Eelmisel nädalal Haiti pealinna Port-au-Prince’i purustanud 7-magnituudine maavärin oli rusude alt imekombel pääsenud Tarmo Jõeveerule (37) suurim katastroof, mis teda elus tabanud. «Sellest enam midagi hullemaks minna ei saa,» ütles Jõeveer.
38 tundi surmahirmu trotsinud Jõeveer maavärinast: sellest hullemaks minna ei saa
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jõudsite nüüd pärast kannatusi lõpuks pere juurde Miamisse. Oli see teie pikim lennureis koju?
Jah, oli küll, nii emotsionaalselt kui ka füüsiliselt, sest kui tavaliselt kestab lend Haiti ja Miami vahel kaks tundi, siis nüüd lendasin kolm ja pool tundi. Nii et oli küll üks pikemaid lende, jah. (Naerab)
Kui nüüd mõelda tagasi, siis mis sellel saatuslikul teisipäeval pisut enne kella viit õhtul juhtus?
Olin oma neljanda korruse kabinetis (ÜRO peahoone Port-au-Prince’is – toim), kui tundsin, et hoone hakkas värisema. Väiksemaid värinaid on seal ka varem olnud ja mõtlesin siiski, et see on selline pisem ja jääb peagi järele. Aga ei jäänud, läks hoopis hullemaks. Seejärel hakkasin kabinetist välja jooksma.
See kõik juhtus nii kiiresti, ma enam ei kuulnud midagi, ümber oli väga suur müra ja kabinetist välja joostes nägin aknast tsemenditolmu pilve. Need olid viies ja kuues korrus, mis juba alla varisesid. Ühtäkki kadus põrand jalge alt ära ja kõik kukkus hirmsa kärgatusega kokku. Järgmine stseen oli see, et lamasin külje peal maas. See oli täielik ime, et olin betoonpõranda ja lae vahel elus.
Kartsite, et ka see auk võib ühel hetkel kokku variseda?
Muidugi. Ma ju ei teadnud, kui kõvasti miski kuskil kinni hoiab. Oli mitu küllaltki tugevat järeltõuget, mis mind veel rohkem hirmutasid. Samas ei teadnud ma ka seda, kui kõrgel või madalal ma olin. Nüüd tean, et sekundite murdosa jooksul kukkusin neljandalt korruselt esimese korruse kõrgusele.
Kui suur teie betoonist õõs oli, saite seal liigutada ka?
Ruumi oli nii palju, et sain ennast täies pikkuses välja sirutada. Istuda ei saanud, püsti tõusta ei saanud, aga sain liigutada ja asendit muuta. Põrand oli kaldus ja kui ma ennast ühe külje pealt teise peale pöörasin, siis nägin, et seal vineeritükkide ja pappkastide juures oli veel ruumi. Kuna mul oli nuga kaasas, lõikasin neid pappkaste ja vineere ettevaatlikult katki ning tegin endale suurema ala, kus sain pikutada.
Appi hakkasite kohe karjuma?
Alguses ootasin viis või kümme minutit. Kohe alguses ei olnud mõtet appi karjuda, sest kedagi nagunii ei olnud kohe seal. Aga siis, kui hakkasin kuulma rusude peal inimesi kõndimas, siis hakkasin appi karjuma. Aga keegi kahjuks ei kuulnud mind.
Oli teie läheduses veel inimesi rusude all, kas te kuulsite neid?
Päris alguses ma kuulsin väga nõrku oigeid kuskilt lähedusest, aga mitte väga lähedalt. Hiljem kuulsin koputamist, aga see oli ka kõik.
Mis hetkel raadioside taastus ja saite vööl olnud raadiosaatjaga märku anda, et olete elus?
Alguses oli telefonil võrk maas ja raadios oli ka täielik vaikus. Alles üheksa paiku õhtul (maavärin oli Haitil teisipäeval kell 16.53 (Eesti aja järgi kell 23.53) – toim) hakkasin esimest korda raadiost juttu kuulma ja kell kümme sain oma kutsele vastuse.
Need olid siis teie töökaaslased, kes teile vastasid. Kas nendega on kõik korras?
Enamik neist pääses jah ning juba välja saanud kolleegidega pidasin sidet – nemad saatsid mulle rusude vahele vett ka.
Kuidas esimesed rusude all veedetud tunnid möödusid?
Tegelikult läksid kiiresti, sest tegelesin seal endale ruumi tegemisega. Samas nägin ka hästi nõrka valgust ja üritasin ennast sinnapoole nihutada. Muidu oli seal urus täiesti pime. Kui tavaliselt harjuvad silmad lõpuks pimedusega ära ja hakkad kas või mingisuguseid varje nägema, siis seal oli täiesti kottpime.
Mõtlesite te betoonrusude all olles mingil hetkel ka surmale?
Päris alguses kukkumise ajal ma korraks mõtlesin, et see tõesti võibki olla kõik. Aga kui kõik uuesti vaikseks jäi ja selgus, et jalad-käed on terved ning olen elus, siis ma surmale enam ei mõelnud. Siis oli kaks asja – oma pere ja see, kuidas välja saada.
Aga tõesti, kõik oli ikka väga hirmus (ohkab), aga ma ei lasknud hirmul enda üle võitu saada.
Saite te magada ka või oli uni rahutu?
Magasin küll. Esiteks ma teadsin: pean magama, et mõistus selge oleks. Magasin poole tunni, mõnikord isegi tunni kaupa.
Olite rusude all 38 tundi. Mis te arvate, kaua oleksite veel vastu pidanud, kui teid poleks suudetud siis päästa?
Raske öelda. Kui oleks olnud vaja, oleksin vastu pidanud. Muud valikut ju ei olnud, sest teadsin, et pean sealt välja tulema.
See on teil vist juba kolmas üle noatera pääsemine...
Ma ei olegi niipidi seda mõelnud. Aga jah, kui nüüd meenutada, siis oli mul noorena bussiõnnetus küll, kui Iisaku keskkoolist õhtul liinibussiga koju sõitsin. Ühel hetkel magasin bussis, järgmisel ärkasin kiirabiautos. See oli küllaltki õnnelik pääsemine. Aga võrreldes nüüd sellega, et mulle terve maja peale kukkus, tundub kuidagi väike (muigab).
Ja arm teie põsel...
Jah, see juhtus siis, kui Jõgeval politseinikuna töötasin. Üks huligaan tuli tänaval ja lõi mulle katkise pudeliga näkku. Aga õnneks lõikas see ainult mu põse läbi, oleks võinud tunduvalt hullemini minna.
Ei, varem ei ole sellist reaalset ohtu olnud. Aga ma siiski arvan, et esimesed kaks pääsemist olid lihtsalt õnnelikud juhused. Nüüd see viimane kord oli ime. Seal ei saanud kellegi muu kui Jumala enda käsi mängus olla.
Haiti on läänepoolkera kõige vaesem riik. Miks te seal töötada tahate?
Ei teagi, olen seal juba aastaid olnud ja ÜRO-le ihukaitsjana töötanud.
Milles teie töö täpsemalt seisnes?
Näiteks Eestis on julgestusteenistus, kes kaitseb presidenti. Meie töö on samalaadne – peame kaitsma ÜRO eriesindaja Hedi Annabi seljatagust. Ma ei teagi, kas ta on leitud või ei ole. (ÜRO Haiti missiooni juht Hedi Annabi (66) hukkus maavärinas 12. jaanuaril – toim.)
Aga miks selline valik, töötada ÜRO alluvuses?
Kõigepealt läksin 1990ndate lõpus Bosniasse politseinikuks ja teine kord veel Kosovosse, kus olin kaks aastat. Pärast seda tuligi pakkumine minna Haitile ja nii see läks. Olen nüüd seal töötanud juba viis ja pool aastat.
Milline oli elu Haitil enne maavärinat?
Asjad hakkasid enne maavärinat juba paremuse poole liikuma. Aga see maavärin nüüd ... see oli jube, kõik täiesti maatasa ... jube ... kohutav looduskatastroof. Läheb ikka tükk aega, et sellest üle saada. Ma ei taha mõeldagi, kui palju inimesi seal hukkus ja kodutuks jäi. Kui rusude all olin, siis ma ei teadnud, milline see olukord on. Kui välja tulin ja seda kõike nägin, oli see mulle järgmine šokk. Inimesed küsisid kõike.
Kes ja mida küsisid?
Näiteks tuli minu juurde üks naine, kelle abikaasa oli seal hoones. Ta küsis, kas ma tean midagi. Ma ei teadnud midagi. Aga ütlesin, et ta ei tohi lootust kaotada. Mind tõi välja see, et ma ei andnud alla.
Kui kaua üks tavainimene betoonkamakate all vastu peaks?
Ilma vigastusteta päris kaua, ja kui on võimalik vett saada, siis ikka mitu päeva. Eilegi (reedel – toim) nägin telekast, kuidas rusude alt tuli välja pooleteiseaastane tüdruk, kes oli seal olnud üle 60 tunni.
Algul ütles Eesti välisministeerium, et Haitil ei viibinud maavärina ajal ühtegi eestlast. Kas nad siis ei teadnud, et te seal olite?
Seda on natukene raske uskuda, sest ma olen korduvalt välisministeeriumiga ühenduses olnud ja välisministeerium teab, kes on ÜRO missioonil, isegi siis, kui nad ei ole Eesti poolt lähetatud. Võib-olla siis ei küsitud õigete isikute käest.
On teie suhtumine ellu nüüd, pärast ime läbi pääsemist muutunud?
Jah, absoluutselt. Pere on alati kõige olulisem. Kuude kaupa oma perest ma enam eemal olla ei taha ja ideaalis sooviksin töötada seal, kus mu pere elab. Töö võiks olla selline, et hommikul kella kaheksaks tööle ja õhtul kell viis koju.
Haitile tagasi lähete?
Raske vastata. Veel eile oleks öelnud, et ei taha kunagi tagasi minna. Aga pärast šokki mõtlen jälle teisiti. Ühelt poolt soovin ma ainult kodus oma perega olla. Teisalt on Haitil minu sõbrad, kolleegid ja töökohustused.