Vanu päevinäinud, aga kalleid nukke, karusid, kiikhobusid, tinasõdureid jt meenutavad südamesoojusega kunagised lapsed, kes nendega mängisid. Igal ajastul on oma lemmiklelud. Seekord tutvustab Arter viit möödunud sajandi Eesti mänguasja.
Möödunud aegade mänguasjad
/nginx/o/2013/07/05/1875424t1hd3eb.jpg)
15. mai 2010, 15:25
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Siin esitletute ja ka paljude teiste saatusest on Tiia Toomet kirjutanud väga huvitava raamatu «Mänguasjad jutustavad».
Iga lugeja võib vaadata-meenutada, kas mõni neist mänguasjadest oli ka tema lapsepõlvekaaslane. Kui neid siin või albumis pole, tasub minna Tartu mänguasjamuuseumisse ja põigata ka Tallinna lastemuuseumisse. Uskuge, retk lapsepõlve tuleb väga meeleolukas!
Õnneliku tüdruku nukk.
1890. aastatest pärit biskviitportselanist kaunitaril nimega Katja on pika elu jooksul olnud mitu omanikku. Kõigepealt mängis temaga rikas kaupmehetütar Narvas, seejärel tolle sugulane, tsaari erarongi eesti soost konduktori Nikolai Wassiljeffi tütar Eugenie Peterburis ning 1930. aastatel Eugenie tütar Helgi Tallinnas. Helgi hoidis nuku alles ja pärandas selle koos teiste lapsepõlve mänguasjadega elu lõpul Tartu mänguasjamuuseumile, öeldes saatekirjas, et see kuulus kord ühele väikesele õnnelikule tüdrukule.
Karud, kellest on kirjutatud luuletus
Paljudel kunagistel lastel on soojad mälestused oma lapsepõlve truudest kaaslastest – lemmikkarudest.
Eluvõitluses ühe jala kaotanud 1930. aastate karu Pruunu ja lapikuks kallistatud 1960. aastate karu Pätsu võivad uhkust tunda koguni selle üle, et nendest on juttu Ellen Niidu luuletustes.
Pruunuga kohtus tulevane kirjanik Ellen oma neljandal sünnipäeval, 13. juulil 1932, ja sellest ajast on nad olnud alati koos. Ühes Ellen Niidu 1965. aastal kirjutatud armastusluuletuses on karu Pruunu kõige-kõige kallim asi, mida laps Ellen oleks olnud valmis oma tulevasele armastatule andma.
Ellen Niidu ja Jaani Krossi tütar Maarja sai endale nelja-viieaastasena mängukaru Pätsu, kes on Pruunust ehk kuulsamgi, sest tema sünnipäevast on Ellen Niit kirjutanud pika luuletuse, mida teab peast terve põlvkond omaaegseid lapsi ja mis algab nii: «Sünnipäev on täna/ meie lasteaias./ Sünnipäevalaps on/ Karu-Pätsu maias.»
Tsaari kingitud tinasõdurid
1914. aastal esines tsirkuseartistist imelaps Vladimir Sapožnin,
lavanimega Boba, Peterburis ühel kontserdil, kus pealtvaatajate hulgas oli ka tsaar Nikolai II. Tänutäheks kinkis tsaar poisile puust mängukindluse ja komplekti tinasõdureid, mis panid aluse Boba hilisemale mäguasjade kogumise kirele. Boba mängis sõduritega sõda ja sõjaväeparaadi ning tassis neid kaasas kõikidel ringreisidel, ka siis, kui oli juba ammu täiskasvanu. Pildil olevad viis sõdurit on ainsad, mis tsaari kingitusest tänaseks alles jäänud.
Ihaldatud Saksa nukud
1970.-1980. aastatel unistas iga väike tüdruk Saksa DVs valmistatud rõõmsailmelisest plastmassnukust, kellel oli moodne soeng ja ilusamad riided kui Venemaalt pärit nukkudel. Saksa nukkudel olid kinni-lahti käivad silmad ning salguti pähe pandud kunstmaterjalist juuksed, mida sai kammida ja pesta. Innukamad nukuemad üritasid neid koguni lõigata, ent pidid siiski pettuma, kui juuksed enam tagasi ei kasvanud.
Defitsiidiajastu mänguasjad
1980ndatel hakkasid Nõukogude Eestis kaupluseletid tühjaks jääma ja üha kesisemaks muutus ka mänguasjade valik. Et mõnda paremat asja saada, tuli kasutada tutvusi või seista kaubapäevadel pikkades poejärjekordades.
Tolleaegsete poiste hulgas oli moeasjaks mudelautode kogumine. Mudelautod olid Nõukogude päritolu ja kujutasid detailitäpselt Nõukogude Liidus tollal kasutusel
olnud automarke. Neid oli huvitav uurida, aga mängimiseks nad hästi ei sobinud, sest veeretades tulid rattad kergesti alt ära. Täiskomplekt mudelautosid õnnestus endale saada siiski vaid vähestel poistel.