuremad eestlased kui need, kes siin on sündinud, aga oma riigist lugu ei pea.»
Moutsinga ütleb, et tal on palju sõpru vene noorte hulgas, kes oskavad eesti keelt ja tunnevad end siin hästi. «Nad ei ütle, et neid ahistatakse või neile tehakse liiga,» räägib ta. «Kindlasti on neid, kes seda kurdavad. Aga kui neil oleks siin halb elada, oleksid nad ammu lahkunud.
Miks peaks inimene elama seal, kus talle ei meeldi?»
Tema arvates on asi lihtsalt selles, et venekeelsed inimesed on Eestis end mugavalt tundnud. Kui on vaja pisutki pingutada, peetakse seda ahistamiseks. «Ütelge üks riik peale Eesti, kus saab õppida ja töötada riigikeelt oskamata,» arutleb Moutsinga. «Eestlane ei saa Pariisis läbi eesti keele ega venelane vene keelega. Kui lähed kuhugi elama, siis õpi ära kohalik keel, õpi tundma selle riigi kultuuri.»
Moutsinga pole kindel, kas ta igaveseks Eestisse jääb. «Vahel tahaks kuhugi soojemale maale, Egiptusse, Prantsusmaale või koguni Austraaliasse. Kindlasti käin ära ka Kongos, suhtleme isaga tihedalt, ta kutsub külla. Olen veel selles eas, kus tahaksin rännata, paljusid asju näha,» unistab ta.
Aga kinnitab, et ükskõik, kuhu ta tulevikus ka elama läheb, Eesti kodakondsusest ei loobu. «Praegu Eestis tunnen end eestlasena, Kongos tunnen end kongolasena,» tõdeb Moutsinga. «Kui Eesti lubaks topeltkodakondsust, võtaksin lisaks Kongo Vabariigi kodakondsuse, aga jääksin Eesti kodanikuks. Kuid eelkõige tunnen end inimesena, olen oma praeguse eluga rahul.»