19-aastasena Venezuelas narkokullerina vahele jäänud Jaanus Iljašenko tuli sealt tagasi kodumaale kuulihaavade ja süngete mälestustega ning kinnitab, et ükskõik kui suur summa ei ole seda riski väärt.
Endine vang Venezuelas: elasime pidevas surmahirmus
8. oktoober 2013, 12:10
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Praegu 22-aastane Iljašenko rääkis rahvusringhäälingu saatele «Ringvaade», et uimastite veo võimalust pakkusid talle tuttavad, ta lisas, et kunagi ei tule pakkumine kuskilt võõralt, vaid sõprusringkonnast.
Mitmel korral uimasteid vedanud Iljašenkol oli vahele jäädes kokaiin kõhus. Mingit eeluurimist ei olnud, poisid mõisteti kohe süüdi ja saadeti vangi, mille tingimused olid Iljašenko sõnul palju hullemad kui filmides kujutatakse.
Kõik Lõuna-Ameerika vanglad on ülerahvastatud ja magamiskohti ei ole, süüa antakse ühest suurest potist, vangid on relvastatud. Surma võivad tuua nii narkovõlad, erimeelsused, külastuspäevadel valesti käitumine või kellelegi valesti ütlemine, loetles ta ja märkis, et ka tema tegi seda, mis vaja, et ellu jääda.
Kui praegu keegi narkokullerina teenistust pakuks, ei võtaks mees seda mitte mingi summa eest vastu.