Riigikogus toimuval riiklikult tähtsa küsimuse arutelul tõi Inimarengu aruande regionaalse arengu peatüki toimetaja Rivo Noorkõiv välja mitmeid ettepanekuid, kuidas Eesti mahajäänumaid piirkondi kiiremini järjele aidata, soovitades eelkõige sõlmida kokkuleppeid ja julgemalt erinevaid võimalusi praktikas järele proovida.
Noorkõiv tõdes, et vähemalt kaks uuringut on näidanud, et praegu on kohustusi omavalitsustel enam kui selleks eraldatud raha. «Ettepanek oleks alustada tõsist regionaalse koostöö tegemist näiteks ühistranspordis, aga ka mujal. Sest on kahtlane, kas kõik omavalitsused üldse peavadki ühtmoodi kõiki ülesandeid täitma?» rääkis Noorkõiv riigikogu ees.
Noorkõiv käis välja ka kolm suurt sammu, mis vähendaksid regionaalseid erinevusi.
«Esimene teema on töökohad - kui kohapeal pole võimalik saada tööd, hakkavad inimesed järelikult mõtlema, kust seda saada. Teine samm on avalike teenuste kättesaadavus - esiteks lapsed, sest noorte perede maalesaamine sõltub palju sellest, kuidas on seal haridus kättesaadav ja milline on selle kvaliteet,» rääkis teadlane.
Kolmandaks pidas ta äärmiselt oluliseks koostööd riigi ja omavalitsuste vahel. «Regionaalpoliitika ei saa olla vaid ühe harupoliitika teema, vaid poliitikatevaheline koostöö,» märkis Noorkõiv. Ta märkis, et kõigis riiklikult tähtsates dokumentides on loetletud tohutu hulk ülesandeid, kuid igas neis peaks arvestama ka regionaalseid aspekte. «Näiteks nagu Soomes on riigieelarve strateegias see aspekt selgelt arvestatud.»
Heast tahtest jääb puudu
Samuti kutsus Noorkõiv julgemalt tegema pilootprojekte, selle asemel et igasuguseid võimalikke mõjusid ainult uurida. «Pigem tasuks rakendada ja proovida, näiteks regionaalset mudelit, anda maakonnatasandile otsustuspädevus. Täna ju omavalitsusliidud ei ole otsusus-, vaid arutelukohad. Siin on vajakajäämisi.»
Tema hinnangul jääb praegu poliitikas vajaka ka heast tahtest, erakondade vahelistest kokkulepetest. «Näen kahetsusväärselt, et parteipoliitiline loosung pannakse juurde, et see on meie mõte. Kui sellest loobuda ja kokku leppida, võiks paari aastaga olla probleem lahendatud,» uskus ta.
«Vabatahtlikkusel ma ei näe mõtet - siis mõned liituvad, aga tekivad nii-öelda juustuaugud ja probleemid jäävad.»
Noorkõiv tõi välja, et praegu annab 60 protsenti sisemajanduse kogutoodangust (SKTst) Harjumaa ja 10 protsenti Tartumaa, teiste maakondade panus on aasta-aastalt väiksemaks muutunud. Seda, et kõik maakonnad võrdse panuse anda suudaks, ta ei uskunudki, küll aga nägi võimalusi, mida teiste piirkondade heaks teha.
«Näiteks teadusse, tehnoloogia arengusse antavad summad on väga suured. Peaks vaatama, kui palju suudame teadus-arendusasutusi panna tööle ka teiste piirkondade heaks. Kui regionaalpoliitika oleks rohkem fokusseeritud, saaks teatud piirkondadesse raha suunates seal kindlasti kiiremaid arenguid esile tuua,» rääkis Noorkõiv. Tema sõnul aitaks näiteks ka kesk- ja madaltehnoloogilistesse tootmistesse raha juurde andmine mõningaid regioone paremini järjele.