Õiguskantsler Indrek Teder teatas vastuseks riigikogu juhatuse küsimusele, miks ei pea parlament tema hinnangul oma nõusolekut andma korruptsioonis süüdistatava Urbo Vaarmanni kohtumenetluse jätkamiseks, samas kui 2005. aastal tuli riigikogul seda samalaadses olukorras teha, et saadikupuutumatuse eesmärk on kaitsta riigikogu liikmeid ja riigikogu kui tervikut täitevvõimu, mitte aga kohtuvõimu kuritarvituste eest.
Riigikogu esimees Ene Ergma pöördus nädala eest Tederi poole, juhtides tähelepanu, et riigikogu praktikas on olnud juhtum, kus riigikogu nõusolekut on küsitud saadiku osas, kelle suhtes oli kohtumenetlust juba alustatud. Nimelt võttis parlament 2005. aasta septembris saadikupuutumatuse reformierakondlaselt Jaanus Tamkivilt, kellele oli esitatud süüdistus ametiseisundi kuritarvitamises Kuressaare kunagise linnapeana. Kõigis kohtuastmetes mõisteti Tamkivi õigeks.
Õiguskantslerite erinev tõlgendus
Õiguskantsler Allar Jõks leidis toona, et kui inimene saab riigikogu liikmeks ajal, mil kohtumenetlus on pooleli, nõuab põhiseadus kohtumenetluse jätkamiseks saadikupuutumatuse võtmist. Praegune õiguskantsler on asunud aga vastupidisele seisukohale, mille järgi pole praeguses olukorras Vaarmanni üle kohtumenetluse jätkamiseks riigikogul vaja nõusolekut anda.
Teder märkis Ergmale eile saadetud vastuses, et esitas eelmisel aastal parlamendile ettepaneku, mis puudutas riigikogu liikmete immuniteeti, ning on seetõttu teemaga väga põhjalikult tegelenud. «On loomulik, et minu seisukoht saadikupuutumatuse sisu ja ulatuse kohta ei ühti kõigis üksikasjus varasema tõlgenduspraktikaga,» lausus ta.
Põhjus, miks süüdistuse esitamiseks on vaja riigikogu nõusolekut, on oht, et täitevvõimu esindajad olid poliitiliselt motiveeritud, kui algatasid kohtupidamise või tegid muid menetlustoiminguid.
Põhiseaduse järgi saab riigikogu liiget kriminaalvastutusele võtta ainult õiguskantsleri ettepanekul riigikogu koosseisu enamuse nõusolekul. Selle lause tõlgendamisel lähtub Teder enda sõnul asjaolust, et puutumatuse näol on tegemist riigikogu liikmete suhtes menetlustoimingute tegemiseks nõutava erikorraga, samuti eeldusest, et väljend «kriminaalvastutusele võtta» tähendab süüdistuskokkuvõtte esitamist.
«Kui pidada silmas saadikupuutumatuse eesmärki, on igati mõistlik eeldada, et põhiseadusandja sidus riigikogu kooseisu enamuse nõusoleku kui täiendava menetlusnõude just süüdistuskokkuvõtte esitamisega, kuna see menetlustoiming järgneb kehtiva õiguse kohaselt kohtueelsele uurimisele ja eelneb kohtupidamisele,» selgitas Teder.
Nii on õiguskantsleril ja riigikogu liikmetel võimalik tema sõnul enne kohtumenetluse algust veenduda, et süüdistuse esitamise motiiv ei ole asjaolu, et inimene on riigikogu liige, või soov mõjutada riigikogu liiget ning takistada teda vaba mandaadi teostamisel. «Üksnes selles mõttes saab öelda, et riigikogu liikmetel on puutumatus kohtumenetluse läbiviimise eest,» lausus ta.
Kohtupidamine ei nõua riigikogu nõusolekut
Tederi sõnul ei tulene põhiseadusest, et kohtupidamine riigikogu liikme üle oleks toiming, mis nõuaks riigikogu liikmete enamuse nõusolekut. Vastasel juhul võiks tema sõnul tekkida olukord, et inimene on mõistetud esimeses astmes süüdi, kaevanud otsuse edasi, saanud seejärel riigikogu liikmeks, aga kuna riigikogu liikmete enamus ei anna nõusolekut kohtupidamise jätkamiseks, jõustub süüdimõistev kohtuotsus.
Samuti ei tulene tema hinnangul põhiseadusest, et riigikogu liikmete enamuse nõusolekut oleks vaja saadiku süüdimõistmiseks, sest vastasel juhul ei saaks süüdimõistev kohtuotsus jõustuda enne, kui riigikogu liikmete enamus on andnud oma nõusoleku.
«Leian, et ainus eesmärgipärane ja ajalooliselt põhjendatud viis riigikogu liikme immuniteedi sisustamiseks on näha selles erikorda teatud menetlustoimingute tegemiseks, mida peab järgima üksnes juhul, kui isik on nende toimingute tegemise ajal riigikogu liige. Kohtupidamine ei kuulu puutumatusega hõlmatud menetlustoimingute hulka, seda enam, et saadikupuutumatuse eesmärk on kaitsta riigikogu liikmeid ja riigikogu kui tervikut täitevvõimu, mitte kohtuvõimu kuritarvituste eest,» selgitas õiguskantsler.
Põhjus, miks riigikogu liikmele süüdistuse esitamiseks on vaja riigikogu liikmete enamuse nõusolekut, ei ole tema sõnul oht, et kohtunikud ja seega kohtupidamine on poliitiliselt kallutatud, vaid hoopis oht, et täitevvõimu esindajad olid poliitiliselt motiveeritud, kui algatasid kohtupidamise või tegid muid menetlustoiminguid.
«Hetkel, kui Urbo Vaarmannile esitati süüdistus, ei olnud ta riigikogu liige ning seega ei olnud selle toimingu tegemiseks vajalik järgida erikorda, samuti ei saanud menetlustoimingu tegemise motiiv olla asjaolu, et ta on riigikogu liige. Mõistagi, kui Urbo Vaarmanni suhtes soovitakse tulevikus teha puutumatusega hõlmatud menetlustoiminguid, siis peab järgima riigikogu liikmete suhtes kehtivat erikorda,» kordas Teder oma varasemat seisukohta.
Vaarmanni süüdistatakse korruptsioonis
Vaarmann sai riigikogu liikmeks oktoobri lõpus pärast Tartu volikogu esimeheks saanud Aadu Musta tagasiastumist ning talle on esitatud süüdistus korduvas pistise andmises ja pettuse teel soodustuse saamises või soodustuse mitte-eesmärgipärases kasutamises.
Uudisteagentuuri BNS andmetel on sarnase süüdistuse juriidilise isikuna saanud ka OÜ Puhkepesa. Lisaks süüdistab prokuratuur OÜd Avicia juriidilise isikuna toime pandud soodustuskelmuses, Olegi eraisikuna toime pandud soodustuskelmuses ja Üllet korduvas pistise võtmises.
Prokuratuur on varem märkinud, et uurimise andmeil olid kuriteod toime pandud ajavahemikul alates 2010. aasta teisest poolest kuni mullu suveni ning korruptsioon oli seotud uurimisaluse inimese tegevusega Tartu linnavolikogu arengu- ja planeerimiskomisjoni töös.
Samuti kahtlustati Vaarmanni selles, et ta taotles pettuse teel abikaasale kuuluva äriühingu nimel põllumajanduse registrite ja informatsiooni ametilt rahalist toetust summas ligi 300 000 eurot. Uurimise andmeil on taotletud summa välja makstud osaliselt, kirjutas BNS juunis.