Minu isa läks vabatahtlikult ja üsna rõõmsaltki Tartusse «Sauna» vaatama ja oli isegi lahkelt nõus ajalehte sellest kirjutama. Kui ta etenduselt tagasi tuli, ta enam nõus kirjutama ei olnud ning tegi mulle ettepaneku, sest keegi peaks ikkagi kirjutama, kuna lubadus oli ju antud. Teen seda rõõmuga, mis siis, et ma veel kirjutada ei oska.
Olen kuulnud, et kunagi ammu, kui Eestimaal suveteater vohama hakkas, oli tase ikka kole. Et tehti nagu lolli meelelahutust, pritsis õlu ja kärssas vorst. Ma ei tea, mis selles halba oli, aga olen aru saanud, et viimastel aegadel olla asi kõvasti paranenud, et on tehtud ikka suuri tegusid.
«Saun» aga oligi vist selline laadameelelahutus, meenutus aegadest, kui mind veel polnud. Kuna mu isale meeldib metateater (ma ei tea, mis see tähendab, aga see sõna pidi hästi igale poole sobima), siis punnitaski ta mõelda, et «Saun» on just selline.
Aga ei vedanud ikka välja vist, sest «klišeedega klišeede näitamine jäi ikkagi üheks suureks klišeeks, «depressiivsete väikelinnade» inimeste näitamiseks, mis üldistusena ei tõusnud suuremaks etendusest endast», nagu isa ütles.
Mulle meeldis, et kogu aeg tehti nalja. Kahju oli aga sellest, et naerda ei saanud peaaegu üldse. Imelik jah. Mõni jutt oli naljakas küll ja isegi korra naersin, aga muidu oli üsna mage. Ja sellest ma ei saanudki aru, miks nad muudkui röökisid?
Üks onu seal, keda kõik Hansinguks kutsusid, oli nagu normaalsem ja ei röökinud. Tema küttis sauna ja vaatas justkui kõrvalt neid teisi, kes röökisid ja tegid rumalaid nalju. Võib-olla oleks tulnud lasta tal rohkem näidelda.
Ja see saunalugu oli ka imelik. Kirjaniku-onu oli kirjutanud hoopis nagu mingi «nukkude kontserdi», kust nukud käivad lavalt läbi, laulavad mingi laulujupi ja lähevad ära. Ja need nukud on alati ühte ja sama moodi. Nagu need tüübidki, kes saunast läbi jooksid.
Isa kinnitas mulle, et muidu on ju need näitlejad ja lavastaja asjalikud. Seda nägin kohati isegi, sest vinkusid nippe ja liigutusi tegid nad vahel küll. Siiski olla nad neid vinkusid asju teistes näideldustes hoopis rohkem ja paremini teinud.
Aga mulle meeldisid need riided onudel ja tädidel seljas, nagu oleksid paljad. Rahvateatrit tean ma hästi! Mõni tädi oleks võinud mõnda onu ka riidest nokust sikutada, vast oleks siis minu ees istunud onu omale suurest naerust õlletopsi sülle valanud.
Tegelikult on mul ikka hea meel, et mind sel korral teatrisse kaasa võeti. Ei tea, kas näitlejatele meeldis, et nad sinna võeti. See Ott rääkis küll lõpus midagi vaimu puhastamisest saunas, aga kas teatris siis ei võiks vaimu puhastada?
Õnneks lõppes jant tunniga ära, see isale meeldis. Kodus teen ise ka kõvasti teatrit, rohkem sellist kaasaegset tantsu, aga praeguse seisuga tahan ma suurena bussijuhiks saada.
Lavastus
Jan Rahman «Saun»
Lavastaja Ain Mäeots
Kunstnik Maarja Meeru
Osades: Meelis Hansing, Merle Jääger, Ott Sepp, Hilje Murel, Tõnu Oja, Liina Tennosaar, Veikko Täär
Esietendus Tartus Hansahoovis
22. juulil